neljapäev, 12. jaanuar 2012

83. päev , 10. jaan. Retk poolsaarele. Case'i juhtum

L: Kuna Anna eelistab jääda hotelli, siis teeme naabrimehe Case´i 15 aastat vana Volvoga väikse väljasõidu lähedalasuvale poolsaarele, kus on väike džunglipark ja mõned kenad vaated.

Sir Case

Pärastlõunal laenab Case oma süntesaatorit ja nii Anna kui mina proovime natuke klaverimängu meenutada ja suudame isegi Briti pärimuslugu Greenleaves noodist mängida.


Õhtul istume koos verandal, ajame juttu ja vaatame kuidas välk üle lahe Sumatra saare kohal sähvib. Case´i lugu on päris huvitav – nimel lahkus ta Inglismaalt 1985, kuna kartis tuumasõda Nõukogude Liiduga. Sellest saati on ta ehitusinsenerina töötanud Araabia-maades ja Aasias ning nüüd elab põhiliselt Malaisias, kuigi töötas viimati raudteeprojekti kallal Hiinas. Lisaks räägib ta (mitu korda, kuna ta on kergelt seniilne), kuidas ta oleks tahtnud olla rüütel keskajal, kes ühe lahinguga (nt. Inglismaa Prantsusmaa vastu) teenis välja terve kuningriigi ja muretu elu surmani.

A: Ja-jah. Ma siis küsisin, miks ta tahaks just Prantsusmaale tungida. - French cheese!
Case järgi sellest piisab, et alustada sõda, vallutada mingi Prantsuse maalapp, süüa nende juustu ja juua veini. Samas ameeriklased on tema arvates saatanast, kes tapsid süütud jaapanlased II MM ajal. Ja muidugi ei läinud jaapanlaste koledad teod arvesse. 

Kõike seda „jama“ kuulates tekkis väsimus ja ma lahkusin seltskonnast, sest minu arust oli tegemist inimesega, kes armastab kuulata ennast ja teisi mitte. Nii et diskussiooni sealt ei saanudki tekkida.

Omamoodi on see isegi kurb. 30 aastat rännata, sinu elu on autos ja mingis kahtlases Hiina urkas.  Koguaeg otsid erinevaid tööotsi. Sääste ka pole. Maailm on nii palju muutunud, et sa ei teagi, kus su kodu on. Perest rääkimata.  Xx-vana ja pereta, mitte et see muidugi kõige tähtsam kriteerium oleks. Aga eks igaüks valib oma tee. Vahepeal tekkis mõte, et peaks teda Šveitsi tädiga tutvustama, aga sinna see idee ka surigi.


 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar