A: Kaks tundi bussisõitu ja jõuame jälle rahvusparki, kuid seekord imetleme liustikku. Selle vaatamiseks on ehitatud pikk jalutusplatvorm, kus saab valida erinevaid radu (umbes sama, kui lähed metsa matkama). Metallist trepid viivad meid esimesele vaateväljakule, kus imetleme päris määrdunud liustikku, kuskil taamal kõlab justkui plahvatusi. Hiljem saan aru, et need on jäämurdumised liustikust. Jalutame peaplatvormile, kus saame jäämurdumist ka näha. Inimesed ahhetavad ja ohhetavad ning plaksutavad suurest õnnest. Liustik vaadatud, otsustame jalutada mööda järve kallast kuni lõpuks jõuame tagasi staapi. Kuna meil on oma võiku asjad kaasas, siis kohvikust me midagi ei osta. Mina jään tukkuma ja kui ärkan, märkan, et Leod ei ole ja pool kohvikut on tühi. Saan väikese šoki, kuid suhteliselt kiiresti leian Leo suveniiripoest üles!! Njah, enam ma „valvepostil“ ei maga, jään veel kaaslaseta!
 |
| Nemad pildistavad liustikku, meie neid:) |
Õhtul kui tuleme tagasi, leiame oma toast uusi elanikke – iisraellasi, kes ka Lõuna-Ameerikas ringi rändavad. Saime nendega kohe jutulainele ning vahetasime kogemusi. Nemad tulid just Pucon’st, kus nad ronisid vulkaani otsa ja sealt allasaamiseks sõitsid kelguga alla. Veidi hirmutav oli, aga adrenaliini jätkus! Neiu tundus olevat paljudest kohtadest traumeeritud, nii näiteks talle küll meeldisid Boliivia ja Peruu, kuid ta jättis palju rääkimata ja ilmest võis lugeda tema rahulolematust nende riikidega. Igatahes ei jõudnud ta ära oodata, millal koju tagasi saab.
 |
| El Calafate |
Üldse on Lõuna-Ameerikas väga palju iisraellasi. Üks tüüp rääkis, et see tuleb sellest, et peale sõjaväge võivad nad rännata kas Indiasse või Lõuna-Ameerikasse ning neile makstakse kõik kinni. Ma ei tea, kas sellel jutul on alust, aga tõesti, neid on siin paksult täis.
 |
| Lind meie akna all, kes kahtlaselt häälitses. |
Millised vägevad pildid!
VastaKustutaSee lilla lilleke on täpselt nagu filmist"HORTON" :d
Edu ja vastupidavust teile:)