A: Hommikul ärkan kahtlase sonimise peale. Algul arvan, et see on Leo, aga tuleb välja, et hoopis Lauren. Selgub, et kell on 5 ja keegi pole veel ärganud. Meie hommikusöök pidi olema kell 4.30, aga sellest pole haisugi, pealegi terves majas polnud tuld. Mõne aja pärast küll kõik tekib, aga meie reisikaaslased on väga pahased korralduse pärast, eriti Lauren. Sööme ära ja sõidame vaatama geisreid ja pärast seda kuumaveeallikaid. Ka meie Leoga otsustame oma varbad sooja vette pista.
Meie viimaseks vaatamisvääruseks jääb Laguna Verde. Mis peaks tõlkes tähendama Rohelist laguuni. Aga järv pole roheline, väidetavalt muutub ta roheliseks ja siis punaseks alles keskpäeval.
Viime Andrease ja Heinzi Boliivia piiri äärde, sest nad lähevad San Pedro de Atacamasse ja saame oma bussi hoopis noorpaari Hispaaniast. Tagasitee on väga kiire ja nö tormiline, sest Jaime peab sama maa, mis ta sõitis kahe päevaga, tegema tagasi 8 tunniga. Seetõttu enamuse ajast vaatan paaniliselt aknast välja ja loodan, et surma ei saa, kui laveerime mööda mägesid. Peale lõunat sõidame edasi Uyuni poole ja vahetult enne linna jääb Jaime tukkuma, mistõttu peaaegu et sõidame teelt välja. Jaime küll ei tunnista, et jäi magama, vaid et tegemist oli mingi tuule ja muude asjaoludega. Igatahes otsustame, et teeme pausi, et meie autojuht saaks puhata. Ikkagi 12 tundi järjest sõita on igale ühele väga raske. Poole tunni pärast saabume linna ja kõik on väääga õnnelikud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar