pühapäev, 19. veebruar 2012

107. päev, 3. veebr. El Chalten. Retk Fitz Roy mäe juurde


L: Sõidame El Calafate’st 2-3 tunni kaugusel asuvasse matkamiskülla El Chalten´i, mis asub sama rahvuspargi piirides. Ööbimine on siin kallis isegi Patagoonia mõistes, oleme broneerinud ainult 3 ööd ja seega pole aega raisata.  Kotid hostelisse visatud ja võileivad söödud, asun kell pool 1 9-tunnisele matkale maailma ühe maalilisema Fitz Roy mäekuru juurde ja tagasi. Anna ei ühine, sest ta teab kohe, et see on tema jaoks liig. Jalas on mul Malaisiast ostetud viimase moe järgi ketsid, mis küll ilusad vaadata, kuid matkamiseks täiesti sobimatud. 

Seljas on mul enam-vähem kõik riided, mis kaasas on. Alguses muidugi selgub, et seda on liiga palju. Päike paistab eredalt ja tuult on vähe. Koorin kiirel sammul väikestest mägedest üles ja alla kõndides riideid vähemaks. Tee viib suurde orgu, kus kidurad metsad, ilusad ojakesed ja ümberringi mäed, sealhulgas ka pilvedest ümbritsetud Fitz Roy. Kuna tegu on kõige kuulsama matkarajaga, siis rada on kohati sügavaks kraaviks kõnnitud ja samal teel on ka palju teisi. Pea kõik vastutulijad ütlevad „¡Hola!” (hisp. keeles tere), seega on matkajate vahel selline ühtsustunne.

Peale 3 tundi muutlikel maastikel kiiret sammumist jõuan suure mäeni, mille jalamil on kiri „ilma varasema kogemuse ja sobivate jalatsiteta mitte ronida”. See mind muidugi ei peata ja asun mööda sik-sakitavat veerevaid kivikesi täis rada üles ronima. Üsna lõpu lähedal tulevad taas vastu sõbrad rootslased, kellest teen kolmanda kohtumise puhul ka pilti. Jõuan üles, kust Fitz Roy otse ees, all päikse käes särav lumesulamisveest järv nimega Lago de los Tres (kolme järv, ilmselt tähendab kolme mäetippu) ja tean, et olen kohal. Mäel istuvad teised, kes imetlevad vaadet. Peale pooletunnist puhkust ja einet ronin alla järve äärde ning võtan pudelisse joodavat liustikuvett. Juures on silt, et siit edasiminek ilma eriloata keelatud. äkitselt tõuseb mäepealt tulev kõle tuul, samas enne mäge ma oma soojasid riideid tagasi alla ei pannud. Seega teen peale viimaseid pilte kiiresti minekut, kell on juba pool 6 ja enne pimedat vaja ära kõndida pikk tee tagasi.
Stefan ja Agle Rootsist




Tunni pärast võtan väikse kõrvaltee veel ühe ilusa järve äärde. Peale ühte „lõikamist” avastan, et kõik teed saavad äkki otsa. Lõpuks lähen tagasi ja avastan, et ei märganud ühte silti, mis hoopis teises suunas näitas. Päike on juba ammu mägede taha kadunud, kuid nüüd juba läheb hämaraks ja välja tuleb kuu. Mäed on hämaras väga ilusad. Kuskil hüppab jänes. Kell pool 10, täpselt enne pimedat, jõuan hostelisse. Teised matkalised teevad siin süüa, mängivad kitarri, laulavad. Keset söögituba magab berhardiin. Olen väsinud, kuid õnnelik.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar