L: Kuna on 1. aprill, siis teen
hommikul Annale nalja, et nägu on sinine. Ja Ashaiale, kes rannas ujuma
kavatseb minna, et Titicaca järves võivad olla mõned sinna rännanud
krokodillid. Kohtan kell 12 ühes hommikusöögikohas Filippi ja Alisat, kes
hilist hommikusööki söövad. Kuna nad plaanivad ka minna Inkade varemeid
avastama, siis ühinen nendega. Peale väikest matka jõuame varemete juurde, mis
meenutavad labürinti. Selgub, et ka kohalikud nimetavad seda „El Laberinto“,
kuigi tegelikult on tegu Inkade paleega, mis rajatud 11.-12. sajandil. Leiame
üles ka püha vee allika labürindi keskel ühes toas, kuid juua ma seda vett
ikkagi ei proovi. Filip leiab isegi ühe hamba, mis näeb välja nagu inimese
hammas ja ilmselt kuulus mõnele kuningale. Läheme alla kena kaljudevaatega
randa, kus puhkame tunnikese.
Tagasiteel leiame veel mõningad Inkadest maha jäänud
asju. Nt. Titi Khar´ka ehk puuma kivi, mille järgi ka saar on oma nime saanud. Inkade
legendi järgi lõi päike (inkad kummardasid päikest) Titicaca saarele esimesed 2
inkat. Selle sure puumakujulise kivi sees oli 4 looduslikku suurt auku. Neist
kahte vasakpoolset nimetasid nad päikese varjupaigaks ja parempoolset kuu
varjupaigaks. Siin olevatki päike esimest korda ilmunud. Kohe kivi juures olid
ka kalju peal jalajäljekujulised augud, mis inkade legendi järgi on päikese
jalajäljed, kui ta esimest korda maal jalutas. Lisaks asus seal juures veel
kivist laud kivist toolidega. See nägi välja nagu oleks turistidele pikniku
pidamiseks sinna pandud. Tegelikult aga
ohverdasid inkad seal päiksele loomi ja inimesi.
Õhtul käime koos Filipi ja
Alisaga söömas, ka Anna ühineb. Hiljem läheb Anna koju ja mina Filipi ja Alisa
juurde, et veel paar tundi nendega kaarte mängida. Jõuab ka Ashaia, kes nendega
ühes toas ööbis. Kohtunud olevat nad Copacabanas. Südaöö paiku liigun
paduvihmas koju tagasi – Titicaca järve juures tundub igal ööl sadavat, kuid
hiljemalt pärastlõunal on alati päikseline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar