Esimene lend kestab 8 tundi ja
teine 2 tundi. Lisaks keeran juba LAV-is kell 5 tundi edasi, seega vahe Eestiga
väheneb ühele tunnile. Lennukis juhtub kord selline asi, tahan WC-st tagasi
tulles minna läbi tühja rea, kust enne tulin, kuid ei saa mööda. Alguses ei saa
aru, mis ees on. Selgub, et vahepeal on sinna magama heitnud must mees mustades
riietes. Pimedas polnud näha.
Lennuk maandub Lusakas, mind
tervitab kiri „Zambia – no. 1 country in Africa“. Milles see number üks olemine
seisneb, jääbki selgusetuks. Kuna mul jäid Brasiilia reaalid USA dollariteks
vahetamata, siis olen juba valmis jamaks viisa ostmisel. Nimelt
aktsepteeritakse paljudes Aafrika riikides viisa ostmisel ainult USA dollareid,
mitte eurosid. Ka Brasiilia viisa tegemisel pidin dollarites maksma. Ja jama
tulebki.
Õnneks lastakse mul
immigratsioonist ajutiselt mööda minna, automaadist kohalikku raha võtta ja see
USA dollariteks vahetada. Nagu rahavahetuses selgitatakse, EUROde dollariteks
vahetamisel peaksin maksma 10 USA dollarit lisatasu. Ka LAVi lennujaamas
oleksin pidanud rahavahetuses rohkem EUROsid välja käima, kui dollareid tagasi
oleks saanud. Kuigi õige kurss on teistpidi. Tund hiljem saan oma viisa kätte.
Võtan takso ja sõidan hostelisse.
Taksojuht on jutukas. Kui ütlen, et siin on päris palju uhkeid autosid, siis ütleb
ta, et „jah, meil on siin palju rikkaid tänu kaevandustele“. Nad kaevandavad
siin vaske. Seetõttu pole elu väga odav – takso hinda küll kauplen alla, aga
ikkagi on see üle 300 krooni. Oleks rohkem kaubelnud, aga mulle tundus, et oma
pudi-inglise keeles ütles ta 100 000 kwachat (pigem peale 2 küsimist
loobusin aru saamast) ehk 240 krooni. Maksmisel selgub, et ikkagi 130 000
kwachat.
Õhtul istun elutoas laptopi taga.
Tuleb üks kohalik ja rõõmustab, et kuidas mustad ja valged ikka sõpruses koos
elavad. Mis mõttes? Ta selgitab: sest ma ei peidagi, et mul läppar on. Aitäh. Kohe
tunnen ennast vähem turvaliselt. Aga kuna niikuinii mitte kasutades annan arvuti
administraatorile hoiule, siis pole hullu.
Söön esimest korda Sambia toitu.
Kätega. Ka Etioopias, kus eelmisel aastal käisin, söödi kätega. 3 nädala
jooksul vähemalt mul kordagi kõht korrast ära ei olnud, kuna pesime Mardiga
alati enne hoolega käsi (enamasti geeliga). Siin tuuakse söögiga koos lauale
kätepesuks veekauss (seepi peab eraldi küsima). Ma eelistan oma
desinfitseerivat kätegeeli.
Põhitoiduks siin on nshima, selline valge mass (meenutab
martsipani), mis on tehtud maisist. Maisi maitset õnneks eriti tunda pole, tegelikult
on ta üsna maitsetu. Kõrvale antakse midagi vetikate sarnast (nagu Anna „morning glory“ Laoses) ja lihaleen,
millesse nshima kasta. Ning kuna
tellisin muna nshima, siis ka muna. Kõrval
sööv must mees sööb kala nshima-t ja
tal on konkreetsel terve suur kala. Tema õpetab mind ka õigesti nshima-t sööma.
Vaatan Argentiina filmi lühilugudega
Patagooniast „Historias Minimas“. See tekitab väikse Argentiina-nostalgia. Kus
inimesed olid kõik väga valged. Filmitegelased sõidavad samu teid pidi, mis
minagi sõitsin. Ümbritsetud erkkollastest tühermaadest, mida minagi nägin.
Magan
hosteli ühistoas toatäie norskavate mustadega. Etioopias ma dorm-is ei ööbinud. Natuke kõhe ikka on
algul, aga lõpuks jään magama.
Johannesburg, Lõuna-Aafrika Vabariik - lennuki aknast maandumisel |
Suveniirid Johannesburgi lennujaamas |
Nshima on need valged pätsid taustal. Liha taldrikul kuulub pühvlile |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar