Friday, February 24, 2012

121. päev, 17. veebr. Lõuna-Ameerika 60 aastat hiljem

L: Vaatame filmi The Motorcycle Diaries noore Che Guevara ja ta sõbra 8000 km-isest reisist läbi Lõuna-Ameerika. See on üks kahest filmist, mis inspireeris mind oma maailmareisi ette võtma. Teine oli The Last King of Scotland, mis räägib väljamõeldud noore šoti arsti seikluste otsingust Ugandas, kus ta leiab töö tegelikult elanud diktaatori ihuarstina. Seda vaatasime Annaga juba enne reisi – see film üldse ei julgustanud teda Aafrikasse minema. Nüüd veensin ma teda ka teist vaatama. 

Che reis toimus 50ndatel ja on hea võrrelda tänast Lõuna-Ameerikat sellega. Oma reisil nägi ta suurt sotsiaalset ebavõrdsust ja vaesust, mis panigi teda hiljem kommunistina revolutsioone läbi viima. Pärast paljusid kriise ja sõjaväediktatuure võib vähemalt Tšiili ja Argentiina kohta öelda, et areng on olnud märgatav ja 60 aastat hiljem enam vaesus nii silma ei torka. Tšiili on isegi OECD-s, maailma rikaste riikide ühenduses, kuhu ka Eesti hiljuti astus. Kuigi väidetavalt on Tšiili endiselt üks maailma suurima ebavõrdsusega riike.

Alberto ja noor Guevara 1952. aastal pidalitõbistelt saadud parve peal Amazonase jõel. Allikas: Wikipedia
Sinisega on maad mööda läbitud teekond, punasega lennud, millest viimased 2 (Miamisse ja tagasi) tegi Che juba üksi. Allikas: Wikipedia

120. päev, 16. veebr. Chos Malal

Oleme veel natuke edasi liikunud, linnakesse nimega Chos Malal, milles pole midagi erilist peale selle, et ta oli 100 aastat tagasi Neuqeni provintsi pealinn ja alles on paar vana hoonet. Huvitav tundus linna nimi, mille järgi arvaks, et oleme tagasi Malaisias. Uurisin järgi ja tulebki välja, et see nimi tuleb maputše indiaanlaste keelest ja tähendab „kollast koplit” – seda värvi on mäed ümberringi. 


Meie hotelli  siseõu, kus oli mõnus pärastlõunaid raamatut lugedes veeta

Provintsipealinna ajast alles jäänud forti meenutav admistratiivhoone


Video: tantsivad ja pilli mängivad indiaanlased


Kuna tegu polnud just suurema turistilinnaga, siis nägime Juninis ainult mõnda üksikut valget. Enamus olid lähilinnadest kohale sõitnud argentiinalsed, sh. samal ajal seal toimunud jalgpalliturniiri mängijad ja pealtvaatajad.

117. päev, 13. veebr. Junin de los Andesi laat

L: Oleme Argentiina lõunatipust tulnud juba ca 1900 km põhja poole ja asume väikses kauboilinnas (ja kauboid tõesti ratsutavad tänaval autode vahel) nimega Junin de los Andes. Jätkame pidevalt sõitu mööda kuulsat maantee 40-t, mis läbib lõunast põhja terve Argentiina, peatudes huvitavamates kohtades tee peal.

Suvaline mees Junin de los Andesi tänaval, kes lahkelt lubas mul endast pilti teha

Junin de los Andes´is toimub kogu meie sealviimise ajal laat. Suvel just enne meie reisi algust käisin Antslas Hauka laadal. Võin öelda, et see on küll üsna sarnane, kuid siiski huvitavam. Ka siin müüakse Hiinas toodetud lasteriideid, jalatseid ja muud träni. Aga suure osa moodustavad kauboisaapad, kauboiriided, hobuserakmed, matekruusid ja puust käsitöö. 

 
Nendest metallist kõrtest juuakse mate-teed. Savist kauss on täis puru, millele valatakse termosest kuuma vett.

 Lisaks muusikaputkadele esinevad keskväljaku juures pidevalt pilli mängivad ja vahepeal ka tantsivad indiaanlased, kes ühtlasi reklaamivad oma folk-muusika CD-plaate. Indiaanikultuur on säilinud sarnasel moel nagu meil Eestis pärimusmuusika ja rahvariided.

Junin on ka suur kalapüügilinn. O´Higginsi tänav on pea igas linnas, see iirlase sohilaps oli üks Argentiina riigi rajajaid

116. päev, 12. veebr. Parque Nacional Lanin. Ergav stepipäike

L: Teeme väljasõidu Junin de los Andesist paaritunnise sõidu kaugusel asuvasse Lanini rahvusparki. Park on oma nime saanud selle keskel asuva suure kustunud Lanini vulkaani järgi. Peale raputavat bussisõitu ja väikest instrueerimist pargi sissepääsu juures lastakse kell 11 meid nö pargi peale lahti. Aega on meil 18.40-ni, mil tagasibuss lahkub. Eelmisel päeval olen linnas turismiinfos selgeks teinud, millised matkarajad on pargis olemas. Kuna meil ei ole plaanis väga palju kõndida, siis valin 1 tunni 50 minutise raja kose juurde.

Vulkaani terav lumivalge koonus paistab eemal. Peale rahulikus tempos jalutamist ja söögipausi jõuame väikse kiriku juurde. Kirik asub ilusa järve kaldal, kohe kõrval on kellegi farm (kas siin peaks neid kutsuma rantšodeks?). Nähes meid, tõttab välja suur ja uhke kukk, kes nagu õppejõud eksami ajal teeb ringe ümber minu. Anna põgeneb eemale. Kukk liige tagasi oma aeda. Mõne aja pärast tuleb ta uuesti koos kanadega. Anna arvab, et see on kavandatud rünnak meie vastu ja liigume koos ära.
  

 

Kõnnime natuke edasi, mööda karjamaadest, kus söövad hobused. Jõudnud suure kivini, leiab Anna, et tema rohkem ei jaksa. Heidame pikali kivi peale, naudime päikest. Ümbritsevad meid mäed, järv ja selle ääres olevad pikad küpressi-sarnased puud. Pilved on taevasse tõmmanud pikad valged triibud. Tunnen, kuidas päike lausa kõrvetab jalgu. Anna avastab, et on juba natuke päikse poolt põletada saanud ja paneb lõpuks ka päiksekreemi.


 

Kuigi kell on juba 3, otsustame liikuda edasi kose juurde. Tee läheb mäest üles ja alla. Vahepeal ühe kämpingu juures, kus telkimisplats inimese kohta maksab sama palju kui meie hostel,  oleme veel sunnitud veel peatuma. Kui metsa jõuame, on Anna juba täiesti näost punane, rääkimisvõime kadumiseni väsinud. Tee ääres varitsevad langejaid raisakotkad. Lohutan, et kaardist ja sellest, et buss peale meie mahaviskamist samas suunas edasi sõitis, võiks eeldada, et ta ka siit lähedalt võib meid peale võtta.


Lõpuks hakkab kosk eemalt paistma. Läheme ühest rantšost küsima, kus öeldakse, et buss läheb ainult  tolle sama kiriku juurde välja. Kell on juba 16.40 ja koseni veel oletavalt 40 minutit kõndimist, seega pöörame tagasi. Hääletan igat mööduvat autot, kuni lõpuks mägise tee juures meid peale võetakse. Autos on mees, naine ja noor neiu, kes ilmselt nende tütar. Anna tumepunane nina ja punane nägu tekitavad neis  kaastunnet ja nad viskavad meid bussipeatusse ära. Sellest matkast taastub Anna viis järgmist päeva, mille  jooksul vahetab välja naha kõrvadel ja nina peal…
 

Wednesday, February 22, 2012

115. päev, 11. veebr. Bussiga Juninisse. Argentiina elust

L: Barilochest sõidame edasi järvistus asuvasse Paide-suurusesse linnakesse nimega Junin de los Andes. 

Bussisõidu ajal mõtlen kõige huvitava üle, mida tüdrukud, põhiliselt Julia mulle eelmisel päeval Argentiina elust ja eriti just noorte vaatenurgast rääkis. Julia inglise keel oli kõigist parim. Lõpetanud oli nii ta kui ta sõbrannad erakooli. Mitte mingi uhke kooli, vaid sellise keskmise keskklassi kooli. Riigikoolide hulga pidi ka häid koole olema, kuid enamus on siiski keerulised, vaestest peredest lastega, kellest osad on ka narkomaanid. Huvitav oli fakt, et Argentiinas saab õpetajaks ainult peale 2 aastat õppimist. Seetõttu lähevad kõige laisemad just õpetajaks õppima. Mõistagi see ei mõju hästi õppekvaliteedile koolides.


Julia teadis juba ette, et kui ajakirjanduse lõpetab, siis ootab teda miinimumpalgaga töö mõnes ajalehes. Noori on palju ja seega sellel alal karjääri teha raske. Miinimumpalk Argentiinas on 2300 peesot ehk 7000 Eesti krooni. See on palju kõrgem kui 290 EUR ehk 4500 kr Eestis. Buenos Airese hindu arvestades olevat sellega siiski väga raske ära elada. 

Uurisin, et kuidas inseneridel siin töö leidmisega võiks olla. Selle peale keeras Julia jutu ajaloole. Argentiinas aastatel 1966-1983 kestnud sõjaväelise diktatuuri ajal intelligente kiusati taga ja paljud helgemad pead lahkusid riigist. Nagu ta ütles, „Cristina üritab neid nüüd tagasi meelitada, kuid see on raske”, viidates praegusele presidendile Cristina Kirchnerile. Seega peaks teadlasi ja insenere avasüli vastu võetama, leidis ta. Siiski kõik tüdrukud olid otsustanud minna õppima mõnda huminataareriala. Ehk üsna sarnaselt Eestile.

Küsisin Julialt, et kas ta raamatuid loeb. Ta ütles, et tema loeb hea meelega. Kuid et enamik noori ei loe. Istuvad päevad läbi Facebookis ja tegelevad muu jamaga. Uurisin ka muusikamaitse kohta ja sain 15-minutit juttu erinevatest muusikastiilidest ja bändidest, mida ma ei teadnud. Lühidalt meeldisid talle rokk ja alternatiiv, eriti psühhedeelne. Samas üks tüdruk oli hoopis räppar 50 Cent`i fänn. Ehk noored nagu Eestis.

Enamus argentiinlasi teab Eestist, et see asub Euroopas ja on üks Balti riikidest. Julial olid üllatavalt tabavad küsimused Eesti kohta. A la „tean, et Venemaal on suured probleemid narkomaania ja alkoholismiga, kuidas on Eestis?”, „Kui suur on sotsiaalne ebavõrdsus?”. Ja mõni mitte nii tabav: „Kas eesti ja vene keel on segunenud nagu meil hispaania, itaalia ja indiaanikeeled?”. Ta soovis ka õppida natuke eesti keelt ja kui olin ta õpetanud ütlema „minu nimi on“, siis kirjutas ta hiljem täpselt õigesti selle oma mobiilis oma sõbrannadele. Tõdesime päeva lõpuks, et saime mõlemad päris palju üksteise riikide kohta teada.

Monday, February 20, 2012

114. päev, 10. veebr. Llao llao looduspark. Pärastlõuna argentiinlannadega

L: Meie viimane päev Bariloche’s. Võtan ette bussiretke lähedal asuvasse Llao Llao – lugeda „shao-shao” – loodusparki. Bussijaamas palub mul üks välismaalane täita ankeedi. Kuigi algul ütlen, et mul on kiire, sattume sama bussi peale ja mul pole pääsu. Erinevad küsimused hostelieelistuste kohta panevad mind küsima, kas ta plaanib hostelit avada. Selgub, et nii see ongi. Uurin tema kohta lähemalt – selgub, et ta on 2 aastat ise mööda maailma rännanud. Nüüd on tal juba 3 last ning ta on maalilise Bariloche valinud välja kohaks, kus oma tüdruksõbraga paigale jääda ja hostel avada. Kui ta bussist maha läheb, soovin talle edu.



Jõuan kohale ja hakkan mööda jalutusrada kõndima. Näen ühte tüdrukut fotokaga filmimas kuidas teine midagi hispaania keeles seletab. Astun tüdruku selja taga kaadrisse ja lehvitan. Tüdrukud naeravad ja hakkavad minuga inglise keeles  rääkima. Saan teada, mis üks seletas kaamerasse. Nimelt et tema selja taga on ainus oranžide puude mets maailmas. Teine oli Jaapanis, aga see põles maha. 


Selgub, et Julia ja tema sõbranna on just keskkooli lõpetanud ja hetkel on neil suvevaheaeg. Julia on Buenos Airesest, sõbranna Barilochest, kuid mõlemad kavatsevad asuda BA-sse ajakirjandust õppima. Nad on teel Salajärve – nii on selle nimi – äärde, et kohtuda sõbrannadega ja kutsuvad ka mind kaasa. Nende üllatuseks ma nõustun.


Järve ääres joovad nad matet – Argentiina teed, mida juuakse spetsiaalsest mate-puru täis kruusist – kuid limonaadiga ja pakuvad seda ka mulle. Mate on kurikuulsalt mõru, seega olen natuke elevil. Maitsen. Mõru maitset on tunda, kuid koos limonaadiga on see täitsa mõnus. Saan teada, et kui võtad matekruusi vastu, siis pead selle ka tühjaks jooma. Joon. Kruus käib veel mitu korda ringi, iga kord valatakse uuesti limonaadi täis.

Kalimba-pill

Välja vupsavad kaks pilli. Üks on selline väike puust poolkera keeltega, mida näppudega tinistada – selle nimi öeldakse, et kalimba. Uuring Google`ist näitab, et see pill on tegelikult pärit Aafrikast. Teine on mingit sorti puhkpill, millest mina ühtegi heli kätte ei saa – quena. See on traditsioonile indiaani-päritolu Argentiina pill.

Quena-pill
 Lõpuks teeme veel mõned pildid, liigume bussipeatusse ja sõidame kõik koos bussiga linna tagasi. Lasen neile MP3-mängijast Eesti muusikat ja vähemalt Leslie da Bass neile meeldib. Kuna on reede ja ühel neist viimane päev Bariloches, plaanivad nad õhtul välja minna. Argentiinlastele omaselt kavatsevad nad enne teha väikse uinaku ja alles kell 12 öösel kokku saada. Peale seda kestab pidu võib-olla hommikuni välja.


Jätan nendega soojalt hüvasti ja lepime kokku, et hoiame kontakti Facebook´i vahendusel.

112. päev, 8. veebr. Võõrustajatest, toidust ja vooditest. Meeleavaldus


A: Poisid olid väga toredad, väga maailmaga kursis ning suhtlemisaldid, eriti Leandro. Esimesel päeval tegi ta meile tuunikalapiruka, mis maitses ülihästi. Muide nii naljakas, kui see ei tundu, on nad mõlemad taimetoitlased. Naljakas on see sellepärast, sest argentiinlased on suured lihasööjad. Statistika ütleb, et argentiinlased söövad 1 inimese kohta kõige rohkem liha maailmas. Igatahes, Leandro viskab kommentaari, et võiksime midagi eestipärast teha, mistõttu ma öösel magada ei saa, sest mõtlen menüüd välja. 

Ööbimisega sai ka nalja. Nimelt anti meile üks tuba, aga seal oli üheinimese voodi, kus isegi ühel inimesel oleks kitsas. Me siis heitsime korraks pikali vaatamaks kas üldse ära mahume ja siis voodi purunes. Lõpuks leppisime kokku, et Leo magab elutoas diivanil ja mina voodis. Öösel kukkus voodi veel kord kokku (seekord koos minuga), poolenisti traumeerituna komberdasin konarlikule diivanile.
 

Järgmisel päeval peale pikka mõtlemist, mida süüa valmistada, otsustasin pannkookide kasuks kartulipüree täidisega. Kuna ma olin nii kurnatud reisimisest, siis jäin juba kell 21 magama ja ei proovinudki oma pannkooke. Öösel hakkas Leol külm elutoas, nii et ta tuli minu tuppa kitsale madratsile magama. Njah, ei saanudki end kuidagi välja puhatud nagu lootsin, aga see-eest oli tore kohalikega suhelda.

L: Lisan veel, et mõlemal õhtul pakkus Leandro ka suurepärast veini. Kuna meie kokkulepe oli, et ööbime nende juures ainult 2 ööd, siis peame kolima hostelisse. Üle 2 öö nad meile ei saanud lubada, kuna olid just tulnud puhkuselt – Leandro Brasiiliast ja Nadim Rootsist – ja pidid palju tööd tegema, et taas järje peale saada. Õhtul selgub, et maja tagaukse võti, mille jätsime lahtise põrandaplaadi alla, on kaduma läinud. Võimalik, et selle võttis naabripoiss, kes seal samas mängis (kuid eitas seda neile). Igatahes, meie tõttu pidid nad luku välja vahetama. Sellegipoolest Leandro kinnitas internetis, et tal midagi meile ette heita ei ole ja et meiega oli tore.


Õhtul käin Barilcohe väikeses vanalinnas (mõned majad ümber ühe platsi) ja järve ääres jalutamas. Keskväljakul on toimumas mingisugune meeleavaldus. Istun seal pikemalt. See miiting meenutab rohkem mingit meelelahutusüritust. Üles on seatud lava, kus erinevad esinejad laulavad ja mängivad pilli. Inimesed, kellest osad on plakatitega, kuulavad ja kiiguvad kaasa. Ainult vahepeal erinevad tegelased peavad mingeid poeetilisi kõnesid. Kuid ka see tundub lihtsalt etlemisena. Kõik on väga rahulikud. Jääb mulje, et neil tegelikult eriti millegi vastu meelt avaldada ei ole. Pigem on inimesed tulnud kolmapäeval kokku, et suhelda ja ilusat õhtut värskes õhus nautida.   



111. päev, 7. veebr. Bariloche. Dr. Richter´i saar

L: Saabume Bariloche`sse, Argentiina noorpaarikeste linna, nagu ühes kohas seda nimetati. Asub see mägede vahel ilusa järve kaldal ja on Argentiina järvistu üks suurimaid linnu. Siin on rohelist palju rohkem kui lõunas. Võiks öelda siinne loodus näeb välja nagu Šveitsis.


Meil õnnestub Perito Morenos olles lõpuks kokku leppida ööbimine kohaliku juures, kelleks on Leandro CouchSurfing`u lehelt. See on sama organisatsioon, mille uue aasta peol Kuala Lumpuris osalesime. Leandro ja tema majakaaslane Nadim on minuga ühevanused füüsikud, kes töötavad ja teevad doktorikraadi Bariloche`s asuvas Balseiro füüsikainstituudis, mis on Lõuna-Ameerika suurimaid. Leandro uurib ülimadalatel temperatuuridel protsesse ja Nadim arendab nanotehnoloogiat. Mõlemad on tegelikul pärit kaugelt põhjast Tucumani linnast.

Naljakas oli selle instituudi saamislugu. Teise maailmasõja lõpus tuli Argentiina presidendi Juan Peróni juurde saksa-austria teadlane Ronald Richter, kes ütles, et suudab teha valmis termotuumareaktori, mis toodaks suures koguses odavat energiat. Kuna autoritaarne Perón ei saanud kohalike teadlastega läbi ja sai soovituse ühelt teiselt saksa teadlaselt, siis ta andiski Richterile hunniku raha ja koha, kus tegutseda. Huemuli saarele Bariloche lähedale ehitati teadlasele 1949 laboratoorium ja 1951 teatas Perón avalikkusele, et termotuumareaktsioonid on sellel saarel edukalt läbi viidud. 

Kui mõne aja pärast rohkem midagi kuulda polnud, määras Perón komisjoni eesotsas kohaliku füüsiku Balseiroga kontrollima, kas austria-saksa teadlane ikka saavutas selle, mida väitis. 1952 septembris üllitas komisjon aruande, mida võiks tõlkida kui „tegevustest Huemuli saarel”. Selgus, et mitte ainult ei olnud too teadlane olnud ebaadekvaatne oma väidetes, vaid ta oli ka põhimõtteliselt hull. 
 
Rahastus võeti ära kui ka teine komisjon neid väiteid kinnitas, kuid  kulunud oli praeguses vääringus 300 miljonit dollarit. Rahastus suunati kohalikele teadlastele ümber ja 1955 rajati sinna lähedale Barilochesse uus füüsikainstituut, kust on tulnud aastate jooksul mitmeid olulisi avastusi ja kus Leandro ja Nadim ka nüüd tegutsevad. Huemuli saarel on laborite varemed siiani alles.


109 -110. päev, 5. -6. veebr. Ruta 40


A: Kui me Aasias sõitsime bussidega 6-8 tundi, tundus see täiesti normaalne. Meie jaoks olid vahemaad ikkagi veidi suured (võrreldes Eestiga muidugi). Aga nüüd, et kuhugi Argentiinas saada, kestab reis 12-24 tundi. Nii me alustasime El Chalten’ist teekonda Barilochesse, mis kestis kaks päeva ühe vaheööbimisega väikeses linnas Perito Morenos. Esimesel päeval sõitsime kuskil 13 tundi ja järgmisel 12. LP ütleb Ruta 40 kohta, et kui sulle meeldivad üksluised vaated (ehk siis ainult stepp), siis võta buss, aga kui mitte – lennukiga saab kohale 3 tunniga. Nali-naljaks, aga nii see oli. 

