28. päev, 16. nov. Sall, maisiviin, mungad ja hiired

A: Suundusime avastama kohalikku elu. Kaugele sõitma me ei pidanud. Kohe esimeses külas kohtasime naist, kes hakkas enda tehtud salle pakkuma. Kuuldes, et tänaval on müra, tormasid meie juurde veel 3 naist, igaüks pakkus oma salli. Polnud muud midagi teha, kui sall osta. Tänutäheks saime vaadata, kuidas neid salle meisterdatakse. Kohe maja all oli suur kudumismasin, mis meie eesti omast kuidagi ei erinenud, ja töö hakkas pihta. Naine kudus parasjagu seelikut.

Esimene linnuke kirjas – suundusime järgmisesse külla, mis pidi kuulus olema lao-lao valmistamise poolest. Lao-lao on maisiviin. Tiirlesime külas ringi, kuni leidsime majakese, mille hoovil nägime kanistreid. Peagi selgus, et tegemist oligi lao-lao tootmisega. Kõik nägi välja kodune, nagu vanaemade puskari seadistused. Oli tünn, oli mais, oli voolik ja anum. Väga rõõmsalt pakuti meile kohalikku joogipoolist. Esimene sõõm oli hea, jooksis mööda kurku alla, soojendades seda. Hiljem tekkis tugev õli järelmaitse. Ma ei saanud tükk aega aru, millest selline maitse, kuni nägin pudelit, millest meile lao-laod valati. Tegemist oli tühja toiduõlipudeliga, mis arvatavasti ei saanud puhtaks ja segunes viinaga. Õli maitse jäi mind kauaks kummitama, aga asi oli seda väärt. Tänasime pererahvast sõnadega: Khop Chai Lai Lai – Suur tänu. Ja suundusime kolmandasse külla, kus pidime nägema riisinuudlite valmistamist, mida kahjuks ei näinud.

L: Anna läks tagasi linna, mina väntasin edasi ja ronisin mäe otsa, kus asus kuulus tempel, kus just nädal aega tagasi oli toimunud suur festival. Nüüd oli seal ainult 2 vanemat munka, kelledest üks ütles „sorry, I don´t have time to talk, I am making food“. Teine munk lesis niisama. Esialgu suurest trepist ronimisest ja keskpäevakuumusest oimetu, kuulasin rahustavat religioosset muusikat, mis taustal kostus. Juba natuke ennast kogunud, avastasin, et muusikat lasevad nad läpparist. Äkki aga religioossed laulud lõppesid ja hakkas hoopis agressiivne inglisekeelne räpp. Lamav munk ümises kaasa ja nähtavasti pani loo veel repeat´i peale, sest see aina kordus. Taastununa ütlesin head-aega ja ronisin alla.

Toas paar tundi hinge tõmmanud, väntasin ühte kaardil home-stay kohana märgitud mägirahva külla, kuhu jõudsin päikseloojangu paiku. Kohe silmasin kahte valget, kes vaatasid, kuidas trobikond külaelanikke koos maja ehitab. Lähenedes kuulsin, kuidas giid ütles valgetele, et õhtul tähistatakse maja valmimist ja valged on ka oodatud. Lisab veel et see tähendab palju lao-lao´d. Giidi vahendusel saan külavanemaga kokkuleppele ühes kodus ööbimises 6 EUR-i ees. Lastele turakat õpetanud (edutult), perega õhtustanud, siirdusin tollesse uude majja. Peagi kaeti laud, pandi mind istuma selle otsa ja soolaleiva pidu võis alata. Kõrval istuv noormees inglise keeles tunneb muret, et kas ma ikka söönud olen, sest lao-lao tühja kõhu peale on paha-paha. Veetsin toreda öö hurtsikus hiirte ragistamise saatel 6 inimese kõrval magades.