Saturday, December 31, 2011

67. päev, 25. dets. Džungli Leo. Tapiirid

A: Džungli Leo on haruldane loom. Talle ei meeldi toas passimine nagu tema samaliigilistele isenditele, vaid ta eelistab hoopis oma naturaalset keskkonda, milleks on vihmamets. Iga päev, kui ta retkelt tagasi tuleb, on ta aina rõõmsam, mustem, märjem ning verisem. Vihmametsas on palju ohtusid: tiigrid, teised haruldased loomad, sääsed, kes kannavad malaariat, suured ämblikud ja maod ning muidugi kaanid. Kuid Džungli Leo ei karda neid, sest nemad kardavad teda. Ta alistab vapralt metsa, mis üritab vastu hakata oma mudase teega. Koju naastes saab Leol varustus otsa. Püksid on mudased, jalatsid on märjad, ning isegi aluspesu on liiva täis. Kuid see ei takista teda! Ta topib jalanõud paberit täis, et saaks järgmisel päeval uuesti minna – ja ta lähebki. Teda ei heiduta, et kolm kaani üritavad teda tühjaks imeda! Ta hoopis raputab neile soola peale, viskab nad minema ning suundub jälle avastama maailma vanima vihmametsa võlusid.

L: Teen teise jalutuskäigu džunglis ja filmin ühe mahajäetud paadi juures kahte tapiiri. Jõuluks ostetud küünlad kuluvad marjaks ära, sest hostelis kaob päeval elekter ning tuleb tagasi alles järgmisel päeval.

66. päev, 24. dets. Puude vahel turnides. Jõululaupäev džunglis

L: Teen esimese väikse matka džunglisse, sihtmärgiks kõrgele puude vahele tehtud sildtee. Läbi kuurorti pargi sissepääsu poole minnes näen vanemaid daame, kes just tulnud ja nopivad kaane oma veristelt jalgadelt. Kergelt erutatud, astun läbi värava.

Kuna mitu päeva järjest on kõvasti vihma kallanud, siis tee on selline libeda muda ja puujuurte rägastik. Päike on välja tulnud ja õhk on kuum. Kaanide pärast olen riides nagu kubujuss. Higine nagu loom, jõuan tunniga oma ronimisteeni ja naudin vaateid.

Milline siis ikkagi on džungel? Mitte nii hull ja elurohke, nagu ette kujutasin. Isegi mitte väidetavalt maailma vanim džungel. Jah, siristamist ja huilgamist (tirtsud, konnad, linnud, imetajad) kostub pidevalt. Mõned puud on tõesti väga suured. Mõnes kohas liiguvad nimetissõrme kahe lüli suurused sipelgad. Kuna ühe korra juba Bangkokis sain sipelgalt hammustada ja mu käsi paisus natuke, siis väldin neid. Kuid pea-aegu väljumiseni on suurimad loomad keda näen gekod ja linnukesed. Siiski, väljapääsu lähedal märkan võsas meetrist roomajat, kes osutub monitorsisalikuks. Mind nähes laseb ta jalga. Esimesel korral saan ainult 1 kaani, kes minu vere maitse peale ise jalga laseb.

Kuidas veeta jõule džunglis? Paremini kui võiks oodata. Viin Anna üle jõe kuurordi peeneimasse restorani, kus on isegi kuusk ja mängib lääne jõulumuusika. Minu palve peale süüdatakse laual ka küünal ning seejärel ka kõigil teistel laudadel. Mina tellin kohalikus stiilis roa, Anna Fettuchini. Magustoiduks tellime mõlemad kohupiimakoogi. Toit on oivaline. Kõige tipuks tuuakse kõigile väiksed kingitused. Lisaks jalutavad restoranist mööda üks haukuv hirv ja üks tapiir, nii et ka Anna näeb tükikest džunglist. Õhtul süütame oma hostelis veel küünla.

65. päev, 23. dets. Üle jõe

A: Vahetame veel kord öömaja, seekord tundub koht ilusam ja puhtam. Ning mis kõige tähtsam, ta ei asunud metsas!

L: Käin üle jõe esimest korda rahvuspargi keskuses, ostan ära pileti ja vaatan filmi pargist ja uurin muuseumit, kus on huvitavat infot pargis elavate Orang Asli (malai keeles „algsed inimesed“ ehk need, kes elasid Malaisias enne kui malaid sinna rändasid) hõimude kohta. Näiteks, et nende abiellumine näeb välja nii, et mees ja naine lähevad õhtul ühte hütti magama ja kui hommikul ärkavad, siis ongi nad abielus. Või et nad kardavad äikest ja vihma (mis on naljakas, sest kogu aeg sajab). Ja et jumalaid rahustada, torgivad mehed ennast noaga ja tilgutavad verd kaussi, mida siis loobivad laiali. Või et nad ei mata surnuid, vaid panevad nad puu otsa ehitatud spetsiaalsetesse hüttidesse. Näen infokeskuse juures asuvas kuurordis lingi uitamas ka esimest kohalikku imetajat – haukuvat hirve.

Käime õhtul esimest korda ühe meie jõe peal asuva ujuva restorani peal söömas. Hiljem näeme nendes restoranides süües mitu korda eemal nööri mööda jõge ületavaid makaake, ükskord isegi tervet suguvõsa korraga.

64. päev, 22. dets. Tahan koaalat – Taman Negara rahvuspark

L: Tõuseme hommikul varakult, et sõita rongi ja bussiga Taman Negara rahvusparki Kuala Tahani (Tahan) külakesse. Kogu päeva lausa kallab vihma.
A: Kes oleks võinud arvata, et mulle džungel ei meeldi? Mina küll ei osanud. Arvatavasti, kui meie esimene öömaja poleks olnud nii traumaatiline, siis võib-olla oleks nädalane viibimine Kuala Tahanis olnud hoopis teistsugune.
Nagu alati leidur Leo leiab meile kõige odavama öömaja. Selleks korraks on see mingi Durian Chalet, mis asub kuskil metsas/džunglis. Kuna tegemist on populaarse turismi kohaga, siis hinnad on palju kallimad kui teistes linnades. Esimene tuba tundub normaalne, kuid kalliduse tõttu ja Leo näoilme „me peame säästma ja OLEKS PÄRIS TORE MAGADA BAMBUSHÜTIS, MIS ON MEETER KORDA MEETER. KUS AKNAST ROOMAVAD SUURED PUTUKAD SISSE JA SEE OLEKS SUUREPÄRANE KOGEMUS. Otsustame siis selle toa võtta. Tõesti kotti polnud kuhugi panna. Ainus, mis toa juures lohutas, oli sääsevõrk.
Peale poolt tundi „toas“ viibimist, tabas mind „traumahoog“, väljast kostuvad inisevad, sirisevad ja muud kahtlased hääled, panid mind mõtlema, et nad kõik tahavad öösel meie tuppa tulla. Murdepunktiks sai minek dušši alla, kui ma nägin põrandal sadakond kahtlast putukat wc ümber ronimas ja tigu ringi roomamas, kus „toa“ sein on ainult poolik, nii et kõik tahtjad putukad saaksid tahtmise korral öösel meid terroriseerida (ja me ei räägi siin väikestest putukatest, see on ju kuradima Tarzani džungel). Ühesõnaga tuli välja „Anna-Monster“. Teate küll neid filme, kus inimese naha seest tuleb mingi tulnukas välja. Sama juhtus ka minuga. Monster tõstis häält ja lõpuks kolisime kallimasse tuppa ja ma läksin magama.
L: Kusjuures meie teise majakese ukse taga verandal hingas õhtul värsket õhku ainus suur ämblik, keda kogu rahvuspargis viibimise jooksul nägin. See nägi välja umbes nagu inimese käsi. Kahjuks ei taibanud seda pildistada.

63. päev, 21. dets. Kota Bharu unimüts

A: Veedame oma ööd ja päevad ühes väikeses hostelis, kus on ainult 4 tuba. Meie majapidajaks on noormees, kelle nime ma ei mäleta. Liiga keeruline oli J. Igatahes, see tüüp magas päevad läbi elutoa diivanil, mis lõpuks jättis toale spetsiifilise lõhna. Ta magas hommikul, päeval ja õhtul. Vahepeal tegi silmad lahti, vaatas sulle otsa ja naeratas sellise siira naeratusega, et kõik pretensioonid kohe ununesid, või lihtsalt ei tahtnud talle halba meelt teha. Ühel õhtul, kui ta ei maganud, vaatasime koos mingit hamstri filmi. A’la hamstrid päästavad maailma. No see oli imeline, kuidas ta naeris, täpselt nagu laps. Rõõm kestis Leo tulekuni ja siis läksime oma filmi vaatama.

Kota Bharus me ringi väga ei käinud. Või õigem oleks öelda, mina ei käinud. Enamuse ajast sadas vihma, mis tappis kogu jalutamise tuju. Kota Bharu on tuntud ka selle poolest, et II MS ajal maandusid sinna jaapanlased, kes alustasid sealt invasiooni terve Malaisia ja Singapuri peale.

Kota Bhrarust saangi üle pika aja väga hea raamatu: Noel Barberi „Tanamera“, mis jutustab üldiselt Singapuri ajaloost kahe perekonna taustal. Sel moel saame rohkem teada ka Malaisia ajaloost. Hiljem selgub, et raamatust tehti Austraalias ka seriaal.

L: Ühel jalutuskäigul Kota Bharus ronisin jõeäärse majaka otsa, aga see oli ka Kota Bharu kõrghetk. Üldiselt olid muuseumid ja isegi hostelid kinni ehk meie saabumine off-season´il oli ilmne. Eks see hostelitüüp magaski lihtsalt talveund.

Saturday, December 24, 2011

60. päev, 18.dets. Welcome To Malaysia

L: Saabume Tai piirilinna. Troopika tervitab meid kõva vihmaga, mis küll õnneks on soe. Jalutame piirini ja saame ilma probleemideta viisavabalt Malaisia poolele, kust peale mõningat otsimist leiame bussi Kota Bharusse, Kelantani sultanaadi pealinna. Sultanaat on umbes nagu ühendriik. Tegelikult isegi Malaisia lipp on puna-valgetriibuline nagu USA oma, ainult et sinise osa peal on poolkuu ja täht. Huvitav, kes selle välja mõtles? Poolkuu muidugi sümboliseerib islamiusku ja juba Tai poolel märkame erinevalt Põhja-Taist kõvasti pearättides naisi. Linnas, kuhu saabume, ei müüda ka praktiliselt mitte kuskil alkoholi, nagu islamile kohane. Tõsi, Malaisiasse on aegade jooksul rännanud ka väga palju hiinlasi ja hindusid, nii et islamiusuliste osakaal tegelikult on ainult 60%.


Õhtul hostelis tutvun Leah´ga. Ta on Põhja-Iirimaalt ja tegelenud ringirändamisega juba tõeliselt kaua. Üksi. Nimelt olevat ta alustanud juba 2009, kus ta töötas pikemalt Uus-Meremaal. Siis vahepeal käis ta kodus ja 2010 septembris läks Pekingisse, kus töötas pool aastat inglis keele õpetajana. Peale seda liikus ta vaikselt lõunasse enam-vähem sama teed, mis meie ja jõudis lõpuks Singapurini välja ning nüüd liigub tagasi. Peale pikemat puhkust mõnes Tai rannas plaanib ta minna tööle Austraaliasse, kuid mitte puuvilju noppima, vaid mõnele ehitusele objektijuhiks. Ta ütleb, et tema hariduse juures sellele tööle saamisega probleeme ei ole. Ta mainib, et ka Iirimaal on praegu ainult vihm ning harva kui üldse talvel korralikult lund tuleb. Eestlased pole ainsad, kel kliimaga pole vedanud.

Lisaks saame teada, et oleme sattunud idarannikule vihmahooajal ning muudame oma plaani jõuluks randa minna. Uus plaan: jõulud džunglis veeta. Ehk minna Taman Negara rahvusparki ja mõnes seal juures asuvas öömajades veeta terve nädal. Kuni 90-päevane pilet parki maksab 1 ringgit (0,25 EUR). Ja peale seda pealinna Kuala Lumpurisse uut aastat tervitama! NB! Singapur, kust lendame 20. jaanuaril edasi Lõuna-Ameerikasse, juba paistab (kaardil)!

Wednesday, December 21, 2011

59.päev, 17. dets. Rongiga Malaisiasse

L: Läheme rongi peale, et sõita 1100 km lõunasse Malaisia piirini. Konditsioneeritud voodikohaga rongipilet maksab vaid 850 bahti (21 EUR). Erinevalt Hiina rongist Tai rongi 2. klass ei olnud tihedalt täis topitud nagu kilukarp. See tähendab, et üksteise peal oli 2, mitte 3 voodit.

Millised olid taid rongis? Noh, esiteks nad ei sülitanud nagu hiinlased. Ja tundus, et olid ka vaiksemad. Minu ja Anna all (mõlemad olime 2. korruse voodis) olid 2 nooremat neiut. Üks neist helistas kellelgi päris tihti. Tema laptopi taustapildil oli tema koos mingi mehega, nii et ilmselt helistas talle. Ja ei, ma ei piilunud ta ekraani. Nimelt Tai rongides istutakse enamuse ajast alumisel korrusel vastakuti ja ainult uneajal rullitakse lahti voodid.

58.päev, 16. dets. Puust fallosed *pilt lisatud*. Twilight´i otsingul

L: Veedame terve päeva Bangkokis koos Mari-Liisiga. Hommikul käime kuningalossi juures ja Wat Pu budistlikus templis. Tee peal käime läbi ka linna kaitsepühaku auks tehtud väiksest pühamust. Linna asutamisel püstitati sinna kohale 2 puust fallost (animistlik traditsioon). Üks neist lõigati raskel hetkel, kui birmalased ähvardasid Taid ära vallutada, maha. See aitas. Nüüd olid aga mõlemad sambad jälle püsti, kullalehtedega kaetud ja kalliskividega kaunistatud. Ja ümber palvetasid mitu naist ja üks mees. Võib ainult oletada, mida nad palusid…Bangkokis on legendaarsed ummikud ja seetõttu kiirem ühistransport koosneb metroost, taevarongist ja kiirlaevadest jõel. Sõidame jõeekspressiga taevarongi peatuse juurde. Taevarongiga sõidame kaubanduskeskuste piirkonda Siamisse. Otsime kino, kus vaadata Twilight Breaking Dawn I. Esimeses, kus juba popkorni ära ostame, selgub, et „ultra“ kino pilet maksab 800 bahti (20 EUR). Lõpuks saame õhtuks 100-bahtised piletid tavalisse kinno.

Kuulame tänaval tasuta kontserti, mis nähtavasti kutsub üles üleujutuste ohvrite jaoks annetama. Šoppame natuke ja naudime lääneliku suurlinna mõnusid. Õhtul jalutame veel korra läbi meie öömajade juures oleva Khao Sani tänava, kus seoses reede õhtuga seljakotireisijad kõvasti pidutsevad ning jätame Mari-Liis hüvasti.



57. päev, 15. dets. Bangkok. Mari-Liisi lugu

L: Hommikul teeme veel viimased pildid ahvidest ja läheme Bangkoki rongi peale. Bangkok on ca 8 miljoni elanikuga Tai kaootiline pealinn, mis rajatud ainult 200 aastat tagasi soosse. Sellest tulenevalt olid ka viimased üleujutused Bangkokis üsna tõsised. Tegelikult meie saabudes olid kohaliku telekanali andmetel veel 7 Bangkoki äärelinna piirkonda endiselt üleujutatud, kuid linnapeal lubas, et uue aasta alguseks on kõik korras. Natuke kahtlane, kas ta seda lubadust pidada suudab.

Õhtul saame kokku sõbra Mari-Liisiga, kes 7 kuud Austraalias puuviljade korjamise/pakendamise peal töötanud ja nüüd Taisse väljateenitud puhkusele tulnud. Mõne päeva pärast sõidab ta koos Eestist kohale lendava sõbraga lõunasse mõnda ilusasse Tai randa, kuhu meie oma lõppeva viisa tõttu kahjuks ei jõua. Peale seda läheb ta aga tagasi Austraaliasse ja kavatseb seal veel pikalt töötada. Ega töö seal lihtne pole. Nagu ta ise ütleb, ei tundnud ta Eestis kontoritööl kunagi nii suurt stressi kui seal mingeid puuvilju pakendades. Kuid talle meeldib ennast proovile panna. Mari-Liis peab ka blogi: http://avastan.blogspot.com/

56. päev, 14. dets. Lopburi päkapikud

L: Päeval on hostelis all väike intsident, kus ahvid tulevad kahe külastaja peale sisisema ning hosteli töötaja annab neile mängupüstoli, millega nad minema hirmutada. Õhtul muutub meie hosteli esine tänav kolmapäevaseks ööturuks. Päkapikk ostab Annale uus särgi.


55. päev, 13. dets. Tolstoi ja rott

L: Vahetame öömaja, kuna hotelli odavamas toas polnud sooja vett, lapsed nutsid ja karjusid kõrvaltubades ning ahvid kolistasid ja häälitsesid akna taga.

A: Päevad Lopburis on ühesugused. Hommikul kõnnin kioski, et osta vett, saia ja sinki, siis suundun kohalikku supermarketisse, hankimaks valmistoitu. Mina võtan endale nuudliroa ja sushi ning Leole riisi omletiga. Päevad veedame hostelis, kuna L. on ikka veel haige, vahel vaatame mingit filmi või sarja. Lõpuks, kui saan jälle loetud oma Twilight Saga, annan arvuti Leole, et ta saaks reisi edasi planeerida. Vahepeal üritan tutvust teha linnaga, aga kuna kõik vaatamisväärused on ühes kohas, siis kaugele ma ei jõua. Jalutan tänavatel, lootes leida midagi põnevat. Kuskil xx nurga peal leian väikese kunstikohviku, kus söön lõunat ja joon kiivismuutit. Vaikselt vaatan pilte ja uurin raamatuid. Seinal ripuvad maalid ja on foto Tolstoist. Kuskil nurgas pesitseb hiiglaslik rott. Õhtu saabudes ootab mind öö toiduturg, kus ostan jällegi riisi omletiga, mõned viinerid ja suundun öömajja.

Tuesday, December 13, 2011

53. päev, 11. dets. Ahvide linn

L: Ärkan öösel taas halva enesetundega ja igaks juhuks käime hommikul kohaliku arsti juures, kes ütleb (või mina saan nii aru, kuna inglise keelt ta eriti ei räägi), et tegu ikkagi kõhuviirusega ja soovitab paar päeva puhata.

Arsti juures käik ise on muidugi üsna lustlik seik – nimelt esimese asjana saab Anna hommikul välja astudes šoki, kui peale välja astumist ahvidelinn on inimestest tühi ja väikseid makaake, kes ronivad elektripostidel ning mööda seinu, täis. Kuna mõlemad käisime mõne aja eest Eestis vaatamas filmi „Rise of The Planet of The Apes“, kus kurjad targad ahvid võtavad maakeral kontrolli (mille poole pealt Anna kinost lahkus, kuna film oli liiga hirmus), siis tundub see eriti kõhedust tekitav.

Transpordi kauplemine haiglasse lõppeb 3-rattalise jalgratta peal (millistega viimati üritasime sõita Pekingis ja sattusime petiste ohvriks, vt. reisi 4. päeva postitust), meie kahekesi taga istumas ja vanamees vaevaliselt väntamas või iga tõusu peal ratast kõrvalt lükkamas. Annal hakkab vaesekesest nii kahju, et ta pärast keeldub samamoodi tagasi minemast. Kuna ta ei julge ka odavama mootorratta peale minna, siis tuleb tema tagasi jala, kuid ka seal ootavad teda üleelamised.

A: Ah, mis üleelamised? Need on nagu sääsehammustused, mida järgmisel päeval enam ei mäleta. Mina saan traumasid igast ehmatusmomendist. Näiteks kõnnin tänaval ja mingi ahv hüppab ette, vaatab pingsalt otsa ja ootab midagi. Siis ei tea, mida teha, kas ignoreerida ja edasi minna või hoopis tagasi. Enamasti valin kolmanda tee ja lähen teisele poole teed, kuni järgmine koer või ahv mind jälitama asub. Muidugi on omamoodi lõbus neid ahve jälgida, eriti väikseid. Nad on harjunud kohalikega ega pane suurt rahvamassi tähele. Söövad vaikselt banaane ja on üldiselt õnnelikud. Vahepeal tekkis küsimus, kust need ahvid tulid ja miks neid nii palju on? Esimesele küsimusele vastust ma ei tea, aga teise kohta on teooria küll. Nad on nagu krantsid, alguses oli vähe, siis hakkasid paljunema ja inimesed ei võtnud kontrolli selle üle. Nüüd ongi kesklinn paksult makaake täis.

Üks hetk oli küll hirmutav, kui me hostelis kavatsesime just magama minna (4. korrusel) ja akna taga hakkas hull ahvide galopp ja mingid kahtlased häälitsused. Ei tea kas paaritusid või tegid muid mänge, kuid vahepeal kuuldus isegi kaklust. Sellest tingituna panin padja hoopis teisele poole. Sest kartsin, et mõni makaak lööb akna sisse ja kägistab mind.

Selgelt olen liiga palju filme vaadanud!

52. päev, 10. dets. Rong. Purjus munk. Uppunud põllud. Kuuvarjutus

L: Sõidame bussiga Phitsanulouki, kus istume väikse ahvide- ja varemete linna Lopburi rongi peale. Valime kõige odavama rongi, mis peatub igas väiksemas kohas ja läbib selle vahemaa ca 5 tunniga. Pilet maksab vaid 49 bahti inimese kohta (ca 1 EUR). Rongi mootor teeb kohutavat häält, kõvadel istmetel jääb tagumik valusaks ja taga istub purjus munk. See viimane on üsna ebaharilik, kuna Buddha mungad juua ei tohi. Kohalikele teeb ta käitumine (loobib midagi aknast välja jne.) igal juhul nalja. Tee ääres näeme üleujutatud põlde, elu väikestes linnakestes ja muud. Õhtul Lopburis süües märkan juhuslikult, et täiskuu on väikseks triibuks kahanenud. Selgub, et olen kuuvarjutuse tunnistajaks.

51. päev, 9. dets. Sukhothai kuningriigi viimased päevad

L: Käime hommikul Sukhothai varemeid (ca 13. sajandist) vaatamas. Anna ütleb nende kohta "parim vaatamisväärsus kogu senise reisi jooksul".


Kõrvetava päevakuumuse ajal loen läbi öömaja riiulis oleva raamatu John Banville „The Sea“ - olevat 2005 mingi auhinna saanud. Igal juhul mulle ei avalda kõik need ülimahlakad kirjeldused ja kuntslikult sisse toodud traagika muljet. Eelistan ikkagi klassikalist kirjandust.

Saan Nanilt teada, miks meie prantsuse-tai paarikesest peremeest kodus ei ole – nimelt on Jacques Prantsusmaal ja tuleb alles järgmisel kuul, nii kaua peab tema ise maja ja tütrega hakkama saama. Küll aga helistab mees igal hommikul ja õhtul.

Vahetame perenaisega Anna Chiang Rais vahetatud raamatu Dan Brown´i „Deception Point´i“ vastu. Nan ütleb selle kohta „kohutav raamat“, kahju tal igal juhul sellest ei ole. Hiljem Anna leiab, et tõesti on mingi jama ja ei hakkagi seda lugema.

49. päev, 7. dets. Tai riik röövib meid. Uppunud Sukhothai

L: Ärkan öösel kõhuvaluga, mis hommikuks siiski läheb üle. Käime hommikul immigratsiooniametis, kus õnnestub meie viisat pikendada ainult 7 päeva võrra, mis läheb kahepeale maksma 3800 bahti (95 EUR), samas kui algselt 2 15-päevast viisat maksid 2000 bahti. Ehk riigist vahepeal välja reisida ja tagasi tulla tuleks odavam.

Meie reis viib meid Tai ajaloos veelgi tagasi ja sõidame iidsesse Sukhothai kuningriigi pealinna Sukhotaisse. Seal valime suurepärase väikse öömajakese ühe prantsuse-tai paarikese (Jacques ja Nan) juures, kellest küll ainult tai pool on kodus. Nagu koha nimigi ütleb (River House), asub see mõne külalistetoaga majake jõe ääres.

Nagu esimese asjana Nan meile peale sisse kirjutamist räägib, siis terve alumine korrus (kus küll öömaja tube pole) oli alles nädala-paari eest üle ujutatud ja et valitsus ütleb, et vesi võib tagasi tulla. Nojah, vähemalt tuba on väga puhas ja aed väga kena.

Õhtul aga hakkab mul paha, jään esimest korda reisi jooksul tõsiselt haigeks ja hommikuks olen vähemalt paarist kilost lahti saanud, mitte et neid mul niigi üleliia oleks.

48. päev, 6. dets. Viisavõitlus ja Tai poks

L: Rendin ratta. Üritan käia immigratsioonibüroos meie viisasid pikendamas. Selgub, et keskpäeval on seal ca 100 inimest järjekorras. Kõik nad on juba varahommikul end järjekorda võtnud, lisaks selgub, et niikuinii Anna eest pikendamine pole võimalik.

Õhtul käin vaatamas taipoksi ("Muay Thai") näidismatše ühes meelelahutuskeskuses. See n-ö meelelahutuskeskus koosneb baarikestest, kus kõigis istuvad kohalikud tüdrukud nappides rõivastes. Need tüdrukud kutsuvaid kõiki mööduvaid valgeid mehi (sh. mind) sisse, vahel isegi sirutavad käe välja. Näen kuidas ühte meest, kes on sees istunud ja ära tahab minna, lausa üks naine üritab kinni hoida ja anuda jääma. Matše juhatavad sisse naiseriietes ladyboy´d, kes nähtavasti jälgivad ka, et sinna ei tuleks niisama kiibitsejaid. Kui olen juba mõnda aega seisnud baaride vahel ja matše jälginud ja filminud, siis tuleb üks juurde ja madalal häälel annab mõista, et ma kas istun ühte baari või lahkun. Valin viimase variandi.

47. päev, 5. dets. Kuninga sünnipäev

L: Käin Chiang Mai kõrval asuva mäe otsas, kus on kuulus tempel. Minnes näen ühe kaubanduskeskuse juures mingit tantsu- ja muusikaprogrammi, mida kõigile kuninga sünnipäeva puhul tasuta näidatakse.



Sõites mäkke saan tuttavaks mõnede kohalikega ja alla jõudes söön nendega õhtust. Nad on rändamas mööda Taid ja näitavad iPhone´ist suurepäraseid pilte Tai randadest, kus ilusast sinisest merest tõusevad siit ja sealt kõrged kaljuplatvormid. Loodetavasti näeme Malaisia randades midagi sarnast.

Õhtul vaatan ilutulestikku ja käin Chiang Mai ööturul, kus müüakse terve rodu tänavate ääres ja mõnedes kohtades ka eraldi ööturu hoonetes kõike mõeldavat.

46. päev, 4. dets. Lihtsalt üks päev Chiang Mais

L: Käime turismiinfos kaarti hankimas. Teel tagasi näeme McDonald´s-it (esimest peale Hiinat), mis tekitab Annas isu burgeri järgi. Läheme õhtul kallimasse kohta (nimega John´s Place) sööma, kus Anna tellib burgeri. Kuigi tegu on restoraniga, on see ikkagi odavam kui vana Mac. Kui selgub, et saia puudumise tõttu seda ei saa, siis võtab ta indiapärase curry, mille söömise järel jääb ta hiljem mitmeks päevaks jälle mingisse kõhuhaigusesse ja veedab aega meie suurepärases sinises hostelitoas.

Seetõttu käin üksi pühapäevasel jalutustänaval. See asub täpselt vanalinna keskel ja metsiku rahvamassi tõttu on keskmine liikumiskiirus 1 km/h. Enamus massist moodustavad siiski kohalikud, mitte turistid nagu Laoses Luang Prabangi igaöisel käsitööturul (kus olid ainult turistid). Huvitavat kaupa ja esinejaid jagub. Näha võib nt. väikseid tüdrukuid tantsimas või kannelt mängimas, korvike raha jaoks ees.

45. päev, 3. dets. Massaaž vangidelt. Tai vein

A: Chiang Mai on Chiang Raist palju suurem ja turistirohkem. Kesklinnas ja suuremates kohtades näeb ainult valgeid inimesi, kohalikke aga teeninduses. Võtame ette Lonely Planeti ja asume väljapakutud marsruudile. Jalutuskäik ei kesta kaua, kuna jõuame naiste vanglani. Leo pakub kohe: „Teeme massaaži siin!“ Issand, Issand, mõtlen ma. Mind haarab õudus mõeldes, et mingid vangid mulle massaaži teevad ja õudus Leo pärast, et ta selle üldse välja pakkus. Viis minutit Leo veenvat juttu, et tegemist on rehabilitatsiooni kohaga, kus üritatakse naisi tagasi ausale teenistusele integreerida, otsustame oma Tai massaaži seal saada.

Koht nägi välja nagu peen spa asutus, kõik naised tundusid sõbralikud. Enamus oli vanemad (u. 40) ning mõned üksikud olid noored. Vahetame end spets riietesse ja mudimine hakkab pihta. Tai massaažis kasutatakse palju keha raskust, liigutusi tehakse rahulikult hingamise rütmis. Võetakse läbi kõik lihased. Ka sellised punktid, mille olemasolust ei teadnud enne midagi. Kogu protseduur oli meeldiv, kui mitte arvestada seda, et mulle tehti päris tugevasti, mistõttu järgmisel päeval olen veidi seljast tundlik.

L: Anna massöör on noorem ja vihasem, minu oma mitte väga jõuline. Pärast oma seansi lõppu palun Anna massöörilt ka paar ägedamat liigutust, mida ta mulle ka jagab. Õhtupoole käime ka Chiang Mai laupäevasel jalutustänaval, kus müüakse igasugu kaupa ning snäkke ja esinetakse. Muuhulgas degusteerime ka kohalikku puuviljaveini, mis maitseb päris hästi.

44. päev, 2. dets. Chiang Mai

A: Chiang Mai võtab meid vastu paduvihmaga. Saame esimest korda reisi jooksul kasutada oma vihmakeepe. Jalad läbimärjad, igal pool sombune, otsisime ööbimiskohta. Ja seda nii kaua kuni lõpuks vihm järgi jääb. Broneeringut me eelnevalt ei teinud, kuna kohapealt on odavam. Päris kiiresti selgub, et Chiang Mais on reede õhtul peaaegu et võimatu öömaja saada. Ma ei tea mitu tundi hiljem, aga saame endale sinise toa Malak’i hostelis: linad, kardinad, uks, lagi, seinad, isegi meie magamiskotid olid sinised. Hommikul selgus muidugi, et tegemist on halva kohaga, sest seinad kostavad läbi. Väljas teeb mingi naine imelikke häälitsusi (nagu kalkun), kuuleme linnulaulu (kell 6), ja naabrimehe juttu, nagu kõik istuks meie toas.

L: See naine ühes naabertoas teeb neid häälitsusi, mis on tegelikult köha koos meeleheite nootidega, kogu meie Chiang Mais viibimise aja.

Chiang Mai on Lan Na Thai ehk tõlkes „miljon Tai riisipõldu“ kuningriigi pealinn, mis rajatud kuninga poolt tühjale kohale, sellele vihjab ka linna nimi, mis tähendab tõlkes „Uus Linn“. Lan Na Thai oli esimene Tai kuningriik.

Monday, December 5, 2011

43. päev, 1. dets. Elevandikülas. It’s Rainy day

A: Tund aega paadisõitu ja olime külas, kus sai elevante näha ja nende peal sõita. Isiklikult mulle oleks isegi meeldinud see ettevõtmine, kuid esiteks, elevandil sõitmine tundus liiga kallis lõbu ja teiseks, kole kahju oli neid vaadata. Kõrv augustatud pulga jaoks, mis teda piitsutas, jalad aheldatud ja ei mingit varju lõõmava päikese käest. Sellest hoolimata oli väga vahva näha nii palju ilusaid elevante. Järgnesime elevandi „miinidele“, et leida nende algne reservaat. Seda me ei leidnud, küll aga voorisime külavahet, kus nii neiud kui ka vanemad tädikesed salli kudusid. Muide, tegemist oli palju arhailisema meetodiga kui seda nägime Laoses: ritta olid aetud pulgad ja nende vahelt pandi lõnga. Ja muud pole kui lase teine lõng läbi. Igaüks saaks hakkama. Nii et ka meil on midagi lihtsatest asjadest õppida.

Tagasiteel kohtame kahte jutukat neidu, kellega õhtul saame kokku basaaril ja õhtust sööme. Fon (25, tähendab „vihma“, ütleb, et teda võib ka „Rainy“-ks kutsuda) ja Pinush (40, aka Pinut, aka Nudž, aka Nudži) on tai neiud, kes tulid Chiang Raisse puhkama. Mõlemad tüdrukud on väga avatud ja armastavad suhelda. Ehk see tuleneb sellest, et mõlemad töötasid hotellis administraatoritena ja pidid suhtlema inglise keeles. Pinush pelgab veidi inglise keelest rääkimist, eriti peale seda, kui sõbranna teatab, et Pinush on inglise keele õpetaja. Jah, keeleoskus on tal nõrk, aga igatahes parem selline kui mitte midagi.

Mis puutub Foni, siis tegemist on omamoodi intrigeeriva inimesega. Seda seetõttu, et tal on poisssõber Prantsusmaal, kes on 40-aastane. Kokku said nad hotellis, kus David puhkas ja Fon töötas. Hiljem tuli härra uuesti Taisse, mis hiljem viis suhteni. Fon on juba Prantsusmaal käinud, viibis seal 3 kuud ja kavatseb tagasi minna. Kui me küsisime talt, kas talle meeldis Prantsusmaal, vastas ta, et talle on kõige tähtsamad perekond ja nende hea suhtumine. P.S. David elab arvatavasti vanematega. Kuid miks see veidi pentsik tundus oli see, et Tai tänavatel näeb päris palju euroopa härrasid, kelle käevangus on mõni noor tai neiu. Ja seda muidugi mingi „kopika“ eest. Ei tea, kas nii oli ka Foniga, arvatavasti mitte, kuid mis seal ikka - Tai Tuhkatriinu lugu.

Aga õhtu on meil tore. Pajatasime üksteisele lugusid ja Leo sai lõpuks tellitud oma ihaldatud nuudlisupi. Selle konks seisneb selles, et sulle antakse keraamiline pott, mille all hõõguvad söed. Sisse panemiseks antakse erinevate toiduainetega korvike, kus on nuudlid, lehtsalat, muna, piparmünt ja muu. Protsess näeb väga ilus välja, kuigi mingi suvalise mammi supp maksab 5x vähem. Mina jätan selle söögipoolise supiarmastajatele ning ise asun sushi kallale, mis siin on muidugi odav ja imehea. Õhtu lõpetuseks loevad neiud meile sõnad peale, et Bangkokis peab olema ettevaatlik ning jätame nendega selleks korraks hüvasti.


L: Puutume esimest korda kokku ladyboy´dega. Esimene on üks selle õhtu ööturu laulu- ja komöödiašõu (naljad on muidugi tai keeles) esinejatest. Seda kinnitab meile ka Fon. Anna küsimusele „kas nad on siin tavalised?“ vastab ta jaatavalt. Teine on neiu, kellel Fon laseb meist enne lahku minekut pildi teha.

40. päev, 28. nov. Martin´i lugu. Rohutirtsud kui õhtusöök

L: Päeval kohtan meie öömajas (ukse ees kitarri tinistamas) Martin´i Prantsusmaalt. Martin on 20 aastane, õppinud puusepaks. Ta töötas 4 kuud Nepaalis vabatahtlikuna oma erialal. Sai ta sinna mingi organisatsiooniga. Nagu ma aru sain, oli ta esimese kuu ühes kohas, kus see organisatsioon talt kõige eest raha küsis. Siis läks ta koos inglise keele õpetajast tšehhiga teise külla, kus välismaalasi polnud käinud ja keegi inglise keelt ei osanud. Seal said nad rahus kohalikega elada ja töötada 3 kuud. Edasi lendas ta Taisse, hääletas Laosesse välja (selleks õppis mõned sõnad tai keelt), oli 3 nädalat seal ning nädal tagasi jõudis tagasi Taisse, kus me kohtusime. Kuigi algul plaanis ta ainult mõned päevad siin olla, sai ta tuttavaks ühe kohalikuga, kellega koos nüüd iga päev muusikat teeb. Edasine plaan on tal lennata Uus-Meremaale ja töötada seal.

Õhtul käime taas ööturul ja teen teoks oma lubaduse proovida putukaid süüa. Valin väiksed rohutirtsud, kuna need on kõige vähem eemaletõukavad. Maitse on päris hea, kuna kasutatud on mingit kohalikku maitseainet. Põhiline on hammustada keskelt, et jalakesed keelt ei torgiks. Söön kõik ära, kaks minu taldrikule eksinud nukku jätan viimaseks ning need ei maitse üldse nii hästi. Muidugi Anna saab ainult minu söögi vaatamisest šoki ning lubab mitte enam suudelda.

39. päev, 27. nov. Tai, Chiang Rai

A: Taisse saada pole keeruline. Võta Laosest paat, sõida üle jõe, vormista kohapeal viisa ja off you go! Meil see nii lihtsalt ei läinud.

Võtsime paadi ja sõitsime üle jõe teisele kaldale. Sellega piirdus lihtne pool. Piiripunktis tuli välja, et on vaja viisat. Leo oli enne lugenud, et EL kodanikud saavad tasuta olla 15 päeva (Mina selles kindel ei olnud ja mäletasin muud informatsiooni, aga arvasin, et Leo teab paremini, sest palju asju võib väikese ajaga muutuda). Niisiis hakkasime viisat vormistama, aadresse välja otsima, koopiad tegema, raha vahetama, ametnikuga läbirääkimisi pidama. Lõpuks maksime kõik ära ja siirdusime kiiremini piiripunktist edasi, sest ametnik nägi juba väga tülpinud ja ärritunud välja.
Leidsime vajaliku transpordi ning pärastlõunal olime juba Chiang Rais.

L: Esimesel õhtul käisime kohe ka Chiang Rai ööturul, kus lisaks igasugustele putkadest müüdavatele hõrgutistele (sh putukad, mille lubasin kindlasti järgmisel päeval ära proovida) on igal õhtul ka tasuta esinejad – esimesel õhtul olid nendeks mingi tüüp kitarriga ja 2 meest, 2 naist Tai-päraselt tantsimas.

Esmamulje Taist – lääne kaupu ja kauplusekette (Tesco, 7/11) on palju rohkem, toit on natuke odavam, riik on jõukam. Kohalikud naised on rohkem üles löödud ja kannavad lühikesi seelikuid. Seda viimast Laoses üldse ei olnud.

Ja muidugi, liiklus on vasakpoolne! Paar korda oleme teinud selle vea, et üle tee minnes kõigepealt vasakule vaadanud ja siis astunud nagu Eestis - ja pea-aegu millegi alla jäänud!

Sunday, December 4, 2011

38. päev, 26. nov. Mekongi mööda

L: Jätkame oma kahepäevast jõereisi.

A: Paadiga mööda jõge sõita oli ägeeeee. Enamus paadisolijatest olid muidugi turistid. Nii et igav kellelgi ei hakanud. Mina lugesin detektiivi „Clouds of witnesses“ ja Leo tegeles kohustusliku kirjanduse lugemisega ehk Lonely Planeti reisijuhiga. Aeg-ajalt vaatasime ilusaid vaateid, sirutasime jalga ja tukastasime. Ühest külast mööda sõites nägime, kuidas terve küla end või pesu peseb. Paljud turistid võtsid kohe fotokad välja, et neid momente jäädvustada. Kuigi kohalikele oli see arvatavasti ebameeldiv.

Lõpuks jõudsime Huay Xai linnakesse, magasime ennast välja, et järgmisel päeval alustada reisi Taisse.

Sa-bai dee Laos! Sinuga oli tore.



Friday, December 2, 2011

37. päev, 25. nov. Adios, Luang Prabang!

L: Lahkume Luang Prabangist, et mööda Mekongi jõge asuda teele Tai piiri poole. Sõit on väga rahulik ja vaated suurepärased.

Õhtul saabume Pak Bengi külakesse. Anna juba päeval laevas loeb mulle reisijuhist ette „elektrigeneraator töötab ainult 6-st kuni 10-ni õhtul“ ja naerab selle peale. Hommikul aga, kui tõesti elektrit ei ole, on ta ikkagi väga üllatunud.

A: No tõesti, ma ei uskunud, et see võimalik on. Esiteks, ärkasin öösel üles, et vannituppa minna ja toas valitses selline pimedus, kus isegi nahkhiired midagi ei näeks. Seetõttu jäi minu käik minemata, kuni käis äratuskell. Ja uskuge mind, kell 6.30 oli sama pime. Otsisime oma asju mobiili taskulambiga taga, kuni mingigi valgus hakkas aknast paistma. Niimoodi inimesed elavadki, et elektrit saab ainult 4 tundi päevas. Ei tea, kuidas nad koolis õpivad?