Bussi istmekate. Igal pool müüdi ka nokamütse, t-särke jm. selle märgiga

Kogu teekond oli täpselt samasugune, asustamata stepp, stepp, stepp, uuuu… vahepeal oli ojake! Nii et aknast vaatamine lõpuks tõesti tüütas ära, kuid vaade oli muidugi erakordne. Sellist sinepivärvi maastik, väga kuiv, taustal mäed. Tee ise oli väga halb – kruusatee, mistõttu bussis oli koguaeg tolm. Ma ei teagi, mis me bussis tegime, aeg liikus suhteliselt kiiresti. Vahepeal võtsin välja sõnastiku ja üritasin moodustada mingeid lauseid. Leo enamuse ajast kuulas muusikat, magas või vähemalt üritas seda, sest mina tahtsin juttu rääkida, nagu tavaliselt!

Silt: "Tere tulemas Siberi peatusse"

Kella 21 ajal jõudsime Perito Morenosse – jah, sama nimega mis too liustik sadu kilomeetreid lõuna pool - otse hosteli ette. Käisime poes, et osta võiku materjali järgmiseks päevaks ja läksime magama. Hommikul tõusime, istusime bussi ja me teekond algas taas. Õnneks sel korral oli buss pooltäis ja sõitsime mööda asfalteeritud maanteed.

Perito Moreno linn, kus puhkasime 1 öö
Suvaline väikelinn, kus tegime vahepeatuse
L: Ei saa mainimata jätta, et teisel päeval oli bussis ka lõbus giid, kes rääkis Argentiina järvistust, kuhu päeva teises pooles jõudsime, käis ükshaaval kõik läbi, et soovitada neile, kus Bariloches ööbida, mida teha, jne. Kuigi ta oma teenuseid ei surunud peale, siis ta ei varjanud, et tema huvi oli ikkagi väike vahenduskasu broneeringutelt ja tasu mingite firmade reklaamimise eest. Mingi hetk läks ta tülli ees istuva jaapanlasega ja emotsionaalselt rebis mingisuguse paberi tükikesteks ja viskas need laiali. Ladina temperament.

Sama numbrimärgiga buss, mida pildistasime 1600 km lõunas Rio Gallegos
Maastik muutub, kui jõuame Argentiina Järvistusse

Video: Liustiku külm hingus

Video: Matkarajal

108. päev, 4. veebr. El Chalten. Matk Lago Torre liustikujärveni

L: Hommikul olen eelmisest matkast endiselt väsinud ja lihased valutavad. Pärastlõunal võtan ennast kokku ja kell 15.20 astume seekord koos Annaga 6-tunnisele matkale teise mäe juurde liustikujärve nimega Lago Torre äärde. Tegu on number 2 kuulsaima matkateega El Chaltenis. Seekord olen alguses parajamalt riietunud ja mul ei hakka väga palav. Samas esialgu on tee järsem ja meie liikumistempo on palju aeglasem. Annale on see raske ja teeme palju peatusi. Peale 2 tundi jõuame kohta, kust lumine mäetipp paistab. Peale mäega Anna pildistamist lepime kokku, et Anna läheb tagasi ja jätkan teekonda üksi.



Tunni pärast jõuan sihtkohta, kuid selgub, et see on hoopis teine lumine mägi. Mäe liustikult tuleb üle järve kohutav tuul, mis sunnib mind vastu kivi nõjatuma ja pead ära keerates pildistama/filmima. Kükakil kõndides (et tuul ei lükkaks mind vastu ümberringi olevaid teravaid kivisid) liigun tagasi lähedalasuva künka varju. Kuna ma ei jää tehtud videoga rahule, otsustan veel korra proovida. Seekord tõmbab tuul lahti mu seljakoti luku ja vihmakeep ning WC-paber tõusevad lendu. Saan mõlemad kätte, kuid üks kilekott ikkagi lendab minema.


Märkan, et lähedale on kividest ehitatud varjend, kus on 2 inimest ja liigun sinna. Selgub, et need on austraallastest mees ja naine, kes minu kohmitsemist naerdes jälginud. Varjendist saan paremini jäädvustada ebamaist vaadet. Liigun tagasi. Suurte puudega metsa jõudes avastan, et tee on täis mingeid röövikuid, kellest paljud matkajate poolt laiaks astutud. Ilmselt olen ka ise tulles mõne eluküünla kustutanud. Jõudnud teede ristumiskohta, kust ka Annaga möödusime, võtan El Chalteni teise punkti viiva tee, et teha mõned head pildid ka külakesest. Jalad aga on 2-st päevast kõndimisest täiesti läbi ja nüüd olen minagi sunnitud peatusi tegema ja tagasiminek läheb aeglaselt. Taas jõuan hostelisse kell pool kümme õhtul.