Monday, January 30, 2012

93. päev, 20. jaan. 35-tunnine päev

L: Päev, mis kestis 35 tundi – 24 tundi niisama ja veel 11 tundi, kuna lendasime päikse eest pidevalt ära (Aasiast üle Aafrika Lõuna-Ameerikasse) ja pidime seega koguaeg kella tagasi keerama. Lennu broneerisime läbi statravel.co.uk (Student Travel Agency) lehe, kus lennufirmad pakuvad soodsaid pileteid ISIC-kaardi omanikele ja alla 26-aastastele. Parim pakkumine oli Emirates´il – Araabia Ühendemiraatide lennufirmal. Pilet sisaldas kokku 3 lendu selle firmaga.

Kell 2 öösel hakkame Singapurist lendama. Lendame 6000 km. Maandume Dubais Araabia Ühendemiraatides, näen pimedas vilkumas hetke maailma kõrgeimat hoonet. Burj Khalifa (araabia keeles „kaliifi torn“) on pea 2 korda kõrgem kui Petronas´e kaksiktornid Malaisias – 830 m. Vahetame lennukit. Järgmisena lendame Rio de Jainerosse Brasiilias – 12 000 km, kus kamandatakse meid vahepeal tunniks lennukist maha, kuni lennukit koristatakse. Ja lõpuks sealt viimased 2000 km Buenos Airesesse. Ehk kokku 20 000 km.

Mida me oma pikal lennureisil tegime? Esiteks, magasime (seda tegin põhiliselt mina). Teiseks, vaatasime oma väikestest telekatest filme (seda tegi põhiliselt Anna). Kolmandaks, sõime (3 lennu peale kokku 6 korda). 

Igatahes, kui lõpuks Buenos Aireses maandusime, olime üsna väsinud. Õnneks hostelisse saime ilusti ja kohaliku aja järgi 23.30 (Singapuri aja järgi 10.30 järgmisel päeval) saime magama.

Wednesday, January 25, 2012

92. päev, 19. jaan. 3 kuud Aasias saab läbi - kokkuvõte


L: Sõidame metrooga lennujaama, et kell 2 öösel Singapurist ja Aasiast minema lennata. Oma Aasia-turneel läbisime maad mööda (sh. Mekongi jõge mööda Laoses) 6000 km (15 000 km oli koos lennuga Tallinnast) ja ca 20 linna. Ei saa eitada, Kagu-Aasia on tõepoolest turvaline, st. meid peteti ainult 1 korra (Pekingis), ei varastatud mitte midagi ega röövitud mitte kuskil. 
 
Aasia kõrghetked:
Joogielamus – passioonivilja mahl Chiang Rais Tais
Joogielamus (alkohol) – kuum lao-lao meega Luang Namthas Laoses
Huvitavaim kohalik – Fon Chiang Rais Tais
Huvitavaim kaasreisiline – prantslane Martin Chiang Rais Tais
Ilusaim vaatamisväärsus – Sukhothai varemed Tais
Ilusaim linn – Luang Prabang Laoses
Uhkeim suurlinn - Singapur
Raputavaim sõit – bussisõit Luang Namthast Muang Singi Laoses
Ilusaim pilt: Vali Sina! Palun paku oma lemmikut siin kommentaarina või saada meile e-kiri!  Pakkujate hulgast loosime välja õnneliku, kellele toome Aafrikast suveniiri ja kelle pakutud pildi ka blogis avaldame!

91. päev, 18. jaan. Lõuna Singapuri ärimehega

L: Käin hosteli all lõunat söömas ja minu lauda istub Singapuri hiinlane ning hakkab juttu ajama. Selgub, et ta ettevõtja riideäris, müüb puuvilla ja pidevalt rändab Hiina vahelt. Ta on käinud palju ka Euroopas - Prantsusmaal, Saksamaal, Tšehhis, Aafrikas. Räägin, et meie hostelis on terve hulk välismaalasi, kes Singapuris töö otsimisega hädas on. Ta vastab selle peale, et kui mul on inseneriharidus, siis sellega leiaks ilma probleemita ka siin tööd. Mainin, et soovin ka ühel päeval ettevõtlusega tegeleda. Ta ütleb, et kõige tähtsamad äris on ausus ja siirus. Nendega teenib välja partnerite usalduse. Enne ettevõtjakarjääri alustas ta lihtsa töötajana nagu enamus. Pidevalt katkestatuna telefonikõnedest, lahkub ta lõpuks ühe kõne ajal ja lehvitab head aega.

Singapurlased ongi tuntud oma ettevõtlikkuse poolest. Isegi mõned Eesti ettevõtted (nt. Kehra paberivabrik) osteti taasiseseisvumise järel singapurlastest ettevõtjate poolt ja kuuluvad neile siiani.

89. päev, 16. jaan. Singapuri sära


L: Käime Singapuri linna peal. Astume sisse Raffles´i (Singapuri asutaja) nimelisse hotelli, mis on linna peeneim ja kallim. Täpsemalt käime sealses muuseumis. Jalutame edasi, kuni jõuame Singapuri jõe äärde, kust avaneb suurepärane vaade üle jõe paiknevatele pilvelõhkujatele. Istume maha ja naudime vaadet. Pimenedes liigume mööda jõeäärt tagasi kesklinna poole. Näeme kuidas linn lööb pimedas särama.


 

88. päev, 15. jaan. Singapur – Lõvi linn


L: Saabume Singapuri. Singapur on puhtam kui enamik Aasiat. Toit on maitsev – sarnane Malaisiale. Esimese asjana võtab Anna oma Tanamera-raamatust (kus enamus tegevusest toimus Singapuris) inspireerituna laimimahla ja naudib seda. 

Singapuri ajalugu: kuskil 200 aastat tagasi tuli britil nimega Sir Raffles idee, et Singapuri (malai keeles „lõvi linn”) saar oleks geniaalne koht kaubasadamale. Ida-India Kompanii nimel ostis ta saare 1819 kohalikelt ja rajas linna, kuhu iga riigi esindaja sai tulla kauplema ja polnud mingeid makse. See oli tollel ajal kolooniates ebatavaline ja nii linn aina kasvas. 1963 liitus Singapur hiljuti iseseisvunud Malaisia riigiga. Singapuris aga 90% inimestest oli hiinlased. Selgus, et selle tulemusel oli hiinlasi Malaisias rohkem kui malaisid endid. Tekkisid poliitilised ja rassilised pinged, mille tulemusel Malaisia viskas 1965 Singapuri välja. Kuigi algus oli raske, suutis Singapur palju kiiremini areneda kui Malaisia. Seda tänu kaubandusele, ekspordile, elektroonika-, masinatööstusele, naftatöötlemisele ja biomeditsiinile. Tänaseks on Singapur inimese kohta maailma rikkuselt 3. riik, siin on suurim oma kodu omajate ja USA-dollari miljonäridest kodumajapidamiste osakaal (15,5%) ning töötuid on ainult 2%. Maailmapanga hinnangul on Singapuris lihtsam äri ajada kui kuskil mujal maailmas. Siin elab 5 miljonit inimest.

Video: Melaka hiinlaste orkester esinemas

87. päev, 14. jaan. Melaka kuulsusrikas ajalugu


L: Käime Melaka ajaloolise Hiinalinna õhtusel jalutustänaval, kuulame kohalikku Hiina orkestrit, vaatame draakonipeadega mehi tantsimas ja lõbusat hiina esinejate duot laval kõvasti ja valesti laulmas. Ilmselt teevad nad neid asju seoses peagi saabuva Hiina uusaastaga 23. jaanuaril. Sellega seoses on ka linn igal pool punaste Hiina laternatega kaunistatud.
 
Melaka oli malaide pealinn enne Kuala Lumpurit. Umbes 1500. aasta paiku tuli siia Sumatra saarelt prints, kes tegi Melakast tähtsa kaubasadama. Seal vahetasid Hiina ja India laevad omavahel kaupa ja lisaks võtsid peale džunglisaadusi. Case rääkis, et 500 hindut abiellusid seal 500 hiinlannaga ja nii sündiski malai rahvas. Päris nii see siiski ei olnud. See on tõsi, et kui too prints tõi omale Hiinast naise ja sai kaaskonnana veel 500 naist, kes segunesid kohalikega Melakas ja praeguseks on Melakas maailma suurim Hiina surnuaed väljaspool Hiinat. Kuid malaid tulid põhja poolt Malaisiasse kuskil 1000 aastat enne Kristust. Orang Aslid ehk „algsed inimesed“ on ainsad, kes seal kogu aeg on olnud. 

Igatahes, Melaka kuningriik laienes, kuid tema iseseisvus kestis ainult ca 100 aastat. Kõigepealt tulid vürtsinäljas portugallased. Nende järeltulijad on siiani Melakas ja räägivad oma keelt. Siis võtsid nende kaubateed üle hollandlased. Kui Holland Euroopas Napoleoni poolt vahepeal ära vallutati, siis lubasid britid Melakat "valvata". Muidugi hollandlastele nad seda tagasi ei andnudki. Britid tõid Malaisiasse sisse kõvasti hiinlasi ja hindusid, sest pidasid malaisid laiskadeks ning viisid pealinna Kuala Lumpurisse. Lõpuks alles 1957 sai Malaisia brittide alt vabaks. Igatahes on tänu sellele Melakas tekkinud kõigi nende kultuuride, arhitektuuri, toidukunsti ja rahvuste segu.

Tuesday, January 24, 2012

Video: Malai jutustab Orang Asli pärismaalastest

Lisan selle 5-minutise video Malaisia džunglist tagantjärgi, kuna siin on hea ühendus.


Mõtlesin, et see malai tüüp videos peaks mingi oma telesarja tegema (nagu oli tollel austraallasel, kelle küll õnnetul kombel krokodillid ära sõid).

Thursday, January 12, 2012

84. päev, 11. jaan. Salaagent Y59.

A: Kui Salaagent Y59 hommikul ärkas, ei teadnud ta, mis ebameeldivused teda päeval tabavad. Miski oli valesti. Eelmisel õhtul üritas ta esmajärgulisi riigivaenlasi elimineerida spreiga, kuid tundus, et see ei töötanud. Vaenlane Msq1980 otsis terve öö kohta, kuhu rünnata. Ta ei alahinnanud oma oponenti, ning igaõhtune rünnakukoha valimine ja leidmine pakkus talle hasarti. „Lõpuks leidsin!“, mõtles Msq1980. Ta maandus salaagent Y59 silmalaule ja ajas oma mürgi sisse, piisavas koguses verd imenud, lõpetas ta eduka missiooni ja lendas staapi. Y59 avas silmad ja hõõrus neid. Üks silm oli täielikult paistes. Y59 ruttas peegli juurde, vaatas ja jäi kurvaks. „Nagu oleks peksa saanud!“

Agent Y59  kõrval magas tema sõbranna, kes muidugi ei teadnud, et tema kaaslane töötab salaagendina juba mitu aastat ning peab võitlust bioloogilise kriminaalmaailmaga. Y59 saadeti kodumaalt 3 kuuks Aasiasse, kus ta pidi uurima erinevate vereimejate võtteid, et neid hiljem kahjutuks teha kodumaal. Nimelt, olid juba Malaid muutunud teatavate isendite vastu immuunseks ning see pakkus meie valitsusele huvi. Y59 sai ülesandeks võtta kaasa sõbranna, et muuta oma kohalolemist Aasias vähem kahtlaseks. Niisiis aasta enne reisi alustas Y59 sobiva partneri otsimist. Ta otsustas vanema naise kasuks, kuna nemad on veidi meeleheitlikumad ja usuvad „muinasjutuprintsidesse“. Ja nii läkski, et sõbranna, toimikutes koodnimega A27, nõustus reisile minema, kahtlustamata Y59 tõelisi kavatsusi.

-Issand, mis su silmaga juhtus? küsis A27.
- Ah, lihtsalt sääsk!, üritas Y59 maskeerida oma tõelisi tundeid. Ta teadis, et see oli keegi Msq grupist, aga ei saanud midagi kommenteerida.
- Õudne, nad juba hammustavad silma! On seal üldse, mida imeda….?!

A27 ei eeldanud vastust ja hakkas hommikutoimetusi tegema. Täna oli neil plaanis sõita Port Dicksonist Melakasse ja asjad vajasid pakkimist.
- Ma lähen korraks jalutama, ütles Y59.
- Me ju lahkume 20 minuti pärast, kas sa polegi kõike näinud?
- Ma teen veel mõned pildid rannast!

Y59 tegelik mõte oli minna randa mahajäetud hüttide juurde, et hävitada Msq peakorter. Tema silm tõestas, et asi vajab kiiret rünnakut. Aeg oli selleks ideaalne, 20 minutiga saaks ta hakkama ja nad lahkuks kohe bussi peale. Vasturünnak ei jõuaks toimuda, ja kui toimukski, oleks väikene võimalus, et ta selle üle elaks. Msq’d kandsid edasi viirusi: malaaria polnud enam nii ohtlik, nagu Dengue Fever, mis jõudis inimeste organismi ja jäi sinna püsivalt. Inimesed, kelle veri hüübis kiiresti, olid immuunsed nende vastu. Kaks immuunse inimeste järglast aga ei oodanud head väljavaated, ta elaks ainult 15 aastaseks. Seetõttu oli oluline hävitada P (ort) D  (icksoni) suurim Msq peakorter, mille ta leidis mõned päevad tagasi ja ootas rünnakuks ideaalset ajastust.

Y59 nägi esimest hütti ning oli  valmis sisenema. Kuid mida ta ei oodanud, oli valve.
- Need raisakotkad on endale koerad võtnud!
PD’s ei olnud eriti koeri, kuna nad kandsid endas parasiite, mistõttu inimesed peksid neid ja said neist lahti. Linn oli täis kasse.
- Tundub, et kaks vaenlast leidsid teineteises tuge. Ma pean sellest kiiresti staapi teatama!, mõtles Y59.
Koerte ja Msq’de kooslus oli hirmuäratav. Sellise kombinatsiooniga saaks nad inimestest jagu. Y59 ei jõudnud kaua oma mõtteid mõlgutada, kui kaks mitte suurt, kuid agressiivset koera jooksid ta poole. Y59 sai ohust aru ning hakkas ära jooksma, kuid tagaajajad olid kiiremad. Nad urisesid ja haukusid ta kannul, kuni ühel õnnestus Y59 jalast haarata ja seda hammustada. Tühjas rannas oli kuulda karje. Valust halvatud võttis Y59 oma viimase jõu ning jooksis hotelli. Ta vaatas tagasi, keegi ei ajanud teda taga. Missioon luhtus, Msq peakorter jäi alles. Kuid sinna jääda ta enam ei saanud, kuna oli paljastatud. Ta võttis korraks hinge, rahustas end maha ja läks tuppa.
- Mis sul nii kaua läks? Kas sa eksisid ära….?
- Ah, ei. Niisama vaatasin ringi.
- Kas said mõne pildi?
- Pildi?
- No sa läksid ju pilte tegema.
Oh, mõtles Y59, milline rumalus niimoodi vahele jääda.
- Ilm polnud kõige sobilikum. Me peaksime bussi peale minema.

Y59 ja A27 panid kotid selga ja läksid bussipeatusesse.
- Kuhu sa kiirustad, ma ei jõua nii kiiresti järgi! Hingeldas A27 tema taga.
Y59 ei vastanud midagi, vaid kõndis otse edasi. Ajastus oli jällegi ideaalne. Buss tuli kohe ette ja nad sõitsid järgmisesse sihtpunkti – Melakasse.

Melakas leidsid nad kiiresti öömaja. Õnneks ei tahtnud A27 kohe välja minna ja Y59 ütles, et läheb toitu otsima ja veidi linna vaatama. A27 pidas seda imelikuks, kuna ta sõbra silm oli esiteks paistes, ja teiseks, neil polnud kombeks reisimisepäeval mööda linna seigelda. Kuid ta ei omistanud sellele tähtsust ja asus hoopis uudiseid lugema.
Möödusid mõned tunnid ja A27 hakkas muretsema, Y59 oli kauaks linna jäänud. Samal hetkel astus Y59 uksest sisse.
- Kas sa süüa tahad?
- Kas sa ei toonudki? Sa läksid ju toitu hankima! Mida sa tegid?
- Niisama, vaatasin ringi!
See oli juba teine viga sel päeval! – Ma ei saa neid endale lubada – mõtles Y59. ta astus toast välja ja mõne aja pärast tuli valmistoiduga tagasi.
- Ta märkas minu pikka eemalolekut!

Nii kui Agent Y59 Melakasse jõudis, teadis ta, et peab kiiresti staapi teatama hommikustest sündmustest, Y59 leidis kaardilt staabi ja ruttas sinna. Üksikasjalikult raporteeris ta PD’s toimunud asjadest. Kõik pandi kirja, võeti vereproov, kontrollimaks, et ta mürgitust ei saanud. Samuti tehti mõned tõestuspildid toimikusse Msq rünnakust ja koera hammustusest. Talle anti viimase vastu antibiootikume, kuna kardeti, et koer võis olla nakatunud elutapvasse haigusesse. Y59 anti uued instruktsioonid. Õnneks sai ta nädal aega end kosuda ja siis pidi ta lendama Lõuna-Ameerikasse uuele missioonile.


- Sa peaksid midagi oma partnerile rääkima oma jalast! Naised on tähelepanelikud!
Jah, Dr.907 oli õigus. Hostelisse naasnud, mainis Y59 koera hammustusest.
- JA SA MAINID SEDA ALLES NÜÜD! MINGI 10 TUNDI ON MÖÖDAS! MIS SUL MÕTTES OLI?
- Ära muretse, ma käisid arsti juures.
- ARSTI JUURES? SA KÄISID ARSTI JUURES MARUTAUDI KAHTLUSEGA JA EI TEAVITANUD MIND. ISEGI SINUST ON SEE ESTUPIDO!!!!!
A27 ei rääkinud pikka aega. Ta ei saanud aru, kuidas sellist asja sai Y59 tema eest varjata.
- Anna andeks, ma arvasin, et sa hakkad liigselt muretsema!
- Mida iganes!!! Järgmine kord kui madu sind ründab, ei ime ma mürki välja!
Midagi polnud teha kui vabandada, kosuda ja magama minna. Hommikuks unustab A27 kõik ära ja me saame jätkata oma teekonda. Sudamerica! Una neuva mision!

83. päev , 10. jaan. Retk poolsaarele. Case'i juhtum

L: Kuna Anna eelistab jääda hotelli, siis teeme naabrimehe Case´i 15 aastat vana Volvoga väikse väljasõidu lähedalasuvale poolsaarele, kus on väike džunglipark ja mõned kenad vaated.

Sir Case

Pärastlõunal laenab Case oma süntesaatorit ja nii Anna kui mina proovime natuke klaverimängu meenutada ja suudame isegi Briti pärimuslugu Greenleaves noodist mängida.


Õhtul istume koos verandal, ajame juttu ja vaatame kuidas välk üle lahe Sumatra saare kohal sähvib. Case´i lugu on päris huvitav – nimel lahkus ta Inglismaalt 1985, kuna kartis tuumasõda Nõukogude Liiduga. Sellest saati on ta ehitusinsenerina töötanud Araabia-maades ja Aasias ning nüüd elab põhiliselt Malaisias, kuigi töötas viimati raudteeprojekti kallal Hiinas. Lisaks räägib ta (mitu korda, kuna ta on kergelt seniilne), kuidas ta oleks tahtnud olla rüütel keskajal, kes ühe lahinguga (nt. Inglismaa Prantsusmaa vastu) teenis välja terve kuningriigi ja muretu elu surmani.

A: Ja-jah. Ma siis küsisin, miks ta tahaks just Prantsusmaale tungida. - French cheese!
Case järgi sellest piisab, et alustada sõda, vallutada mingi Prantsuse maalapp, süüa nende juustu ja juua veini. Samas ameeriklased on tema arvates saatanast, kes tapsid süütud jaapanlased II MM ajal. Ja muidugi ei läinud jaapanlaste koledad teod arvesse. 

Kõike seda „jama“ kuulates tekkis väsimus ja ma lahkusin seltskonnast, sest minu arust oli tegemist inimesega, kes armastab kuulata ennast ja teisi mitte. Nii et diskussiooni sealt ei saanudki tekkida.

Omamoodi on see isegi kurb. 30 aastat rännata, sinu elu on autos ja mingis kahtlases Hiina urkas.  Koguaeg otsid erinevaid tööotsi. Sääste ka pole. Maailm on nii palju muutunud, et sa ei teagi, kus su kodu on. Perest rääkimata.  Xx-vana ja pereta, mitte et see muidugi kõige tähtsam kriteerium oleks. Aga eks igaüks valib oma tee. Vahepeal tekkis mõte, et peaks teda Šveitsi tädiga tutvustama, aga sinna see idee ka surigi.


 

81. päev, 8. jaan. Tükike Šveitsi


A: Kui me hommikusöögilt kodu poole liigume, teeb Leo ettepaneku läbi käia ühest suveniiri poest, mis on nurga taga. Esimene asi, mis me märkame, on väga hoolitsetud aed, maja ja terrass. Mõne sekundi pärast saame teada ka miks. Kohapidajaks osutub üks naisterahvas Šveitsist. Jutu käigus selgub, et ta elab Malaisias juba kaks aastat. Selle aja jooksul on sinna elama tulnud tema tütar, kes teeb tätoveeringuid, poeg, kes õpib Singapuris ja isegi leedi ema, 89-aastane pensionär. Ja mitte keegi ei taha külma Euroopasse tagasi minna. Mõned kuud tagasi avas ta suveniiripoe. Esemeid ostab ta erinevatest Malaisia kohtadest, eriti Sarawakist (kuhu meie ei jõua). Mõne aja pärast kavatseb ta välja üürida kaks tuba ehk siis vaikselt sihib guesthouse’i poole. Õhkkond on seal igati meeldiv ja vaba, taustaks mängib väga chill muusikat sh Edith Piaf. Seetõttu me koju ei lähe, võtame tee ja naudime ventilaatorivärskust. Ning muidugi ka wifi mõnusid (esimene koht PD’s, kus wifi on)! Vanadaamil on ka nunnu ja ilus kass, kes on vist totu. Nimelt magas kass tooli peal ja kukkus unes alla, sellest segamata otsustas aga põrandal edasi magada ühtegi liigutust tegemata. Rääkides seitsme-elulistest, siis siinsetel kassidel on äralõigatud sabad. Mõnel väga lühike, mõnel veidi pikem. Miks see nii on – ei tea. Võib-olla aitab see paljunemise vastu… Aga pilt pole ilus, kahju on. 


Kokkuvõtteks võib öelda, et pensionäridel oleks siin küll hea elada (juhul kui nad kuumust kannatavad). Elamine on igati soodsam kui Euroopas. Nii et asi, mille peale mõelda. Või hoopiski – let the money saving begin!

80. päev, 7. jaan. Toiduelamused


A: Ühel poolt on Malaisias toit ühekülgne, teisalt aga mitte. Nagu Aasias ikka kombeks – kõik keerleb riisi ümber. Kõige levinumaks roaks on Nasi Goreng Ayam ehk praetud riis kanaga. Selle roa valmistamise 1.koha saab üks Kuala Lumpuri india restoran, mis tegi maailma parimat kana. Me ei tea, mis oli selle saladuseks, aga kana olid ülimaitsev, mahlane ja pehme. 

Siin, Port Dicksonis, on alanud me hommikud roti söömisega. Nagu enne Leo mainis, on tegemist leivaga (mitte pannkoogiga!), mida võib süüa paljalt või siis erinevate lisanditega. Roti sees võib olla muna, tuunikala, sardiin ja isegi kakao (Roti Milo). Minu kõige lemmik roti on Roti Bawang ehk Roti sibulaga, maksab see umbes 5 krooni. Mina võtan enamasti kolm ja Leo neli tavalist. Sellise kuuma ilmaga eelistan peale juua jääteed. Härra jääb endale kindlaks ja võtab igakord kuuma tee, seda põhjusel, et jää võib tehtud olla kraaniveest. PS. meie naaber Case on üldse paranoiline, tema arvates täidetakse ka kinnised pudelid kraaniveega ja seetõttu keedab ta endale vett. Mina igatahes ei usu kumbagi ja riskin, eks paistab, kas mõni kilomeetrine uss minust Eesti välja tuleb.

Kuna me oleme merelinnas, siis siin on suur valik erinevat kala ja mereande. Juba mitu päeva olen võtnud riisi mereandidega. Ma pole arvatavasti kunagi nii head ja värsket mereannitoitu saanud. Riisist võib leida krevette, väikesi kaheksajalgu ja kalmaare. Huvitaval kombel on selle roa nimi Nasi Goreng Thai. Väga naljakas, sest Tais ei saanud me üldse nii head rooga.

Ühel õhtul otsustan võtta puhtalt mereande – Seafood Goreng ehk praetud mereannid. Kahjuks ta nii maitsev ei olnud (sojakastme tõttu), aga siiski elamus! Peale krevettide, kalmaaride, kaheksajalgade oli seal ka merekarpe ja krabi. Krabi oli väga maitsev, kuigi mul tuli temaga veidi võidelda! Kuna mina olin suurem, siis ma ka võitsin. Mis krabidesse puutub, siis siin on päris pikk rannariba, kus nad elavad. Sellised pisikesed, ootavad vist oma aega, et merre minna.


Kahjuks tundub, et mereande ma hästi ei seedi ning seetõttu leian alternatiivi – Roti John. Tegemist on ülipika saiaga, kus sees on liha, kala, krevett või kana, palju rohelist ja kastet. Maksab sama palju nagu tavaline riis kanaga (u 1,5 eur).

Roti John

Malaisia tänavatel müüakse ka värskeid lõigatud puuvilju, hinnaga 0,25 eur. Minusugusele laiskurile on see kõige sobilikum, muidu ma puuvilja üldse ei sööks. Umbes sada grammi mingit puuvilja lõigatakse viiludeks, pannakse kilekotti koos pulgaga ja vajadusel raputatakse suhkrut peale. Malaid on üldse suured magusasõbrad, tundub, et nad raputavad suhkrut kõige peale. Nii on ka erinevad puuviljajoogid (kookose, mandariini jne) ülisuhkrustatud.

Üldiselt võib julgelt öelda, et toit on siin suurepärane ja väga odav!

78. päev, 5. jaan. Rannasalm


Me merelinnas oleme,
kus päike tõuseb vara,
ja sestap kohe tõuseme,
sest linnud teevad kära.

Ükski kõrvatropp ei aita sind,
„Sa igavene sunnik
Sul teha on suur tööde hunnik!“

Teel söögiotsingule,
me ei kohta kedagi,
vaid väikseid nokkivaid linde
ja mõnda tuvigi.

Kõik söögimajad kinni,
sest vahetuvad nad:
kes päeval kinni,
see õhtul teenindab.

Peagi saame süüa:
Riis, omlett - nii maitsetu ja leige
Me ei sea kõrget telge.
Peale pikka kannatuse rada
Lõpuks täname müüjat

Päike väljas kõrgel paistab,
Sestap teeme uinaku
Ja õhtul jälle söögipooliku:
Krevett, kalmaar ja teine mereollus
Me kõhtu täidab rõõmuga.
Pole öelda muud:
„It tasted very good!“

Päike loojub, ilm on soe,
sulistame soojas vees.
Rahval aga suured silmad ees,
Annal seljas on trikoo!
Kas ta on mingi Kokokoo?

Teised vees on riietes:
särk ja püks ja müts ja suss.
Kuid mina pole mingi kubujuss.
Ennast häirida ei lase,
ujun nagu meistriklassi tase.

Pimeduse ajal filmi vaatame,
Pärast seda tuttu läheme.
Unenägusid me ootame,
 „Head ööd“ kõigile nüüd soovime.

L: Põhimõtteliselt nii, nagu Anna nii poeetiliselt kirjeldas, meie päevad rannas mööduvad.

Sunday, January 8, 2012

77. päev, 4. jaan. Port Dickson. Müstiline Jalan Pantai tänav


A: Da-la-leila-dum ja saabume Port Dicksonisse, kuurortlinna, kus kavatseme nädala veeta rannas ja sulistada vees.  Issand, teate, kui palav siin on! Ere päike, ühtegi pilve, mis päikest blokiks… UH,  ma ütlen!
 
Meil pole kaarti, bussijaamas ka seda pole. Küsime valvuril, kus on Jalan Pantai tänav. Viitab kuhugi otse, sinna ka lähme! Tükk maad käidud (kotid seljas!) küsime uuesti teed, poisid on segaduses, tundub, et nad pole kunagi kuulnudki sellest tänavast. Kõnnime. Leiame naise, kes osutab kuhugi kaugele ja suunab edasi. Kõnnime. Küsime teed. Uus valvur ütleb, et „Tagasi linna, seal on Jalan Pantai tänav!“. Kurat! Kõnnime tagasi. Teekond on raske, meie vesi on über-soe, jalatsid lagunevad, varvas kriibib juba asfalti, päike lõõmab. Jõuame tagasi bussijaama. Samal ajal kui Leo otsib tuhinaga meie tänavat, küsib minult hindu mees, mida mu poisssõber sellise entusiasmiga otsib  (näitab kuidas Leo mööda tänavat edasi-tagasi jookseb ja kätega vehib). Ja nüüd kõige põnevam moment! „Minge tagasi! Seal (osutab koha peale, kust tulime) asub Jalan Pantai!“ Homer Simpson ütleks selle peale DOHHHHHHHH! Ooh, lõpuks saame teada, et see asub umbes 10 km kaugusel! Võtame takso ja saame otse hosteli ette. 

 
L: Segaduse põhjus oli see, et Jalan Pantai on maantee, mis kogu 20 km ulatuses Port Dicksoni rannaga paralleelselt läheb ja erinevad öömajad on selle ääres. Siin on alates 5-tärni hotellidest ja kuurortidest kuni meie 35 ringgitit (9 EUR)/tuba väikse 2-korruselise rannahotellini välja. Meie inglasest naaber  on kuulnud, et meie hotell oli algselt sultanipere suvemaja 20. sajandi algusest. See on usutav, sest sest meie ruumikas toas pole nt pistikupesasid, kuid see eest on ilus täispuitmööbel ja kõrged laed. Ja esimesel alumisel pildil toodud vaade rannale.