Hommikul oli esimest korda meie reisi jooksul sadanud ja muidu sudune Peking oli selge, kuid niiske, kargelt külm ja tuuline. Keelatud linnast ehk vanast keisripaleest väljudes olime üsna külmunud ja kui üks rikšajuht (kolmerattaline kastiga) pakkus 3 kohaliku (jagada 8-ga, et saada EUR-isid või korrutada 2-ga, et saada kroonisid) eest sõitu tagasi teisele poole, siis ei suutnud me keelduda. Selgus, et mees ei jõudnud üksi vändata ja meid pandi kahe rikša peale ning ka esimene juht vahetati noorema vastu. Tundsin, et minu juhil oli kerge viinahais juures. Kaardi järgi õiges suunas, kuid mööda väikseid tänavaid sik-sak haakidega mõnda aega sõitnud, jäid mehed ootamatult väikses kõrvaltänavas seisma ja ütlesid, et väljak on nurga taga ja me peame maksma. Kui tahtsin minna vaatama, kas ikka on, küsisid tungivalt raha. Võtsin 3 kohalikku välja - mehed puhkesid naerma – mis 3? 30 ikka. Ja läksid näilist väga närvi, kui ma nimetasin 30 absurdseks. Lõpuks, argumendiga, et takso bussipeatusest hostelisse maksis 23, tingisin summa alla 20-le ja lasime jalga. Loomulikult olime tegelikult alles 1/3 teel oma sihtkohta – edasi kõmpisime jala.
Õhtul aga ootas meid ka üks meeldiv kogemus – läksime restorani, kus lisaks mahedale magushapule kanale oli meeldiv teenindus. Sõbralik ja lõbus tädi keelitas meid lõpus, et me kindlasti tagasi tuleksime ja ütlesime, et üritame.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar