Monday, April 30, 2012

Video: Jupike teekonnast Machu Picchusse


172.päev, 8. aprill. Teekond Machu Picchusse


L: Machu asub väga eraldatud kohas keset mägesid. Sinna pääsemiseks on mitmeid erineva maksumusega võimalusi. Esiteks, rongiga. 20 minuti kaugusel Cuzcost on kõige kallim. Bussiga 2 tundi lähemasse linna sõites ja sealt rongiga minnes maksab see alates 100 USA dollarist edasi-tagasi. Odavam on minna alternatiivse tuuriga, nagu tegid Elen ja Marek. See maksab 170-220 Peruu soli (54-70 USD-i) edasi-tagasi koos söögi, ööbimise ja giidiga kohapeal. Picchu pilet 126 soli on lisaks. 

Siiski ei vii buss kohapeale, vaid pead lõpus jala 2,5 tundi mööda rongirööpaid kõndima. Ja siis on kõige odavam variant: kasutada kohalikku ühistransporti. See tähendab: sõita Cuzcos hommikul taksoga vanalinnast kaugel olevasse bussijaama, istuda minibussile, sõita 6 tundi Santa Mariasse, siis sõita 1,5 tundi mööda katteta mägiteed taksoga Santa Teresasse, siis minibussiga veel pool tundi hüdroelektrijaama ja sealt 2,5 tundi jala mööda raudteed. Lihtne!? Leidsin ka ühe kaardi, et asja veel segasemaks ajada:


Igatahes, võite kolm korda arvata, millise variandi mina valisin. Kokku läks mul 120 soli koos söögi ja ööbimisega. Ka Machu pileti sain tudengihinnaga ehk poole odavamalt, kuigi mu ISIC-kaart on juba eelmise aasta lõpust kehtetu. Anna küll leidis, et see variant on liiga kurnav ja keeruline ning ei tulnud kaasa. Hea oligi, sest eriti see taksosõit oli ikka väga kahtlase (kuristiku äärel asuva) tee peal ja juht ainult tuututas igaks juhuks, et keegi pimedas kurvis vastu ei tuleks, aga kiirust kuskil ei vähendanud. Anna juuksed oleks juba enne Eestisse jõudmist värvi vahetanud. Ei tea, kas halliks või valgeks. Ja tagasi oleks ikka pidanud rongi võtma, sest ta oleks keeldunud sama teed minemast. Nagu Mendozast Santiagosse sõidu järel (algne plaan oli edasi põhja mööda Argentiinat minna).

Minuga samal ajal alustasid hüdroelektrijaamast oma matka üks hispaanlane ja kaks korea tüdrukut. Nad olid juba hommikul jõud ühendanud ja sama teekonna, mis mina koos läbinud. Ühinesin nendega. Prantslane tegi kõva tempot, meie püsisime sabas. Mis oli hea, sest 20 minutit enne kohalejõudmist hakkas kõva sadu. Vihmakeebid säästsid hullemast. Jagasime 4-st hostelituba. Kui vihm järgi jäi, käisime ka söömas. Selgus, et nad kõik olid üksi rändajad, nagu minagi nüüd. Leppisime kokku, et tõuseme kell 4.30, et asuda varakult Machu Picchu mäkke ronima. Kõik soovisime veel järgmisel päeval õhtul tagasi Cuzcosse jõuda. 






Videod: Peruu rahvatants kultuurikeskuses



171.päev, 7. aprill. 4 inkade paika. Peruu tants


L: Saame hommikul Eleni ja Marekiga kokku ning otsustame neljakesi külastada varemeid Cuzco ümbruses. Neid on neli. Alustame 3.-st, otse selle koha juures, kus buss meid maha viskab. Selle nimi, Pukapukara, tähendab „punast kindlust“. Siiski ei olnud see kindlus, vaid jahimajake, vahipost ja peatuspunkt reisijatele. Meiesugustele. Asub see ilusa oru juures, kus laamasid karjatatakse. 


Järgmisena Tambomachay ehk „inkade vann“. Väidetavalt „ilusad tseremoniaalsed kivivannid, mis juhivad kristallselget allikavett läbi tänaseni töötavate purskkaevude“.

See väike putukas all paremas nurgas on Anna
Siis Q´Enqo ehk „sikk-sakk“. Suur lubjakivist kalju, mis täis nišše, astmeid ja ebatavalisi kaljuseina kraabitud sümboleid. Nime on koht saanud sikk-saki kujuliste kanalite järgi, kus viidi läbi ohverdusi. Liigume ka läbi maaaluse koopa, kus on kivist raiutud altarid. Q´Enqo oli inkade pühakoht.

Ja lõpuks kõige olulisem koht – Sacsaywaman ehk „rahulolev kotkas“. Suur inkade kindlus, mille nad 2 aastat peale hispaanlastele alistumist 1563 tagasi vallutasid ja seejärel mitu nädalat linna piirasid. Hispaanlased suutsid nad alistada viimase meeleheitliku ratsaväesalga rünnakuga. Pärast vedelesid tuhanded surnud platsil ja kondorid sõid neid. Et seda meenutada, lisasid hispaanlased Cuzco vapile kaheksa kondorit.

 
Peale seda hävitasid konkistadoorid 80% suurest kindlusest, kuid allesjäänud kõige suurematest kividest osad on kõige muljetavaldavamad. Muide, Cuzco kujundasid inkad ülevalt vaadates puuma kujulise ja see kindlus oli selle puuma pea, kus 22 sikk-sakilist müüri olid tema hammasteks.

Kindluses oli enne vallutamist pidevalt 5000 inka sõdalast ja seal tähistati ka Inti Raymit ehk talvise pööripäeva päikesefestivali. Seda tähistatakse Cuzcos igal aastal 22. juunil ka praegu.

Kuna ilm läheb kiiresti pilve ja seejärel vihmaseks, siis põgeneme taksoga tagasi alla linna. Peale sööki läheme lahku. Avastan, et minu, Mareki ja Eleni piletiga saab õhtul minna vaatama tasuta kohalikku tantsuetendust kohalikus kultuurikeskuses. Seega saame 3-kesi õhtul uuesti kokku. Ei saa eitada, kohalikud tantsud ja kostüümid esinejate seljas on vägevad. Programm kestab umbes tunni, peale mida lõpuks hüvasti jätame, sest peame asuma järgmisel päeval teele Macchu Pichu poole.



Sunday, April 29, 2012

Video: Suure Reede paraad Cuzcos


170.päev, 6. aprill. Peruu. Cuzco. Inkad


L: Cuzco on endine inkade pealinn. Kõige pikema pideva asustusega linn Lõuna-Ameerikas. Siin toimus ka inkade ülestõus 1780. aastal. Peale seda käis inkade käsi muidugi päris kehvasti. Kõik kõrgest soost inkad hukati. Kõik ülestõusule kaasaaitajad saadeti tööle hõbedakaevandustesse, kust nad tagasi ei tulnudki.

Tegu on väga kena linnaga. Ilusaimaga Lõuna-Ameerikas. Esimene mulje, kui õhtul taksoga oma hostelisse sõidame, on, et oleksime nagu Tallinna vanalinnas. Munakivi teed, ilusad keskaegsed majad. Inkadest palju järgi ei ole – hispaanlased ehitasid oma majad inkade omade peale. Templitest said kirikud. Siiski võib ära tunda paljude majade (sh. meie hosteli kõrval) seinas inkade tööd. See väljendub selles, et sein on tehtud eri suurusega kividest, mis täpselt üksteise peale sobituvad. Mingit mörti vahel ei ole. Selleks, et seda saavutada, lihvisid inkad liivaga kive nii kaua kuni nad täpselt õige kujuga said. See võttis päris palju aega. 

 Jalutame Annaga linna peal. Lõuna võtame 3-käigulise. Alustuseks pisco sour. Kohalik naps, viinamarjabrändi, kuhu lisatud muna ja veel üht-teist ning vahule löödud. Praeks pasta. Magustoiduks mõned puuviljad. Istume keskväljakul. Tuleb juurde kingaviksija. Anna ütleb, et „ei soovi“, aga poiss näitab ta ketside peale ja ütleb „nii mustad!“. Selle peale ostab Anna omale uued Peruu rahvusliku mustriga ketsid.

Õhtul saame kokku Eleni ja Marekiga, kes meid Santiagos majutasid. Enne Eestisse tagasi minekut on ka nemad otsustanud veidi Lõuna-Ameerikas ringi vaadata (nende blogi link on meie blogi juures). Käime söömas. Väljas näeme mingit pühakuju tassimise paraadi. Ahjaa, on ju Suur Reede. Võtame pubis nimega Los Perros (tõlkes „koerad“) mõned joogid, kes kohalikku õlut, kes pisco´t. 

Pisco Sour

Peaväljaku, inkade maailma kunagise keskpaiga ääres olevad hooned

Peale mõnda hästi veedetud tundi lähme lahku ja lepime kokku, et järgmise päeva veedame koos ümbruskonda avastades.


Wednesday, April 18, 2012

169.päev, 5. aprill. Boliivia toidust


L: Sõidame bussiga Peruusse. Siin aga väike tagasivaade aga Boliivia toidule.

A: Boliivia toit on igati maitsvam ja tervislikum kui Argentiina ja Tšiili oma. Lõpuks ometi pääseme empanadadest ja pitsadest. Siinne toit meenutab ema tehtud roogasid. Olenevalt piirkonnast on kõige levinum kas kana või liha milanesa. Milanesa ehk paneeritud. Kõrval on alati riis, (frii-)kartul ja salat. Igas kohvikus antakse juurde ka oliivõli ja veiniäädikat. Viimasest sattusin nii hoogu, et vahepeal mu terve taldrik ujus selles. Loobusin sellest alles siis, kui keel hakkas imelikult kipitama. 


Oruros sai meie peamiseks toiduks friikad kanaga, mis maksid umbes 20 krooni ringis. See kiirtoit on kohalike seas väga populaarne ja odav. Selle teine variant on salsipapas ehk friikad viineritega, mis maksab ca 10 krooni.

Kuna meie edasine teekond viis meid järveäärsesse piirkonda, siis pearoaks oli nii Copacabanas kui ka Isla del Sol’s forell. Nendes kohtades on väga populaarne komplektlõuna või – õhtusöök. Nii maksab kahekäiguline lõuna 40-50 krooni. Esimeseks roaks on alati köögiviljasupp (väga maitsev igal pool) ja teiseks mingi praad oma valiku järgi. Mina üldjuhul võtan kogu aeg forelli, kuid Leo proovib ka liha ja kana. 



Ühel õhtul Copacabanas otsustame minna samasse kohvikusse ja tellides õhtusöögi (mina kala ja Leo liha), kukub me suu lahti, kui näeme tohutut suur portsjoni. Meeletult suur taldrik, mis pigem on kandiku suurune. Leo liha tuleb hoopis kahe taldriku peal. Ühel on kartul, riis ja salat, teisel on 40 cm laiune lihakäntsakas, mille peal on muna ja sibul. Jääme igati toiduga rahule.


Otsustame lõunat ka järgmine päev seal samas süüa. Tellime Plato tipical, mis lõpuks osutub terve reisi suurimaks üllatajaks. Saame uba, keedukartulit, maisi ja juustu. Isegi baarmen itsitab, et tegemist on ökoloogilise toiduga. 

Saarel (Isla del Sol) sööme enamuse ajast jällegi forelli, kuid igakord võtame erineva retseptiga. Nii pakutakse seal forelli võis, paneerituna, sidruniga või lihtsal praetuna. Ja kui vahepeal läks kõht tühjaks, siis haarasime (kuivad) burgsid või salsipapad.

 
Kokkuvõtvalt toit on hea ja taskukohane. Soovitame!

168.päev, 4. aprill. Tagasi Copasse. Mööda inkade teed


L: Liigume Isla del Solilt laevaga tagasi Copacabanasse ja sööme oma lemmikkohas lõunat. Lähen taas linna lähedale uitama, et otsida mingeid 4 km eemal asuvaid inkade varemeid. Ütlen kohe ära, et neid varemeid ma ei leia. Kuid leian sillutatud ja müüridega ümbritsetud rohtu kasvanud tee, mis täiesti sirgelt on künkaküljele rajatud. 

Väga tõenäoline, et see tee on inkade rajatud, sest nüüd jääb ta asustusest suhteliselt kõrvale. Asfalteeritud maantee läheb alt orust ja pole üldse nii sirge. Võimas teedevõrk oligi inkade suurim tugevus. Tänu sellele nad suutsid hallata oma suurt impeeriumit, mis hispaanlaste saabumise hetkel ulatus praeguse Columbia, Peruu, Boliivia, Tšiili ja natuke ka Argentiina aladele. Neid teid läbisid sõnumiviijad joostes. Kui hispaanlased tulid, siis hävitasid nad suure osa nendest teedest. Inkade impeerium lagunes kaheks esimestel aastatel ja hävines lõplikult mõnekümne aastaga. 

Teel tuleb ka vastu kohalik vanamees, kes ilmselt eriti valgeid ei ole kohanud, sest soovib minuga oma nõrgas hispaania keeles juttu ajada ja nii alguses kui lõpus kätt suruda. Ühes kohas leian tee äärest ka mingi hoone varemed, mis on looduse pool juba üsnagi tagasi võetud. Kuigi oma kogenematu silmaga hindan need inkade omaks, pole need siiski need, mida otsisin.




167.päev, 3. aprill. Inkade palee. Veealused varemed

L: Käime vaatamas suhteliselt hästi säilinud väikest inkade 2-korruselist paleed saare lõunatipu lähedal. Ehitatud on see valitseja Tupac-Yupanqui pool. Surnud USA räppar Tupac ei saanud oma nime küll selle, vaid inkade ülestõusu Peruus 1780 juhtinud Tupac-Amaru II järgi. Anna läheb peale seda tagasi, kuid mina lähen päris saare tippu välja, kus leian mingid veealused varemed. Nimelt inkade ajal oli Titicaca järv madalam ja saare põhjatipu lähedal leiti vee alt templist isegi terve hunnik kulda. Ja seda ainult mõned aastad tagasi. Mina seekord kulda otsima ei hakanud, tegin ainult veealustest müüridest pilti.  

Pärast selgub, et Anna on tagasiteel mingite teel olnud loomade vältimiseks läinud ringiga ja enam-vähem ära eksinud, nii et jõuame öömajja tagasi ühel ajal.
Palacio del Inca ja terrassid

Palacia del Inca
Veealused seinad

Palee otsas

Isla de la Luna

166.päev, 2. aprill. Saare teise otsa. Loomad teel


L: Sõidame laevaga paariks päevaks Isla del Soli saare lõunaossa. Sõit võtab ca pool tundi. Erinevus põhjaosast tuleb üsna koheselt välja. Nimelt peame lõunaosa suurimasse külasse pääsemiseks kõigepealt ronima terve hunniku trepiastmeid. Järsul nõlval ümbritsevaid meid igal pool ilusad rohelised põlluterrassid, mis ehitatud inkade poolt ja kasutusel siiani. Ka selle trepi rajasid inkad. Iidse trepi kõrvalt inkade tehtud väikses kanalis jookseb vesi. Üleval trepi lõpus on müür, kus olevast kolmest august voolab vesi, mis liigub edasi all olevasse kanalisse. Reisijuht ütleb, et need kolm juga on inkade poolt tehtud sümboliseerimaks nende moto kolme osa: „Ära varasta, ära valeta, ära ole laisk!“ Ütleks, et väga mõistlik moto.

Küla aga on veelgi kõrgemal ja seega ronime mööda mäekülge minevat teed edasi. Peale kauplemist saame hooajavälise hinnaga toa ühes esimeses öömajas. Aknast paistab ilus merevaade ja need samad terrassid, ainult et kellegi sokid ripuvad ees. Kotid ära pannud ja natuke puhanud, läheme veel üles küla keskele, kus Anna sööb ühe restorani terrassil. Lõunakülje küla on palju vähem maakoha ja rohkem turistikoha moodi. Restoranid ja hotellid siin ei ole osakesed kellegi kodust. Jalutame natuke mööda saart. Käime kõrvalkülas, kus Annal tuleb alistada nii kurjad lambad kui saatanlik eesel, kes keset teed seisab ja kellest peame mööduma. Lõpuks sunnivad õelad väiksed koerad meid tagasi pöörduma. Meie külas ootab meie 3-käiguline õhtusöök, mille põhiroog on - üllatus-üllatus - forell.





 

Tuesday, April 17, 2012

165.päev, 1. aprill. Inkade sünnisaarel. Päikese jalajäljed


L: Kuna on 1. aprill, siis teen hommikul Annale nalja, et nägu on sinine. Ja Ashaiale, kes rannas ujuma kavatseb minna, et Titicaca järves võivad olla mõned sinna rännanud krokodillid. Kohtan kell 12 ühes hommikusöögikohas Filippi ja Alisat, kes hilist hommikusööki söövad. Kuna nad plaanivad ka minna Inkade varemeid avastama, siis ühinen nendega. Peale väikest matka jõuame varemete juurde, mis meenutavad labürinti. Selgub, et ka kohalikud nimetavad seda „El Laberinto“, kuigi tegelikult on tegu Inkade paleega, mis rajatud 11.-12. sajandil. Leiame üles ka püha vee allika labürindi keskel ühes toas, kuid juua ma seda vett ikkagi ei proovi. Filip leiab isegi ühe hamba, mis näeb välja nagu inimese hammas ja ilmselt kuulus mõnele kuningale. Läheme alla kena kaljudevaatega randa, kus puhkame tunnikese.

Tagasiteel  leiame veel mõningad Inkadest maha jäänud asju. Nt. Titi Khar´ka ehk puuma kivi, mille järgi ka saar on oma nime saanud. Inkade legendi järgi lõi päike (inkad kummardasid päikest) Titicaca saarele esimesed 2 inkat. Selle sure puumakujulise kivi sees oli 4 looduslikku suurt auku. Neist kahte vasakpoolset nimetasid nad päikese varjupaigaks ja parempoolset kuu varjupaigaks. Siin olevatki päike esimest korda ilmunud. Kohe kivi juures olid ka kalju peal jalajäljekujulised augud, mis inkade legendi järgi on päikese jalajäljed, kui ta esimest korda maal jalutas. Lisaks asus seal juures veel kivist laud kivist toolidega. See nägi välja nagu oleks turistidele pikniku pidamiseks sinna  pandud. Tegelikult aga ohverdasid inkad seal päiksele loomi ja inimesi.






Õhtul käime koos Filipi ja Alisaga söömas, ka Anna ühineb. Hiljem läheb Anna koju ja mina Filipi ja Alisa juurde, et veel paar tundi nendega kaarte mängida. Jõuab ka Ashaia, kes nendega ühes toas ööbis. Kohtunud olevat nad Copacabanas. Südaöö paiku liigun paduvihmas koju tagasi – Titicaca järve juures tundub igal ööl sadavat, kuid hiljemalt pärastlõunal on alati päikseline.

164.päev, 31. märts. Anna sünnipäev


L: Anna sünnipäev algas nagu iga teine päev. Hommikusöögiks sõime truchat (forelli), mis Isla del Soli saarel on põhiline toit. Aga toidust kirjutab Anna lähemalt eraldi postitusest. Seejärel sai Anna omale sünnipäevaks väikse laama. Väga väikse. Sellise, mis on villast kootud ja käib näpus otsa. Siis lesisime mõned tunnid oma öömaja katusel päikse käes ja vaatasime kuidas külaelu ümberringi veereb. Lapsed mängivad. Kanad kaagutavad. Kaks väiksest põrsast tuhnivad mööda tänavat, siis teevad ühe aiavärava lahti ja lähevad sinna tuhnima ning lõpuks kaovad kaugusesse. Eeslid hirnuvad. Memm läheb mööda, seljas oksakuhi, mis on suurem kui ta ise. 

Terrassile tulevad kaks tüdrukut meie hostelist. Barbora, 30, on pärit Slovakkiast, kuid juba aastaid töötanud Inglismaal, kliendihaldurina pangas. Ütleb, et kuna kliendid on miljonärid ja rahad suured, siis on see väga stressirohke töö. Seega tuli ta 3-ks Lõuna-Ameerikasse reisima. Niki, 25, on inglanna ja reisinud juba üle aasta, sh Aasias ja Austraalias, kus ta ka 7 kuud ettekandjana töötades raha teenis. Hetkel on nad otsustanud koos reisida. Mainin, et Annal on sünnipäev ja nad ütlevad, et seda peab kindlasti tähistama.

Joome koos terrassil veini, seejärel läheme ühte kohalikku restorani sööme ja võtame veel veini.  (kus Selles kohas pole isegi menüüsid, söögiks on ainult supp ja forell. Kuna väike restoran on täis, siis ühinevad meie lauda veel 4 inimest. Kaks sakslast Filip (21) ja Alisa (20) , kes eelmisel aastal ühes klassis keskkooli lõpetanud ja nüüd sõpradena 3 kuud koos Lõuna-Ameerikas reisivad. Ashaia, 20, natuke tõmmu välimusega austraallanna, kes samuti pikemalt reisimas. Ja üks 24-aastane tüüp Uruguaist.

Kui Barbora ja Niki lähevad mingi hetk hostelisse, siis teistega läheme edasi teise restorani, et ka mõned dringid Anna sünnipäeva puhul teha. Selgub, et alkoholi müüakse ainult pudeli kaupa, nii et oleme sunnitud ostma 0,7 l mingisugust tundmatut kanget kohalikku alkoholi. Ettekandja seletab, et seda juuakse Sprite´iga, mille peale võtame suure pudeli ka seda. Laulame Annale nii inglise kui hispaania keeles. Kui pool pudelit on otsas ja koha kinnipanekuajast (22.00) juba pool tundi üle, liigume koju.




163.päev, 30. märts. Saabumine järvesaarele


A: Paat Copacabana - Isla del Sol väljus täpselt 13.30. Paadis istus umbes 25 inimest ja seda oli ära saatmas kolm kohalikku noormeest, kes teenisid raha tänavamoosekantidena. Leo reisikaaslasel Annal oli tulemas sünnipäev. Sünnipäeva tähistamiseks valisid nad kohaliku saare Isla del Soli. Koha, kuhu laevad sõitsid ainult kaks korda päevas, koht kus polnud ei telefonilevi ega ka Interneti leviala. 

Reis ei kestnud kaua – 2,5 tundi. Nad maabusid rannale ja läksid otsima öömaja. Leo valis kahtlase toa, suurte akendega, viimistlemata seintega… Kusjuures uks ei läinud seestpoolt kinni. Anna ei olnud sama entusiastlik nagu tema reisikaaslane. Anna oli hoopis pettunud, et peab sellises urkas järgmised päevad elama ja oma 28. sünnipäeva seal vastu võtma. Peale pisaraid ja väikest draamat nõustus Leo vahetama öömaja.


Anna salapilt kaasreisijast


L: Uus koht oli ainus öömaja saare põhjaosas, kus oli toas olemas isiklik vannituba. Siiski polnud üheski majas kütet, vaid oli ainult hunnik tekke, et 4000 m kõrgusel öösel mitte ära külmuda. Õhtul ostsid nad ühest küla tillukesest poekesest pudeli kohalikku veini ja vaatasid oma toas filmi.