pühapäev, 25. märts 2012

144.päev, 11. märts. Atacama. Esimest korda kõrbes

L: Käin rattaga Atacama kõrbes, maailma kõige kuivemas kohas. Nagu džunglisse esimest korda minnes, olen ka seekord elevil. Kas mul on ikka piisavalt vett juhul kui ratas katki läheb või midagi juhtub (3 l)? Kas ma päikse käes ära ei kõrbe? Minu üllatuseks ei ole hommikul kell 10 kõrbes üldse palav, kuigi päike on intensiivne. Tuleb arvestada, et olen 2500 m kõrgusel.
Soolajärv
Kõigepealt väntan linna lähedal oleva Pukara de Quitor´i juurde. See on 12. sajandil rajatud atacamenjo indiaanlaste kindlus, mille hispaania konkistadoorid 16. sajandil vallutasid. Atacamenjod olid Atacama kõrbes elanud indiaanlased, kes olid juba enne valgete tulekut kaks ja pool sajandit allunud inkade impeeriumile. Inkad lasid neil rahulikult omaette tegutseda. Hispaanlased aga võtsid peale kindluse vallutamist (see õnnestus alles 3. sõjakäiguga) 100-l sõdalasel pead maha ja ajasid nad teibasse. Seega sai kindlus ka sünge „peade linna“ hüüdnime. Ülejäänud sunniti ristiusku, suruti peale oma majandussüsteem. Lõpuks atacamenjode nagu ka inkade kultuur hävis.
Pukara de Quitor
Hispaanlastel õnnestus 3. katsel kindlus vallutada tänu sellele, et nad meelitasid enda poolele ühe atacamenjode orjadena teeninud kõrberahva. Lahingust alles oleva kirjelduse järgi oli rünnak nii tugev, et kindlust oleks nagu tabanud lingukivide ja noolte vihm. Mustad lingukivid on müüride vahel siiani igal pool maas näha.
Kustunud vulkaani lumine tipp
Edasi sõidan Valle de la Muerte´sse (surma orgu), kus küll mingit surma ma ei näe (tee on tasane). Quebrada del Diablosse (saatana kuru), kus tõeliselt järsk serpentiinidega (mäe küljele tehtud) tee on, ma ei hakka minema, sest selleks peaksin minema paarist jõest paljajalu läbi. Lähen hoopis mööda tasast kõrbeteed lõunasse ühe oaasikülani välja.

Küla lõpus on ühe samade atacamenjo indiaanlaste küla varemed. Pilet on soolane (välismaalastele 125 EEK) ja rattalaenutaja enne väljasõitu mainis, et midagi erilist see ei ole. Seetõttu teen piletikassas olevale korpulentsele naisele rumala näo ja küsin: „Kus on Valle de la Luna?“ Tegelikult tean täpselt, kuna tulles tulin sealt mööda ja sel päeval sinna enam minna ei kavatse. Naine näitab teed, kust tulin ja ütleb laisalt „põhja“.
Oaasiküla
Poolel teel tagasi peatub minu kõrval üks auto ja mees seal küsib, kuhu ma lähen. Ütlen, et San Pedrosse. “Aa, et siis enam Valle de la Lunasse ei lähegi?“, näitab igaks juhuks suuna kätte ja sõidab edasi. Tundub, et naine oli minu pärast muretsema hakanud.
Siin oli kunagi vesi..
Pärast vahetame öömaja odavama kodumajutuse vastu. Saan esialgsest hostelist broneeringuraha tagasi. Õhtule läheb jälle tormiseks ja jäädvustame fotokaga looduse vaatemängu.

San Pedro de Atacama

Kalmistu tormi ajal


Kontrastid


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar