Monday, September 10, 2012

294.päev, 8. august. Maailmareis on läbi


Mõned faktid.
Reisil läbitud 77 000 km.
Maad mööda 24 000 km.
Lennates 53 000 km.
Kokku läbisin 14 riiki: 5 Aasias, 5 Lõuna-Ameerikas, 3 Aafrikas ja lisaks Suurbritannia.
Aafrikas läbisin maad mööda 5500 km, 15 linna ja küla.

Mõned mõtted ka. Ma ei saa öelda, et see reis muutis mind uueks inimeseks. See polnudki eesmärk. Samuti ei olnud mul vaja leida, mida ma elust tahan. Seda ma teadsin juba niigi. Küll aga andis töölt lahti võtmine ja sellise reisi ette võtmine tunde, et olen tõesti oma elu peremees. Ja kui ma sellega hakkama sain, siis ei ole asju, mis mulle üle jõu käiksid. Saan oma elus nüüd otsida järgmisi, teistsuguseid väljakutseid.
Tunnen, et see reis pani mind mõtlema, mis oli ka üks eesmärk. Jõudsin järeldusele, et Euroopa ja USA majanduskriis on normaalne nähtus teel õiglasema maailma suunas. Maailma ressursid on piiratud. Kui Aasia, Aafrika ja Lõuna-Ameerika saavad rikkamaks (nägin oma silmaga, et nad arenevad kiiresti!), peavad lääneriigid jääma vaesemaks. Õnneks meie Eestis olime vaesed ka enne. Seega meie elu ehk veel veidi paraneb.
Võin öelda, et ma näen maailma palju laiemalt. See, et Eesti ja ka Euroopa on ainult üks väike osa maailmast, oli mulle selge juba enne. Nüüd tajun läbi isikliku kogemuse ka seda osa, mis enne oli tundmatu ja võib-olla natuke hirmutav. Et tegelikult on sügaval sisimas inimesed kõikjal ühesugused. Tunnen, et maakera on palju väiksemaks jäänud. Justkui võiksin seda peos hoida. Jah, olen endiselt eestlane. Ma ei tahaks kuskil mujal elada kui Eestis. Kuid ühtlasi tunnen, et olen ka osake millestki suuremast. Et olen maailmakodanik.

Tuesday, September 4, 2012

293.päev, 7. august. Aafrika kokkuvõte



Minu Inglismaa seiklustest jääb ajalugu vaikima, sest 120 EURO eest saab igaüks siia lennata (just nii palju maksis minu EasyJeti pilet Eestisse). See polnud üldse plaaniline osa minu maailmareisist. Lihtsalt peatus koduteel. Kuid nüüd on aeg kokkuvõteteks. Kõigepealt Aafrika ja siis kogu reis.
Aafrika täitis kõik minu ootused. Kui eelnev reis oli nagu jalutuskäik pargis, siis siit tõesti leidsin väljakutseid, mida otsisin. Need 10 tundi kuumas bussis väljasõitu oodates. Elamine täiesti minimaalsete tingimustega külas. Enda eest võitlemine, et maksta õiglast hinda ja ka saada oma raha eest õiget asja. Ja tohutult suhtlemist väga paljude kohalikega.
Mulle teeb tõeliselt rõõmu, et sain olla osa nii teistsugusest, kohati üsna arhailisest elust. Just nagu kohalik. Kellegi kodus. Haiglas. Politseijaoskonnas. Koolis. Kolledžis. Tööl. Kirikus. Baaris. Ööklubis. Ma üritasin mitte olla turist ja see õnnestus hästi. Kuna tegu on põhjendamatult alahinnatud mandriga, siis siin ei ole turistide horde. Seetõttu ei ole nad veel valgetest tüdinud. 
Tõsi, kui otsid uhkeid losse, varemeid ja vaatamisväärsusi, siis kõik, mis siin on, on üsna tühine. Kuid siinne vaatamisväärsus on inimesed. Jah, nad võivad olla kitsa silmaringiga. Võivad küsida naeruväärseid küsimus. Kuid neis on säilinud see algelisematele ühiskondadele omane inimeste, ka võõraste kokkuhoidmine. See on paljudes kohtades kadunud ja ka meil on kadumas. Aafriklased võtavad sind alati avasüli vastu. Ja kui nendega juba jutu peale saad, avastad, et nad pole oma loomult üldse häbelikud.


Adrenaliinirikkaim hetk – seljakotivargus Dar Es Salaamis Tansaanias
Joogielamus (alkohol) – maisipuskar Mfuwe külas Sambias
Traagilisem elulugu – Patan Chizumulu saarelt Malawis
Huvitavaim kaasreisiline – ameeriklanna Lucy Malawis
Ilusaim looduslik koht – Victoria juga
Raputavaim sõit – sõit Mfuwe külasse
 

Sunday, September 2, 2012

Video: P-Square - Chop My Money


Seda lugu kuulsin läbi Aafrika igal pool - Sambias Mfuwe külas naabermajas päev läbi mängimas, Malawi tänavatel ja bussides, Tansaania ja Sambia ööklubides. P-Square on aga tegelikult pärit hoopis Nigeeriast. Laulu sõnad on midagi sellist:

On üks tüdruk, kes mulle meeldib. 
Ta võib minu raha mõtlematult laristada.
See mind huvita, sest mul on seda palju. 
Mul on 50 dollarit.

292.päev, 6. august. Veel viimane sekeldus Aafrikas


Hommikul kell 6.30 ärkan oma hiiglaslikus kaheinimese voodis. Transport hotellist tagasi lennujaama on ette nähtud kell 7.55. Kell 7.05 lähen alla, et igaks juhuks üle küsida. Vastuseks saan: "Buss on juba läinud, peate takso võtma!" Olen segaduses. Sularaha mul takso jaoks pole. Üks valge neiu, keda ma oma hotellis eelmine õhtu ei näinud, ütleb, et tema jäi ka maha. Tema lend on kell 10 ja ta võtab kohe takso, sest kardab hilineda.
Ütlen, et minu lend on ka 10, aga tahaksin hommikusööki ka süüa. Et paras on 2 tundi enne minna. Tema: "Juba praegu on vähem kui kaks tundi alles!" Sel hetkel saan aru. Ma unustasin kella 1 tund edasi keerata! Kell on tegelikult juba 8.05! Siiski sööme kiiresti hommikust ja võtame seejärel takso. Selgub, et Beate on Saksa juurtega kanadalanna, kes töötab elektriinsenerina Šveitsi saksakeelses osas. Zürichis, kui täpne olla. Sõidu jooksul jõuame mõlemad kogu oma eluloo ära rääkida.
Taksos otsin välja oma pileti ja avastan, et minu lend väljub alles 11.45. Jätsin meelde vajaliku lennujaama jõudmise aja. Sama asi juhtus ka Lusakas. Niisiis lennujaamas tõttab Beate ette turvavärava sabast, mina jään maha. Kuid peale väravast läbi saamist pöörab minu poole ja teeb käega kirjutamise liigutust.
Mõtlen hetke. Siis hüüan, et mul on visiitkaart. Annan üle turvalindi talle oma viimase visiitkaardi, mida hoidsin reisirahakoti vahel. Juhuks kui see kaotsi läheb ja selle leiab keegi, kes ta tagastada tahab. Ülejäänud visiitkaardid, kuhu töömeili asemel kirjutasin isikliku e-postiaadressi, olen oma reisi jooksul välja jaganud. Beate tõttab minema. Hiljem Eestis võtabki minuga ühendust.
Saan ka ise kõik protseduurid üsna kiiresti tehtud, seega kahtlemata jõuab ta oma lennukile. Minu lend Londonisse kulgeb üle Sahara kõrbe lõputute kollaste liivadüünide.
Etioopia suveniirmale

Veel mõned Etioopia suveniirid lennujaamast

Addis Ababa õhust

Etioopia on enamjaolt mägine

See peaks olema Sahara kõrb, millesse jõed on vaod uuristanud

Aafrika manner saab otsa

291.päev, 5. august. Sambiast Etioopiasse. Natuke luksust. Must mustlastüdruk


Hommikul sõidan taksoga ühte kallisse hotelli, kust internetist leitud info järgi peaks minema tasuta buss lennujaama. Selgub, et pole tasuta. Bussipilet maksab 22 dollarit (17 EUR). Sama hind, mis taksoga. Sularaha mul enam piisavalt pole ja vähemalt siin saan maksta kaardiga. Viimase sularaha - 7 dollari ja 30 000 kwacha (10 EUR) - eest saan lennujaamast Sambia taldriku osta.
Lend Ethiopian Airways'iga läheb libedalt. Seda, et tegu on tipptasemel lennufirmaga, sain teada juba Etioopias käies. Vahepeatuses Addis Ababas maandudes selgub, kui tasemel. Minu üllatuseks on mulle lennufirma Etioopia pealinnas korraldanud tasuta mitmetärni hotelli, transpordi, õhtu- ja hommikusöögi. Arvasin, et pean Londoni lennukit oodates öö lennujaamas veetma.
Kui ootame teiste üleöö peatujatega lennujaama ees transporti hotelli, tuleb meie juurde üks väike tüdruk. Pakub müüa nätsu. Ütleb, et üks pakk maksab 5 dollarit (4 EUR). Teised, kes on kõik sambialased, saavad selle üle kõvasti naerda ja norivad teda. Et kas kingitusena ei saa. Tüdruk ilusas inglise keeles: "Ei saa, see on äri!" Väidab, et on 8-aastane. Ja mis eriti huvitav, ütleb, et tema esivanemad on Bulgaariast. Ehk siis must mustlane. Ma ei kahtlegi, et nii mõnigi rikas valge on selle 5 dollari eest talt nätsupaki ostnud. 
Broads Backpackers-i baarinurk

Lusaka hotelli fuajee, kus oma bussi ootasin

Mõned Aafrika vormid hotelli fuajees

Ethiopian Airways lennuk, millega Addis Ababasse lendasin

Reklaam lennujaamas, mida 1. Aafrika postituses mainisin, oli endiselt üleval

Addis Ababa arhitektuuripärlist lennujaam

Saturday, September 1, 2012

289.päev, 3. august. Kolm Sambia tüdrukut ja üks namiiblanna pealekauba


Vahetan öömaja Broads'i vastu. Lähen printima ja kohtan Chipot, kes 3 kuud tagasi uuris, kas ma olen uus linnas. Tunneb mu kohe ära ja uurib, kuhu ma peale Livingstone'i läksin. Lepime kokku, et järgmine päev näitab mulle linna. Käin odavas söögikohas, kus paar korda eelmine kord käisin, söömas ja mees leti taga hüüab kohe: "Pole ammu näinud!" Ja nagu ma polekski vahepeal ära olnud, teatab: "Meil on täna nshimat!" Viimati tundsin selle vastu huvi. Võtangi siis nshima kalaga. Tore on olla tagasi.

Ostan SIM-kaardi, et järgmine hommik Chipole helistada. Hiljem baaris tahan oma uut numbrit teada ja palun ühelt tüdrukult, kes seal õlut joob, abi. Saan numbri teada ja jään temaga juttu ajama. Ta nimi on Kuliye (jätan nime meelde Külli järgi). Ta on 22, õpib ärikorraldust ja töötab õppimise kõrvalt mingis hindude firmas. Enne töötas isa firmas. Tahab eriala vahetada "environmental health" (otsetõlkes "keskkonnatervishoid") nimelise ala vastu. Mingis meditsiiniülikoolis. Ütleb, et tahab inimesi aidata.

Peagi liitub Nelly (22), tema sõbranna ja endine naaber, kes elab otse hosteli kõrval. Tema õpib teises ülikoolis ja töötab samuti. Lõpuks liitub ka kolmas sõbranna. Kohe on märgata, et ta on hoopis teistsugune kui ta sõbrannad. Vaikne, heledama nahaga, rohkem kui peajagu pikem. Selgub, et ta nimi on Mundia ja ta on pärit Namiibiast. Namiibia on endine saksa koloonia ja seal on ka palju kohalike ja valgete järeltulijaid.

Mundia elab siin alates kolledžist. Samas kolledžis käis ka Nelly. Nüüd õpib ta juba 3 aastat ülikoolis juurat, kaks aastat on veel jäänud. Üllatav on, et 5 aastaga saadakse alles bakalaureus, magistri jaoks peab veel 2 aastat õppima. Väikest taskuraha teenib ta modellide stilistina. Ka ta enda soeng on väga äge, selline nagu moešõudel võib näha. Mainin seda ka talle ja ta tundub väga õnnelik selle üle.

Uurin Lusaka ööelu kohta ja tüdrukud ütlevad, et lähevad edasi paari ööklubisse. Kutsun meie lauda liituma 7-st rongiseltskonda, kes siia õhtust sööma tulnud. Selgub, et enamus neist on juba ostnud järgmiseks päevaks bussipiletid Livingstone'i. Poole 11 paiku jätan nendega hüvasti ja lähen tüdrukutega kaasa. Keegi nende valge sõber viskab meid oma maasturiga ära. Esimese koha nimi, kuhu läheme on Vegas Lounge.

Viimasepeal koht ka Euroopa standardite järgi ja puupüsti täis. Sissepääs on tasuta. Saan Kylielt teada, et enamus ööklubisid Lusakas on tasuta. Õlu maksab 10 000 kwachat (24 kr). Sees tunneb mu ära üks mees, kelle nimi on Eddie. Oli meiega ühes minibussis, millega rongi pealt tulime. Küsib ka teiste kohta, ütlen, et lähevad homme Livingstone'i. Tema ka! Vahepeal toimub mingisugune väike rüselus, mille toimumise ajal õnnestub mul eemal olla ja millest kuulen alles pärast.

Järgmisena liigume teise kohta paar maja eemal, mille nimi on lihtsalt Lounge. Ma ei saagi päris aru, mille poolest see koht teisest erineb. Kuna Kuliye ja Nelly kaovad kogu aeg kuskile ära, siis oleme põhiliselt Mundiaga kahekesi. Ilmselt käitume kuidagi familiaarselt, sest üks naine, kes on oma mehega samas lauas, ütleb: "Te olete nii armas paar!" Ja teeb meile õlle välja. Nojah, eks siin on raske aru saada. Ega see pole Brasiilia, kus paarikesed ilma silma pilgutamata igal pool suudlevad.

Lõpuks kolme paiku öösel tantsib rahvas terves klubis. Isegi laudade ja istmete vahel. Kõik hõõritavad oma puusi. Mina ja Mundia ka. Mõtlen: "Suurepärane lõpp Aafrika seiklusele!" Kui Mundiaga hüvasti jätan, siis ta suudleb kolm korda mind peopesale. Ütleb, et Namiibias on nii kombeks. Andvat ränduritele head õnne.

Tõsi, järgmisel päeval olen nii väsinud, et Chipoga koos linnaga tutvuma minna ei jõuagi. Mis sest, et tema kogu selle sündmuste ahela käivitas.


Vasakul on namiiblanna Mundia ja paremal sambialanna Kyliye, kes mulle Lusaka ööelu tutvustasid 


288.päev, 2. august. Sambias tagasi. Valgete gäng. Vanad tuttavad


Ärkan hommikul oma kupees. Päeva veedan põhiliselt raamatut lugedes. Õhtul kell pool 4 jõuame Capri Moshi rongijaama kohale. 1,5 tundi plaanitust hiljem. Rongiga tulnutest saame kokku panna terve grupi valgeid. Kaupleme omale otse jaamast ühe minibussi, millega saame Sambia pealinna Lusakasse. Tansaaniast tulnutele tundub Sambia väga jõukana. Eriti kuna sõidame läbi Copper Belt-i ehk jõuka vasekaevanduste piirkonna.
Kell 7-8 õhtul jõuame Lusakasse. Sama minibussi juht viib meid väikse lisatasu eest Broads Backpackers'isse, kus olin ka viimati. Teised valged on Lusakas esimest korda, seega valime koha minu kogemuste põhjal. Kuid selgub, et seal on ainult 2 kohta, meid on 7. Seejärel juhatan seltskonna Flintstone Backpackers’isse. Minu esimesse hostelisse Aafrikas.
Katrin on ikka tööl, hiljem kohtan ka Motit. Mõlemad mäletavad mind. Kui Moti näeb parem välja, siis Katriniga on vastupidi. Väikest progressi on märgata hostelis endas. Koht on osaliselt üle värvitud ja uued telekad saanud. Tundub, et köögi jaoks on eraldi inimene võetud. Kuid kui me kõik 7 korraga õhtusöögi tellime, ootame ikka 2 tundi.
Rong venib nagu madu üle võsase Sambia põhjaosa, vahel paistavad tee ääres hütid

Kapri Moshi rongijaam, ca 2 tundi Lusakast põhja pool

Need naised autokastis nutsid valju häälega. Oletasime, et tulid rongiga matusele


Eriti peale Tansaaniat hakkas silma, et Sambia naiste välimus on läänelikum

Kuskil tee ääres Copper Belt'i piirkonnas

Tuesday, August 28, 2012

287.päev, 1. august. Da-daa, Tansaania! Rong Sambiasse

Hommikul vara sõidutab Imre mu Mafingasse. Sealt lähen bussiga vahelinna Makambakosse ja edasi Mbeyasse, et seal rongi peale istuda. Kuigi vahel jäävad rongid hiljaks paar päeva, pean ikkagi täpselt õigel ajal kohal olema.

Astun rongijaama sisse ja esimese asjana kohtan Sarah't, Sami õde, kellega koos olin Malawis Likoma saarel ja pärast praami peal. Tema ootab sõpradega rongi teisele poole, Dari suunas. Tema hinnang Tansaaniale võrreldes Malawiga on sama, mis mul. Palju rohkem ebameeldivusi.  Saan talt tagasi oma tema kätte jäänud raamatu, mille ta vahepeal läbi on lugenud.

Ühtlasi saan teada, et Malawi järve praam pandigi seisma. Hiljem  Londonis kuulen Lucylt, et minu praam oligi viimane. Tema pidi minema mingi väikse laevaga, millele pani 3 korda rohkem inimesi kui peaks. Ja mille mootor järve peal kaks korda kaheks tunniks välja suri. Ja lainetes ümber hakkas minema. Kusjuures mobiililevi ka polnud. Nii et ta oli juba valmis oma maise eluga hüvasti jätma.

Siirdun piletit ostma. Kassa ümber on mass inimesi, kes tahab põhiliselt teise suuna piletit osta. Kuigi tegelikult eriti pileteid alles pole, saan esimesse klassi tänu Keenia hindudele, kellel lausa mitu broneeritud piletit üle.

Rong saabub 1 tund ja väljub 2 tundi plaanitust hiljem. Tänu hindude broneeringule veab mul eriti ja jagan 4-st rongikupeed ainult ühe korealasega, kes kogu sõidu lesib vaikselt oma naril. Samas kui 2. klassi eelmisel päeval pileti ostnud peab 5 mitte kõige vaiksema kohalikuga kupeed jagama.

See on Jaapanis elav inglane Theo. Sattume koos tema ja sakslasest matemaatikatudengi Pauliga koos restoranivagunis õhtust sööma. Peale seda siirdume baarivagunisse, kus jätkub minu sünnipäeva tähistamine. Lisaks õlledele toon välja ka oma sünnipäevakingiks saadud viski.

Theo on lihtsalt ringi reisimas. Jaapanis töötab ta inglise keele õpetajana. Proovis kolida tagasi Inglismaale, kuid ei suutnud seal enam kohaneda. Paul tuli, et külastada oma isa, kes Lusakas töötab. Enne südaööd jõuame üle piiri Sambiasse. Piirivalvurid natuke pahandavad, et baarivagunis tiksume, kuid kõik saame ilusti formaalsused täidetud. Ja sõit jätkub läbi Sambia...

Ahjaa, Tansaania ajaloost pole saanud mahti rääkida.Väga lühidalt - kõigepealt oli Tansaania 19. sajandist Saksa koloonia. Siis peale 1. maailmasõda võeti see sakslastelt ära ja anti brittidele. 1961 iseseisvus Tanganjika. 1963 Sansibar. 1964 liitusid Tansaaniaks. Prantsusmaast poole suuremas riigis oli peale iseseisvumist umbes 10 kõrgharitud kohalikku.

Järgmised 20 aastat oli presidendiks kooliõpetaja Julius Nyerere, kes katsetas enda välja mõeldud Aafrika sotsialismi. Mis, nagu kõikjal, ebaõnnestus. Vahepeal sõdis ka Uganda verise diktaatori Idi Aminiga. Nüüd on Tansaania lõpuks kõigest sellest taastumas, sellele aitavad kaasa ka kullakaevandused. Sambiast on ta vaesem, kuid Malawist jõukam.

Mbeya rongijaam seest
Mbeya rongijaam väljast
Rongist mööda libisevad maastikud


Baarivagunis. Vasakul sakslane Paul

286.päev, 31. juuli. Minu Aafrika sünnipäev

On minu sünnipäev ja viimane päev Sao Hillis enne kui algab minu teekond tagasi Lusakasse ja sealt koju Eestisse. Annie helistab, et õnne soovida. Ühtlasi saan teada, et minu lahkumise hommikul oli ta mulle head aega ütlema tulnud. Kõigepealt käinud YMCA-s, kus ma tavaliselt sõin. Seejärel tulnud YWCA-sse. Saanud teada, et ma lahkusin 5 minutit tagasi ja olnud väga kurb.

Päeval käin Queenyga tema teises töökohas hüvasti jätmas ja ta annab mulle üle sünnipäevakaardi. Sellise nagu meil Eestiski poes müüakse. Ilusa pildi ja ingliskeelse luulereaga. Juurde on kirjutatud ainult "from Queeny to Leo". Hüvasti jättes ütlen talle: "Sul on hea pea. Kasuta seda - õpi hoolega ja mine ka ülikooli!" Ta lubab seda teha.

Õhtul toimub sünnipäeva tähistamine. Imre soovitusel saab kokku kutsutud seltskond, kes kõik suudavad suhelda omavahel vene keeles. Eestlased Imre ja Hillar. Venelane Andrei koos oma lapsega. 18 aastat Venemaal elanud inglane Nick koos oma vene naisega. Teeme tünnisauna, grillime lamba- ja veiseliha. Kõrvale keedukartul. Toome külmkapist välja ka Viru Valge. Üritus kestab ööni. Täitsa nagu päris sünnipäev.

Aadu rattaga sõitsin mööda küla ringi - külalistemaja ees

Sünnipäeva "peolaud"

Tansaania liha, Tansaania õlu ja Eesti sünnipäevalaps

Eestlased tünnis ja venelanna väljas

283.päev, 28. juuli. Kuri kasuema, õlleurgas ja baaritüdrukud

On elektrikatkestuse päev. See tähendab, elektrikatkestusi on ka teistel päevadel, kuid täna teame sellest ka ette. Ja see kestab päev läbi. Imre paneb keskpäeval tunnikeseks tööle ka generaatori. Et külmkapid üles ei sulaks.

Queeny pakub võimalust külastada tema kodu. Elab ta oma tädi juures. Tema vanemad on lahutud ja mõlemal on juba uus pere. Selle tädi juures on ta elanud kogu elu, kasvanud üles koos tädi lastega. Tema õde elab teise tädiga. Tema vanem vend elab turismilinnas Arushas. Sinna tahab ka Queeny kunagi elama asuda.

Queeny maja on ilusti telliskividest laotud. Näeb väljast üsna sarnane välja nagu eestlaste majad. Aga seest on üsna erinev. Palju väikseid tube. Igaühes elab paar inimest. Üks ahjuga tuba, kuhu mind istuma pannakse. Tädi on täna Iringasse läinud. Kuna ta on natuke karm, siis Queeny valis just selle päeva, et mind külla kutsuda. Tõeline kurja kasuema lugu.

Mind tulevad kaema inimesed. Mõned tädi lapsed. Naabripoiss, kes pidevalt külas käib. Queeny toob teed. Ütlen, et ei taha suhkrut. See tekitab siin Aafrikas alati suurt imestust. Kohalikud kühveldavad ikka mitu lusikat. Queeny ütleb, et võtab minust eeskuju ja hakkab ka ilma suhkruta teed jooma.

Seejärel viiakse mind viljaaeda vaatama. See on üsna tagasihoidlik lapike. Mõned taimed tunnen ära. Tomat. Kartulid. Lehtsalat.

Peale seda peab Queeny onule külla minema. Tema emal on üldse 6 õde-venda. Queeny selgitab: "Nemad ei õppinud koolis pereplaneerimist. Mina üle kahe lapse ei tahaks." Lähen kaasa.

Läheme läbi küla, kus igal pool aedikute vahel kuivavad maisitõlvikud. Hiiglaslikes virnades. Käimas on just maisivõtmishooaeg. Onu pole kodus, seega tuleme sama targalt tagasi.

Õhtul lähen meie külas elava Christeli juurde, kes töötab saeveskis personalispetsialistina. Eelmisel õhtul külalistemaja baaris lubas ta minu jaoks uurida, et kas lähimas linnas Mafingas sel laupäeva õhtul midagi toimub. Ta ütleb, et Ebony Club nimelises kohas pidavat mingi pidu olema.

Just tuleb talle külla ka Eli, kes kaks nädalat varem koos minu, Nicki ja Erlendiga Mafingas baaris oli. Töötab ta tegelikult Daris emafirma kontoris, kuid aeg-ajalt käib siin vaatamas, et kas mets ikka kasvab. Tema on kõva peopanija ja kohe nõus ka midagi ette võtma. Mõne aja pärast lähemegi firma autojuhiga Mafingasse.

Ebony Club on kinni. Nagu ka kõik teised potentsiaalsed kohad, kus midagi peo moodi võiks toimuda. Inimestega rääkides jääb mulje, et 50 000 elanikuga linnas pole inimestel nii palju raha, et sellistes kohtades käia.

Lõpuks käime paaris kohalike baaris ja võtame mõlemas ühe õlle. Need kohad erinevad hotelli baarist - otse Euroopast tulnud inimene nimetaks neid ilmselt "urgasteks". Valgeid siin eriti ei nähta ja minu sisenemine tekitab kergelt elevust. Mõlemas kohas on ka päris mitu naist, kes meeste seltskondades nagu võrdsed juttu ajavad ja mingit jooki lürbivad.

Eli nimetab neid "baaritüdrukuteks". Ta arvab, et sõna "prostituut" on liiga ülekohtune. Samas teab ta öelda, et siinne "taks" on 10 000 šillingit ehk 5 EUR. Märkimisväärselt vähem kui 50 000, mille too tüdruk Dari klubis nime küsimisele vastuseks ütles. Saan aru, et siin on nagu Malawis - korralikud naised baaris ei käi.

Samal päeval on olnud mingi rahvusliiga jalgpallimatš. Osad mehed baaris on ühe või teise jalgpallimeeskonna värvides. Ühes sõpruskonnas noritakse meest, kes nähtavasti on kaotanud võistkonna värvides. Aga mingit agressiivsust keegi üles ei näita. Õlled joodud, viib autojuht mind koju. Olen rahul, et nägin ära, kuidas kohalikud laupäeva õhtut siin mägismaal veedavad.

Nii toimub generaatorist majale voolu andmine - lükkad juhtme lihtsalt pistikusse

Queeny kodu kaminatuba

Quueny maja väljast. Pingil istub naabripoiss Freddy

Queeny maja aed ja tema ise

Niimoodi kuivatatakse maisi

Baaritüdrukud ja jalgpallifännid "õlleurkas"

Sunday, August 26, 2012

281.päev, 26. juuli. Taas saeveskis

Vaatan üle saeveski arhailised katlad, turbiinid ja mootorid. Õhtul käime Imrega Noradis, meie majast 2 maja edasi asuvas teises külalistemajas. Üks portugaallanna on järgmisel päeval Tansaaniast lahkumas ja toimub väike istumine.

70ndatest aurumootor, millega omal ajal saeveskis elektrit toodeti. Euroopas pole ma ühtegi aurumootorit kohanud
Istumine Noradis

278.päev, 23. juuli. Võõras linnas eksinud. Šoppingutuur. Fotokaparandajad vol 2

Ärkan Iringa nimelises linnas ja otsustan üritada siit oma kaks Aafrika taldrikut Eestisse saata. Kõigepealt otsin kohalike abiga postkontori üles. Teel näen veel ühte seltskonda kohalikke, kes püssidega mägedesse jahile suunduvad. Sarnast jõuku nägin ühel varahommikul ka Mbeyas.

 Postkontoris öeldakse, et saab välismaale pakke saata küll. Siis avastan, et ei oska enam tagasi külalistemajja minna. Linna kaarti mul ei ole. Isegi koha nime ei mäleta. Ja neid öömaju on kümneid! Õnneks andis üks tüsedamat sorti tüdruk bussist mulle eelmisel õhtul oma telefoninumbri. Just selliseks puhuks. Helistan talle ja saan oma hosteli nime teada. Juhtnööre küsides leian selle lõpuks üles. Eksinud olin ca tund aega.

Võtan taldrikud ja lähen uuesti postkontorisse. Kuigi Eestit süsteemis ei ole, õnnestub mul pakk teele panna. 1,6 kilo saatmine on kallim kui taldrikud kokku. 50 000 šillingit (25 EUR). Seejärel teen turul veel mõned sisseostud. Uusi sokke. Uued tossud. 20 000-sed (10 EUR) Adidased. Malawist ostetud hiinakad lagunesid mõne nädalaga ära. Uus kampsun. 40 000 (20 EUR). Peruust ostetud laama-kampsun läks kas bajajiga sõites või kaubanduskeskuses kaduma.

Kui uut kampsunit ostan, kukub mul fotokas maha. Ja ei tee enam pilte. Paarist kohast küsides leian kohalikud elektroonikasepad, kes 30 000 šillingi (15 EUR) eest selle korda teevad. Kuigi algul arvavad, et läheb kaks tundi, saab see korda 20 minutiga. Hinda vähendama nad siiski nõus ei ole.

Seejärel pressin ennast minibussi peale. Paari tunniga olen Sao Hilli väravas. Imre, kes nüüd Eestist tagasi jõudnud, tuleb mulle rattaga vastu. Saan taas oma tuppa eestlaste majas. See on lähim asi kodule, mis mul viimastel kuudel on olnud.
Iringa jahimehed lähevad hommikul jahile

Iringa

Fotokaparandajate testpilt. Üks parandajatest. Tagantjärgi vaatasin, et on naine

Shooters Pub
 
Iringa tänav
Hüvasti, Iringa! (minibussi aknast)