Tuesday, November 29, 2011

36. päev, 24. nov. Valmistume Luang Prabangist lahkuma

L: Käin ja jätan Sambaniga hüvasti ning mälestuseks oma visiitkaardi. Tegime selliseid, kus töö andmed on maha tõmmatud ja isiklik e-post asemele kirjutatud, Hiina rongis terve hunniku.

Õhtul käime Tea and Books kohvikus vaatamas filmi „Somewhere“ (2010). See on Sofia Coppola viimane film, mis räägib õnnetust filmistaarist ja on inspireeritud tema ja ta režissöörist isa suhetest – ei soovita.

35. päev, 23. nov. Esimese taldriku saatmise päev

L: Käin juba teises Luang Prabangi väikses kunstigaleeris. Lisatud pildi nimi on „uus pühib minema vana“. Kuna eriti Laose väiksemates linnakestes on silmatorkavalt palju koeri, kes ringi hulguvad (kuid on rahulikud), siis see pilt on päris tabav. Saadan üleeelmisel päeval ostetud Laose seinataldriku (Hiina ja Tai omad on juba minu pere kollektsioonis olemas) Eestisse. Saatmine maksab rohkem (100 000 kippi e 10 EUR) kui taldrik ise. Kohale jõuab kirja järgi 2 kuu pärast.

34. päev, 22. nov. Üle silla

L: Rendin ratta. Käin üle väiksema jõe mineva silla (kus müüakse käsitööd ja elevandiisõnnikust tehtud paberit - lisatud on ka pilt selle valmistamisest) ning kohtan tagasi tulles veel 2 eestlast, kellega lepin kohe kokku randevuu samal õhtul. Käin jälle Sambani vaatamas. Huvitav asi, mida templis näen, on vana munka ja mitut inimest väljastpoolt templit ümber tule palvetamas. Selgub, et jõukamad laod maksavad munkadele, et need nende eest palvetaks. Alguses saan Sambani nigelast inglise keelest aru, et palvetatakse uue auto eest, aga lõpuks selgub, et ikkagi üldiselt õnne eest. Huvitav on ka see, et öösiti käivad inimesed väljastpoolt oma ligimeste haudadele (mis on täpsemini kondid väikeses tornis) ja osadele pühakujudele toitu toomas. Pingsamalt uurides näen, et toit (peamiselt kleepuv riis) vedeleb ka hetkel nende juures maas.

Õhtul söön koos Jaago ja tema naisega (kui Sa seda loed, siis vabandust, oleksin pidanud Su nime ka Jaagol laskma üles kirjutada!) restoranis. Selgub, et nad on käinud mitmes kohas, kuhu meie veel läheme ja jagavad mulle näpunäiteid.

33. päev, 21. nov. Mekongi teisel kaldal

L: Rendin ratta. Käin praamiga üle Mekongi jõe ning voolin 1 EUR-ise tipi eest noore pottsepa abiga savist väikse kausikese. Ostan 70 000 kipiga ilusa Laose metallist taldriku ja käin taas Sambaniga juttu ajamas. Õhtul söön Heiti ja Maarega, keda kohtasime Luang Namthas, tänava peal nuudlirooga ja joome õlut. Nad lähevad järgmisel päeval edasi Laose pealinna. Meie otsustasime pealinna oma reisiplaanist välja jätta, kuna üldiselt arengumaade suured linnad ei ole väga meeldivad ja Vientiane´is pole ka väga palju vaadata.

32. päev, 20. nov. Munga õpipoiss

L: Kuna Annal on kõhuviirus, siis rendin ratta ja käin Manolomi templis, kus saan tuttavaks 17-aastase mungaõpipoisi Sambaniga (nimi tähendab „3000“, Samban ei tea, miks isa talle sellise nime pani). Ta on templis elanud 6 kuud. Ta pere elab 19 km eemal ja on väga vaene. Isa on pime. Vanemad kasvatavad kanu ja kahte hane, neil on veel 6 last, üks vend on ka samas templis. Buddha mungad ja õpipoisid käivad iga hommik kell 6 linna inimestelt sööki küsimas. Nad söövad ühe korra kohe hommikul ja teise 11 paiku ning peale lõunat pole neil lubatud enam süüa. Poole 12-st kuni poole 5-ni on templis koolitunnid. Inglise keelt õpib Samban omal tahtel, alustas ta alles 2 kuud tagasi.


Samban kutsub mind tagasi kell 5 palvusest osa võtma, kuhu ma ka lähen. Pea kõik 81 templi õpipoissi ja munka ilmuvad kohale. Kõik istuvad põrandal, mina tagareas. Olen ainuke valge. Lauldakse ja aeg-ajalt kummardatakse Buddha kuju poole. Samas mõned mungahakatised mängivad samal ajal mobiiliga ja itsitavad. Palvus kestab ca pool tundi. Peale lõppu, kui juba on pime, kutsub Samban mind koos ühe noore õpipoisiga linna mäele minema. Olen nõus. Ronime mäkke, kus hängib terve hulk kohalikke noori ja mõned mungapoisid veel.

Samban ei taha mungaks hakata (mis toimub automaatselt kui ta saab 20), vaid tahab perekonda. Ta on templis olnud ainult 6 kuud. Buddha mungaks võib igal ajal hakata ja igal ajal tavaellu ka tagasi minna. Kui külastan teda ülejärgmisel päeval, siis näitab ta üle aia ka maja, kus elab tema tüdruksõber, kes küll ei tea tema olemasolust. Samas mainib, et enne templisse tulekut tal oli tüdruk.

31. päev, 19. nov. Luang Prabang. Käsitöö-ööturg

L: Teeme Lonely Planet´i jalutuskäigu läbi Luang Prabangi. Käime mitmes templis ja kuningalossis. Kuningat seal muidugi ei ole, sest 1975 võimu võtnud kommunistidele ta ei meeldinud. Õhtul jalutame käsitöö-ööturul (ohoo, 4 „öö“-d ühes sõnas!). Midagi ei osta, aga see on niisama väga ilus vaadata. Näeme mitut eestlast ja nagu selgub, on linnas neid terve bussitäis.





30. päev, 18. nov. Bussiga läbi Põhja-Laose

L: Sõidame Luang Namthast Luang Prabangi. Selle järgi, mis näeme, tundub, et kogu Laos on üsna mägine ja asulad on kõikjal väiksed ning maanteed käänulised.

29. päev, 17. nov. Esimesed eestlased

A: Lahkume Muang Singist tagasi Luang Namthasse, et sealt võtta järgmisel hommikul buss Luang Prabangi. Näljatunne kõhus, suundusime oma lemmikusse Papaya restorani, kus istusid kaks valget. Kui mees küsis, kust me pärit oleme, mõtlesin, et tegu on kas eestlase või soomlasega. Ja tuligi nii välja, et pärast kuu aega reisimist kohtasime esimesi eestlasi Heitit ja Maaret. Ühinesime nende lauda ja nautisime toredat õhtusööki.

L: Lisan juurde, et nende reisi kogupikkus oli 3 nädalat ja tulnud olid nad Põhja-Taist ning liikusid edasi lõunasse kuni Laose pealinnani Vientianini, kust pidid lendama edasi Singapuri ja sealt tagasi Eestisse. Ümbruskonda olid nad nagu meiegi avastanud rattaga, ainult et jõudnud kaugemate kohtadeni välja, kuhu viimased riietumistrendid pole veel jõudnud (naistel ülakeha katmine). Tõesti on tore kohata eestlasi, kes samamoodi seljakottidega omal käel ringi reisivad. Heitil ja Maarel on ka blogi – heitih.blogspot.com.


28. päev, 16. nov. Sall, maisiviin, mungad ja hiired

A: Suundusime avastama kohalikku elu. Kaugele sõitma me ei pidanud. Kohe esimeses külas kohtasime naist, kes hakkas enda tehtud salle pakkuma. Kuuldes, et tänaval on müra, tormasid meie juurde veel 3 naist, igaüks pakkus oma salli. Polnud muud midagi teha, kui sall osta. Tänutäheks saime vaadata, kuidas neid salle meisterdatakse. Kohe maja all oli suur kudumismasin, mis meie eesti omast kuidagi ei erinenud, ja töö hakkas pihta. Naine kudus parasjagu seelikut.

Esimene linnuke kirjas – suundusime järgmisesse külla, mis pidi kuulus olema lao-lao valmistamise poolest. Lao-lao on maisiviin. Tiirlesime külas ringi, kuni leidsime majakese, mille hoovil nägime kanistreid. Peagi selgus, et tegemist oligi lao-lao tootmisega. Kõik nägi välja kodune, nagu vanaemade puskari seadistused. Oli tünn, oli mais, oli voolik ja anum. Väga rõõmsalt pakuti meile kohalikku joogipoolist. Esimene sõõm oli hea, jooksis mööda kurku alla, soojendades seda. Hiljem tekkis tugev õli järelmaitse. Ma ei saanud tükk aega aru, millest selline maitse, kuni nägin pudelit, millest meile lao-laod valati. Tegemist oli tühja toiduõlipudeliga, mis arvatavasti ei saanud puhtaks ja segunes viinaga. Õli maitse jäi mind kauaks kummitama, aga asi oli seda väärt. Tänasime pererahvast sõnadega: Khop Chai Lai Lai – Suur tänu. Ja suundusime kolmandasse külla, kus pidime nägema riisinuudlite valmistamist, mida kahjuks ei näinud.

L: Anna läks tagasi linna, mina väntasin edasi ja ronisin mäe otsa, kus asus kuulus tempel, kus just nädal aega tagasi oli toimunud suur festival. Nüüd oli seal ainult 2 vanemat munka, kelledest üks ütles „sorry, I don´t have time to talk, I am making food“. Teine munk lesis niisama. Esialgu suurest trepist ronimisest ja keskpäevakuumusest oimetu, kuulasin rahustavat religioosset muusikat, mis taustal kostus. Juba natuke ennast kogunud, avastasin, et muusikat lasevad nad läpparist. Äkki aga religioossed laulud lõppesid ja hakkas hoopis agressiivne inglisekeelne räpp. Lamav munk ümises kaasa ja nähtavasti pani loo veel repeat´i peale, sest see aina kordus. Taastununa ütlesin head-aega ja ronisin alla.

Toas paar tundi hinge tõmmanud, väntasin ühte kaardil home-stay kohana märgitud mägirahva külla, kuhu jõudsin päikseloojangu paiku. Kohe silmasin kahte valget, kes vaatasid, kuidas trobikond külaelanikke koos maja ehitab. Lähenedes kuulsin, kuidas giid ütles valgetele, et õhtul tähistatakse maja valmimist ja valged on ka oodatud. Lisab veel et see tähendab palju lao-lao´d. Giidi vahendusel saan külavanemaga kokkuleppele ühes kodus ööbimises 6 EUR-i ees. Lastele turakat õpetanud (edutult), perega õhtustanud, siirdusin tollesse uude majja. Peagi kaeti laud, pandi mind istuma selle otsa ja soolaleiva pidu võis alata. Kõrval istuv noormees inglise keeles tunneb muret, et kas ma ikka söönud olen, sest lao-lao tühja kõhu peale on paha-paha. Veetsin toreda öö hurtsikus hiirte ragistamise saatel 6 inimese kõrval magades.

27. päev, 15. nov. Laod raha ei vaja

A: Muang Sing on üks huvitav koht. Imelik pigem. Leo on üritanud mitu päeva mõnes turismiinfopunktis informatsiooni saada külade ja homestay kohta. Absoluutselt igal pool turismibüroode teenindajad ignoreerisid meid, kes magas, kes sõi, kes mängis kaarte. Ühe kodumajutuse maksumus on umbes 33 eurot inimese pealt. Ning tundus, et nemad seda raha ei vajanud. Elavad, kuni raha on ja alles siis hakkavad turistide vastu huvi tundma. Lõpuks, peale pikaaegset ootamist, saime kaardi, mis oli kuskil kapis luku taga (mis siis, et võti oli tüübil kuskil taskus).

L: Panin eelmistel päevadel kogutud infost ja ostetud kaardist kokku jalgrattamatka plaani ja läksin peale 1 linna, et ratast rentida. Selgus, et ainuke koht linnas, kus rattaid renditakse, on hetkel kinni. Peale tundi ootamist lähen hotelli tagasi. Lõpuks kell 4 sain ratta kätte ja sõitsin linnast väljas natuke ringi, et pimeda ajaks (kella 6-ks) tagasi tulla.

26. päev, 14. nov. Supermarket, kus midagi ei müüdud

L: Vahetasime öömaja moodsama vastu. Tutvusime Muang Singiga, veendusime, et ka siin on korraldatud jalgratta- ja muud matkad sama kallid kui Luang Namthas. Õhtul uues kohas kuulasime, kuidas lähedal baaris kohutavat karaoket lauldi, mis kostus ka läbi kõrvatroppide.

A: Otsustasime teha vaheldust oma toitumisest ja läksime kohalikku supermarketisse (esimene, mida oleme Laoses näinud). Ootusärevus oli suur. Kõndisime pika ja tolmuse maa poeni, astusime sisse, võtsime korvi ja olime valmis sinna saia, tomatit, sinki ja muud head panema. Olen juba nädal aega näinud unenägusid erinevatest võileibadest. Möödudes ühest, kahest, lõpuks kuuendast reast saime aru, et poes ei ole midagi, mida hamba alla võtta. Sama oli ka Hiinas, kus müüdi ainult snäkke ja üksikuid konservpurke. Pettumus oli suur, kuid me ei lasknud end sellest heidutada. Haarasime kaks jäätist ja kõndisime tagasi koju. Vähemalt sai jahutust selle 33 kraadise ilmaga. J

25. päev, 13. nov. Muang Sing, bambusseinad ja lao naised

L: Kuna meil Laoses meeldib ja tahame siin rohkem näha, siis liigume Luang Namthast mõneks päevaks veelgi väiksemasse Muang Singi linnakesse, mis asub mägede vahel Hiina piiri lähedal.

A: Vaatame L.P. kaarti ja päris kiiresti leiame endale öömaja. Hostel tundub omapärane: toa seinad on bambusest ja meie voodi ümber on sääsevõrk. Uskuge mind, see on suur eelis, sest muul ajal otsid paaniliselt sääski ega enne magama ei lähe kui kõik sääsed on hävitatud. Nimelt on Laos üks suurimaid malaaria riskiga piirkondi. Meie õnn osutub üürikeseks, sest õhtu saabudes kuuleme oma naabreid, müra tänavatelt nagu toal polekski seinu. Jumal tänatud, et meil on Aia kingitud kõrvatropid, mis summutavad iga heli.

Lao inimesi kirjeldatakse kui laisku inimesi. Nad ise ka leivad, et liigne õppimine pole ajule tervislik. Kuid mina nende väidetega nõustuda ei saa. Tüüpiline lao läheb varakult magama (seetõttu sureb linn kell 22 välja) ja tõuseb kukkede äratusega. Kell 6 koos laodega me ei ärka, kuid oleme enamasti 8-st juba üleval.

Lao inimesele tuleb leib raskesti, seepärast teebki ta terve päeva tööd. Ja kui meestel on eriti palju ja rasket tööd, siis kohalikud naised teevad topelt, mistõttu on neil vähem puhke- ja sotsialiseerumisaega. Lao naist (olenevalt hõimust) austatakse peres kõrgelt. Nii näiteks Lao Loum hõimus (mis on riigi suurim hõim) käib pärandamine naiste kaudu. Naine saab oma vanemate maja ning ta vastutab kogu rahapidamise eest, vaatab, et saaks kuu lõpuni elatud, kuid peremeheks on siiski mees. Teiste hõimude naised ei päri midagi.

24. päev, 12. nov. Kõrvalepõige lao aiapeole

L: Anna is back in action. Rendime rattad, kuid palavuse tõttu ei jõua kaugemale, kui samasse külasse, kus ma eelmisel päeval käisin. Juba teel sinna kutsub ühe kõrvalise tee ääres üks kohalik kellegi hoovis toimuval peol ühte maailmakuulsat Lao õlut võtma. Tagasiteel peatume üle tee asuvas kohvikus ja ühe õlle ning ei lähe kaua, kui üsna napsutanud mees ja naine meid üle tee peole lohistavad. Anna otsustab ruttu minema lipsata, kuid mina üritan olla viisakas ja joon oma õlut seal ning teen kohalikega kaasa ka mõned tantsud. Peaks mainima, et õllest purjus laod ei ole kuidagi erinevad kangemat joonud eestlastest ja peolgi mängib samasugune süldimuusika. Kuigi ma lõpuks kelleltki mingit inglisekeelset vastust ei saa, oletan, et tegu oli ühe naisterahva sünnipäevaga. Lahkume peale poolteist tundi.

A: Jah, Leo oli 1,5 tundi „viisakusest“.

L: Eks tegelikult oli jah nii, et ma oleks ka kauem seal olnud.

23. päev, 11. nov. Lao tüdrukud ja budistlik tseremoonia

L: Kuna Anna on öömajas ja ravib oma kõrbenud selga, siis laenutasin ratta üksi. Sõidan ühte nn musta tai (Laose vähemusrahvus) külla, kus Lonely Planeti järgi pidavat saama vaadata siidi kudumist. Kudumist ma ei näe, küll aga tulevad puhkepausi ajal minuga tutvust tegema paar kohalikku plikatirtsu, kelle abiga sain teada enam-vähem kogu Lonely Planet´is oleva lao keele sõnavara häälduse. Tõsi, kuna inglise keelt nad ei oska, siis selle ja nendest mõne foto tegemisega meie suhtlus ka piirdub.

Tagasiteel sõidan läbi kõrvalisema tee ja näen kohalikke põllul erinevaid töid tegemas ning käin budistliku kloostri juures asuvas stuupas, kus üks munk sinna tulnud hiinlastele mingisuguse budistliku riituse läbi viib. Minu jaoks näeb see välja umbes nagu mustlase poolt käejoonte järgi tuleviku ennustamine. Munk teeb iga hiinlase käe kohal mingeid liigutusi ja pobiseb midagi. Ja lõpus seob ümber randme mingisuguse paela, mis kahtlemata peab kandjale õnne tooma.

Thursday, November 17, 2011

20. päev, teisipäev, 8. november: Head aega Hiina, tere Laos






L: Lahkume Jinghongist ja Hiinast ning sõidame Laosesse Luang Namtha linna. Bussis kohtume Judithi ja Adiga. Mõlemad on arstiõpingud just lõpetanud. Judith on sakslanna, Adi prantslane, kelle vanemad on pärit Marokost, omavahel räägivad nad prantsuse keelt. Nemad on olnud reisil juba mitu kuud, tulnud läbi Usbekistani ja Kõrgõstani, kus nad on ka CouchSurfing´uga inimeste juures kodus ööbimist proovinud. Soovitasid mõlemasse minna, eriti väga autoritaarsesse Usbekistani, kus nad tundsid end täiesti ainsate turistidena, sõitsid rattaga ja ratsutasid maalilistel maastikel ja nautisid inimeste lahkust. Laoses kavatsevad nad ka pikemalt rattaga ringi sõita.

Esmamulje 8 miljoni elanikuga 36 aastat diktatuuri all olnud Laosest: palju rahulikum ja sõbralikum kui Hiina. Facebook ja Blogspot on lubatud. Telekast tulevad lääne filmid (tõsi, dubleeritud). Internet on ka 60 000 elanikuga väikelinnas turistidele hästi juurdepääsetav, sh. WiFi. Siin tunneme ennast turvaliselt, keegi ei ürita nahka üle kõrvade tõmmata.

19. päev, 7. nov. Botaanikaaed ja dai köök

L: Käime botaanikaaias.




A: Jõudsime botaanikaaeda enne lõunat, mis mängis meile kasuks, kuna park oli praktiliselt tühi ning ainsad, kes seal viibisid, olid pruutpaarid. Selle kahe tunni jooksul me nägime kuskil 6 paari pulmalisi. Hiinas on kombeks võtta terve päev vabaks pulmapiltide pildistamiseks. Traditsiooniline pruudi kleit on punane, kuid lääne mõjudel on viimasel kümnendil hakatud end pildistama just valgetes kleitides. Nii me jalutasime palmide pargi ja erinevate puuvilja põldude vahel, kus aeg-ajalt tulid vastu õnnelikud paarikesed.
L: Lisan veel, et see pruudi ja peigmehe piltide tegemine erinevates ilusates kohtades pidavat Hiinas vahel kallimaks minema kui pulmapidu ise, mis ei pidavat väga suurejooneline olema.


A: Absoluutselt minu lemmik taim/puu Hiinas. Ei tea, mis selle nimi on, aga mina pildistasin teda igast nurgast. Ta võib kasvada puuna sirgelt, nagu põõsas, nagu ronitaim ümber maja või võre.





A: Meie lemmikkohaks Jinghongis saab olema Dai restoran, kuhu me põhimõtteliselt end sisse kirjutasime. Me sõime seal hommikust, lõunat ja õhtusööki. Dai köögis kasutatakse suures koguses küüslauku, rohelist sibulat, tomatit, ingverit ja loomulikult muna, ning vähe tšillit. Iga hommik ja lõuna võis näha, kuidas ettekandjad laua taga suuri vaagnaid küüslauku puhastasid. Üle pika aja saime toitu, mida ei pidanud alla neelama 0,5 liitrise vee või pepsiga.

18. päev, 6. nov. Mägilased ja keeleõppijad, keda polnud

L: Tõuseme hommikul tavalisest varem (8 paiku), et minna Menghuni pühapäevahommikusele turule, kus on lootust näha mägilasrahvaid. Näiteks selliseid, kes värvivad oma hambad mustaks või kelle naised raseerivad oma pead. Selgub, et erinevalt Lonely Planetis väidetust otsebussi ei lähe, seega läheme Menghaisse Lonely Planet´is nimetatud igapäevast toiduturgu vaatama. Selgub, et see turg võrdub mõned mammid väikesel platsil. Tuleme tagasi.
Õhtul läheme Lonely Planet´i järgi linna parki otsima pühapäevaseid inglise keele harjutajaid. Me ei leia neid. Valge Mekong Cafe pidaja ütleb, et „Lonely Planet is full of crap“ ja ta on 8 aastat siin elanud, aga pole pühapäevasest kursusest kuulnudki ning ainus kogunemine toimub kolmapäeviti tema kohvikus. Anna hakkab õhtul uuesti hispaania keelt õppima.

17. päev, 5. nov. Esimene jalgrattamatk

A: Jumal teab, kuidas mind inimesed kannatavad ja eriti Leo. Keegi on Leod piiramatu kannatlikkusega varustanud ning mina olen muidugi ääretult tänulik selle eest. Sest tagasivaadetes on olukordi, kus olen asjata käitunud äärmiselt trotsilt ja pahameelselt. Suuremal määral tuleb see vähesest kogemusest reisimises, samuti konservatiivsest taustast. Hea näide sellest: täna pidime ratastega linnast välja sõitma ja ma olin nõus, kuna Pekingis ma ei julgenud liikluse pärast. Väga entusiastlik ma ei olnud, pigem olin meelestatud negatiivselt. Leo tundis mu ärrituse ära ning seetõttu valis kogemata vale tee. Ekslesime niimoodi edasi-tagasi oma 1,5 tundi ning jõudsime tagasi oma tänavale.
Pärast söögipausi üritasime teist korda. Kuna selleks ajaks oli palju Hiina liikluses läbielatud ja traumasid saadud, ei tahtnud mina kuhugi liikuda, aga kuna Härradel on väga tõhus ja rahulik veenimisoskus, siis otsustasin ikkagi veel kord proovida. Pealegi kartsin, et üksi oleks tal ohtlikum ning läksin ainult kohusetundest. Sõitsime tükk maad linnast välja mööda kohutavalt porist teed. Minu näos oli näha pahameelt ja trotsi, sõnades oli tülpimust ja viha. Aga Leol muidugi mitte: optimism ja naeratus igast keha sopist. Lõpuks jõudsime ilusate vaadeteni, tee muutus paremaks ja autosid ning motorollereid jäi vähemaks. Sõitmine muutus naudinguks, küll suurema väsimustundega. Otsustasime varjus peatuda ja nautida olemasolevat vaadet.
Asusime mäe peal, all voolas jõgi ja teisel pool oli jällegi suur mägi. Leo pakkus välja minna alla „randa“, kuid mina jällegi hirmust keeldusin, sest a) äkki keegi varastab rattad (mis siis, et nad lukus), b) me ronime kellegi aeda, sest seal kasvas mais, pipar ja muud juurikad, c) kindlasti häirime me omanikke. Ning enamasti sellised mõtted ongi mul peas, mistõttu olen suur pidur - täis argust ja kartust. Loodan, et reisi jooksul saan nendest omadustest lahti, seni aga peab kahjuks minu armas seltsikaaslane mind kannatama. Lõppkokkuvõttes läks alla Leo üksinda ja mina vaikimisi kadestasin tema julgust ning kartmatust. Koju jõudsime kiiresti ja ohutult, tunne oli ääretult hea, sest reis osutus suurepäraseks.
L: Aitäh, Anna. J Minu ema sünnipäeva tähistamiseks sööme õhtul vürtsikat, kuid väga head parti.

16. päev, 4. nov. Hiinlaste lõõgastumisviisid


A: Üks põhilisi tegevusi, mida Hiina tänavatel näeb, kas siis suuremas või väiksemas linnas, on kaardimäng. Kaarte mängitakse igal kellaajal, igas kohas. Suuremad mängurid on keskealised ja pensionärid. Arvatavasti on see üks levinumaid lõõgastusviise. Valitsus on seda toetanud kivist laudade ja pinkide paigutamisega parkidesse. Ka meie võtsime ühel õhtul nõuks istuda tavalises pargis ja teha mõned partiid kaartidega, mille saime rongist (keegi unustas maha, meie omastasime). Nii mõnigi kohalik vaatas meid üllatunud pilguga, unustades samal ajal enda käiku teha. Üleüldse on Hiinas palju jõllitamist, mis vahepeal on väga häirivaks muutunud. Ainsad, kes võõramaalasi ei jõllita, on lapsed (vastupidiselt Eestile).



Vaid Jinghongis tundsime end pilkudest vabadena. Arvatavasti sellepärast, et linn on täis erinevaid vähemusrahvusi, kes vastandavad end Han’idega e hiinlastega. Jinghong mõjub seetõttu rahuliku ja turistisõbraliku linnana, kus kasvavad palmid ja muud troopilised taimed. Vaieldamatult oli see minu Hiinas käigu tipphetk. Ka keel oli palju malbem, Pekingis kuulsid igal pool haklikku tugevat keelt, justkui kellelgi oleks kurgus midagi kinni ja tahab selle välja köhida.
L: Käime õhtul vaatamas, kuidas kohalikud naised pargis tiigi ääres tümaka saatel ettenäidatud sammude järgi tantsivad. Anna ütleb, et need on aasiapärased sammud, aga mulle tundub nagu soomlaste diskosamm.

15. päev, 3. nov. Jinghong. Intsident sisalikuga. Sami lugu


L: Ärkame päiksetõusul kukkede kiremise peale (mida on kuulda läbi kõrvatroppide) ja vahetame hotelli veel odavama (ca 6 EUR/öö), kuid kukkede-vaba vastu.



A: Järjekordne Anna Traumapäev. Toas liigub kaks sisalikku. Leo arvab, et nad on nunnud. Esimese sisalikuga saab kiiresti ühele poole. Teine (suurem) otsustab end püsielanikuks registreerida ega kavatse toast liikuda, mistõttu mina olen paanikas. Samal ajal leiab L., et hoopis sisalik on traumeeritud ning tunneb muret tema hingelise poole pärast. Väga kõhe on öösel magada, kui on võimalus, et mingi jubin mööda sind ringi siblib. Ja kes oleks arvanud, et sisalikud nii väledad on. (PS on väga tõenäoline, et teine sisalik siiani kuskil toas on, ei saanudki teda kätte).
Päeval jalutades kohtume juhuslikult Samiga. Tuleb välja, et ta magas sisse ja seetõttu ei tulnud meile taksoga järele. Saame õhtul temaga MeiMei kohvikus kokku ja veedame 4 tundi juttu ajades ning kohalikku õlut/veini rüübates.
L: Sam on 21-aastane šveitslane, kes sõbraga läbi Venemaa rongiga Hiina tuli, et edasi üksinda Laoses ja Vietnamis käia ning seejärel Austraaliasse lennata. Viimases plaanib ta järgmise suveni puuvilju korjates ja baarmenina raha teenida, et siis koju tagasi pöörduda. Varasemalt on ta rännanud Balkanimaades, Rumeenias ja mingi organisatsiooniga Aafrikas Elevandiluurannikul. Ülikooli kohta ütleb ta, et „pole sinna astuda veel jõudnud“. Läheme lahku, kuid võib-olla kohtume temaga veel Laoses Luang Prabangis, kus ta ööbib pikemalt oma üürniku tüdruk-sõbra juures (ta isegi ei tea, kas too on šveitslane või lao).