Thursday, June 28, 2012

217.päev, 23. mai. Taylori lugu. Sambialane ja Eesti põlevkivi. Dandy Krazy


Asun hommikul bussiga teele tagasi Lusakasse, et sealt edasi Ida-Sambiasse liikuda. Samale bussile on juhuslikult pileti ostnud ka Taylor (28), ameeriklanna, kellega viimased 2 päeva hostelituba jagasin. Saan natuke rohkem tema kohta teada. Töötanud psühholoogina, tuli ta töölt ära, et 4 kuud Aafrikas reisida. Reisimine pole tema jaoks midagi uut, varem on ta sarnaselt minuga käinud läbi Aasia ja Lõuna-Ameerika. Kuna USA valitsus viib praegu läbi kärpeid, siis pole ta kindel, et tagasi minnes üldse tööle saab.

Lusakas läheme koos samasse hostelisse, kus olin ka viimati. Kui oleme Tayloriga just sisenemas, tulevad taas vastu too kohalik superstaar oma seltskonnaga. Järgneb natuke piinlik hetk, kuna üle-eelmisel õhtul lubasid nad taas minu hostelist Livingstone’is läbi tulla, kuid jätsid tulemata. Ütlevad, et tulevad õhtul kindlasti siia baari.

Hiinlane ja tema kohalik sõber on endiselt seal. Viimasega ajan õhtul juttu ja selgub, et ka temal on oma Eesti-lugu. Nimelt on ta Eestis käinud mingi firmaga arutamas põlevkiviga seonduvat. Kui küsin, et kas ta kohtus Eesti Energiaga, siis vastab ta, et võis olla küll. Ta ei oska öelda, kas Sambias leidub põlevkivi või on siin mingi sarnane maavara. Saan aru, et tema ei olnud selle kohtumise korraldaja.

Räägin hosteli restoranis Skype’is kui Webby muusikakuulsuse seltskonnast tuleb süüa tellima ja kutsub mind nende baarilauda. Kõigil on hea meel lõpuks kokku istuda ja mulle tehakse õhtu jooksul välja 2 õlut ja 2 pitsi tekiilat. Mingi hetk kutsun lauda ka Taylori.

Selgub, et minu muusikust sõbra esinejanimi on Dandy Krazy. Ja et juba 15 aastat on ta elanud Londonis, kuigi algselt pärit Livingstone’ist. Ka tema sõber Webby pärineb Livingstone’ist, kuid elab oma tüdrukuga hoopis Norras. Ning et nad on kodumaad külastamas ja selle pärast reisivadki siin ringi nagu mina.

Dandy ei taha oma õiget nime algul avaldada, kuid Webby ütleb, et see on Mosi. Minu palvel otsib  Mosi internetist välja ühe oma muusikavideo. See on filmitud USAs ja loo nimeks on „Kamba naine“. Kuna laulu nimel on eesti keeles olemas loogiline tähendus, siis jagan seda videot kohe ka oma Facebook’is. Õhtu lõpuks kutsub Mosi mind enda juurde Londonisse külla, kui augusti algul seal enne kojulendu peatun. Luban seda võimalust täitsa kaaluda.



216.päev, 22. mai. Maramba hiigelturg. Fotokas tehakse korda. Kaardid teele!


Käin Livingstone´i külje all asuval Maramba turul. See on suur. Väga suur. Aga pärastlõunal üsna rahulik. Kõik müüjad on päevast väsinud ja ei tülita mind. Müüakse seal kõike, soovi korral saaksin ka uue fotoka osta. Et mitte ära eksida, liigun risti läbi turu ja sama teed mööda tagasi.

Annan oma fotoka parandusse – 500 kr eest saab korda. Tõsi, olen nõus ta vastu võtma alles kolmandal korral – esimesel korral selgub, et veel üks jupp on vaja välja vahetada ja teisel korral on ta nii kokku pandud, et üks nupp ei tööta. Tüüp töötab lõpuks oma 3 tundi selle kallal, kuid minu küsimusele „palju juurde tuleb?“ vastab: „Leppisime hinna enne kokku, juurde ei tule midagi!“ 

Tööd on nendel elektroonikaseppadel väga palju, kogu aeg on terve hulk kohalikke ukse taga. Enamikel on mobiil katki. Ühel naisel on samuti fotokas rikkis, kuid peale lahti võtmist ütlevad nad, et seda on juba korra lahti võetud. Midagi on ära rikutud. Ja seda nad enam parandada ei saa. Naine esialgu eitab ja tõstab häält, kuid lõpuks lepib oma kurva saatusega.

Panen Eesti poole teele 2 postkaarti Victoria kosest, mille ostsin kose juures mehe käest, kellel oli Eesti kahekroonine. Neiu, kes postkontoris mind juhendab ja marke müüb, tunneb väga suurt huvi minu reisi vastu. Ilmselt minusuguseid maailmarändureid on selle postkontori klientide hulgas palju.



Need on üsna vanad majad Aafrika mõistes

See tüüp tegi mu fotoka korda

Sellelt tüübilt ostsin postkaardid
See on tavaline teisipäeva veetmine Livingstone'is

215.päev, 21. mai. Eesti-fännist ameeriklane


Minu tuppa asub elama ameeriklanna Taylor. Ta reaktsioon, kui mainin, et olen Eestist, on üsna üllatav. See on hüüatus: „Ei ole võimalik!“ Tunnen hetke ennast kohmetult, kuna ameeriklastel on alati kombeks emotsioonidega liialdada.

Selgub, et tal on USAs sõber, kellel on mingil temale teadmata põhjusel Eesti kinnisideeks. Viimaseks sünnipäevaks olid nad talle kinkinud Eesti (ilmselt Balti riikide, sest minu teada Eestit eraldi ei ole) Lonely Planet’i reisijuhi ja viinud ta baari, mille nad kaunistasid 50 väikse Eesti lipuga. 

Siiski, Eestis pole neist keegi käinud. Taylor ütleb, et lähiajal on see tema sõbral plaanis ja kui võimalik, siis ta ühineb. Seega vähemalt päris kõik ameeriklased ei vasta küsimusele „Where is Estonia?“ sõnadega “Who cares!“, nagu mõned aastad tagasi meil jooksnud reklaamis.

Minu kolmas toakaaslane

214.päev, 20. mai. Vabatahtliku raske elu


Jenna ja Marjo lahkuvad hommikul Tansaania suunas. Vahetan hostelit odavama vastu. Sellegipoolest on ka selles kohas olemas bassein, kuid mitte nii palju põhjamaalasi. Küll aga elab ühes majas terve hulk vabatahtlikke. Ajan paariga juttu ja nagu ka varem reisil kohatud vabatahtlikuna töötanud noored, peavad need vabatahtlikud maksma mitu tuhat EUR-i, et nad üldse saaks paar kuud head teha. Iseenesest on see arusaadav – see summa sisaldab nende majutust, transporti ja toitu. Lennukipiletid tulevad veel lisaks.

Prantslane Martin, keda kohtasime Tais ja kes oli vabatahtlik Tiibetis ütles oma „korraldatud“ viibimise kohta, et selliste vabatahtlike organisatsioonide ainus eesmärk on raha teenida. Igatahes, siinsed maailmaparandajaid on pärit põhiliselt Inglismaalt, USA-st ja Kanadast.

Mis nad siis teevad? Erinevaid asju vastavalt nende erialale ülikoolis. Üks tüdruk näitab pilte, kuidas ta käis ühe küla naisi koolitamas naiste õiguste ja suguhaiguste osas. Esimene neist oli ka tema erialaga otseselt seotud. Ilmselt saavad nad nii kirja ka praktikapunktid ülikoolis. Koolitus sisaldas Aafrikale omaselt ka laulmist ja ringis tantsimist. Igatahes, nende kirjelduste põhjal tundub, et vähemalt see organisatsioon võtab asja tõsiselt – teeb nii, et vabatahtlikel oleks huvitav ja et nende tööst ka kasu oleks. 

Helistan õhtul ka ühele tollest seltskonnast, kes eelmisel õhtul lubas, et tuleb minuga hostelisse õlut jooma. Telefonist kostub üsna vaevatud häälega jutt, et eelmine öö läks väga pikaks ja et enesetunne täna pole kõige parem. Nojah, mis siis ikka, teine kord.


213.päev, 19. mai. Victoria kosk. Sambia ööklubis. Tüdruk, kes töötab öösiti


Käime soomlannade Jenna ja Marjoga Victoria koske vaatamas. Jään hommikul pea-aegu hosteli tasuta bussist maha. Kõigepealt peale parki sisenemist näeme ahve. Jalutamas. Istumas. Mõtisklemas. Käime kõigepealt vaateplatvormil nimega „keev pott“, mis asub Sambia ja Zimbabwe vahelise silla juures. Keegi on just silla pealt benžihüpet tegemas. 

Seejärel läheme põhirajale, mis läheb 1,2 km kose laiuse ulatuses maailma kõige laiema veekardina vastaskaldal. Ainult et enamus rajast jääb Zimbabwe poolele. Kose ja raja vahel on kuristik. Selle alguses on vihmakeebi rendiputka. Võtame kõik keebid. Paljud kohalikud mitte. Nende jaoks on sissepääs parki palju odavam (meile 20 USA dollarit), aga keebilaenutus sama hinnaga (5000 kwachat). Kui esimese silla peale jõuame, kallab meile pähe vesi. Mitte juga ise, vaid selle pritsmed. Jenna jättis jalga oma tossud, kuigi kõigile pakuti koos mantliga ka plätusid. Need saavad läbimärjaks. Kohalikud, kes oma riietega lähevad, saavad läbimärjaks. Kuid ka minul tuleb oma hinda maksta.

Kui Livingstone 1855 esimese eurooplasena seda koske vaatama tuli, kirjutas ta oma päevikusse: „Nii ilusat vaatepilti nagu see pidid inglid oma lennul imetlema“. Lennu pealt ongi õige koht kose vaatamiseks, sest maa peal näeme edasi minnes ainult kõvasti veepritsmeid, mis varjutavad kose enda. Kuigi hoian oma fotokat pritsivates kohtades plastikkotis, valgub ühes kohas fotokat välja võttes vesi ikkagi kotti sisse. Fotoka ekraan läheb rikki ja vaevu näitab midagi. Üritan siiski mingeid pilte klõpsida ja teiste abiga teen ka ühe video.

Igatahes, Livingstone oli see, kes nimetas kose oma kuninganna järgi Victoria koseks. Kuid kohalikud nimetavad seda endiselt Mosi-oa-Tunya-ks ehk „kõmisevaks suitsuks“. Siin voolab 1 miljon liitrit sekundis.
Peale kose ära vaatamist suundume suveniiriputkade juurde. Kui üks mees kuuleb, et olen Eestist, toob ta kuskilt välja vana kahekroonise. Kui ütlen, et see oli väärt 0,2 dollarit, on ta pettunud. Tema arvas, et rohkem. Lohutan teda, et niikuinii see enam ei kehti.

Õhtul kutsuvad Jenna ja Marjo mind kaasa ööklubisse. Jenna poisssõbra toakaaslase vend, keda ta kunagi näinud pole, lubas ööelu näidata. Kui mina kaasa tuleksin, tunneksid nad ennast kindlamalt. Nõustun. Enne kui arugi saan, olen juba koos nende ja selle tüübi ning tema sõbraga ühes autos. Ahjaa, Sambias kehtib öösiti liikumiskeeld. See tähendab, et jala liikuda ei tohi, ainult auto või taksoga. Alates kell 10-st õhtul. Ja kell on täpselt 10 läbi. Seega kord juba kohale jõudnud, pole mul erilisi võimalusi tagasi minna.

Lehma-lellepoja nimi on Benson. Läheme neljakesi klubisse sisse. Tema sõber sõidab minema. Benson kaupleb meile poole odavamad piletid, kuna tuleme nii varakult. Koht näeb välja väga korralik, nagu mõni Tallinna populaarne lokaal. Kahe baari, VP-nurga, DJ-puldi, suitsuruumi, tantsupõranda ehk kogu krempliga. Kuna aeg on veel varajane, siis palju rahvast ei ole. Mõned mehed vaatavad keskendunult jalgpalli, mida näidatakse suurelt ekraanilt. Ja mõned naised istuvad baari ääres. Kuid sellegipoolest mängib vali hip-hop. Selline muusikavalik on üsna ootuspärane, sest Bensoni riietus paistis kohe sellise muusika austajale kuuluvat. Mitte et ma kurdaks.

Soome tüdrukud ei raiska aega ja võtavad üsna varsti suuna tantsupõrandale. Peagi liituvad ka mõned kohalikud. Nemad tunnevad ennast väga vabalt. Üks paarike tantsib kogu õhtu üksteise vastas limbot. Üks noormees breigib ehk tantsib põrandal. Kuid ka soomlannad saavad palju heakskiitvaid signaale. Üks naine arvab nähtavasti, et ma olen tantsides liiga pinges. Ta tuleb tantsib ühe tantsu minuga üsna tihedas kontaktis. Peale seda läheb tagasi oma mehe juurde.

Mõne aja pärast tuleb üks neiu ja tantsib veelgi julgemalt, liibudes igat pidi minu vastu. Mis mul muud üle jääb, kui kaasa minna. Ainult, et tema ei lähe ära. Kutsub mind hoopis eesruumi ja uurib kus ma ööbin. Kui vastan, et hostelis, siis ütleb, et sel juhul peab toa võtma. Saan aru, et kui ta enne sees ütles midagi sõnaga „sleep“, siis see ei tähendanudki, et ta on unine. Lähen korra eemale ja Benson, kes minu pärast muret tundes eesruumi tulnud, kinnitab, et „tegu pole hea tüdrukuga“. Ütlen neiule viisakalt „ei“. Peale seda ta lahkub – nähtavasti sihib ta ainult valgeid mehi ja selliseid rohkem selles klubis täna õhtul ei ole. Peale meie seltskonna on üks valge naine teda saatva musta mehega.

Natuke hiljem ilmub klubisse Lusakas minuga samas hostelis olnud Sambia superstaar oma sõpradega. Kui lähen „tere“ ütlema, läheb neil natuke aega, et mind ära tunda. Peale seda aga on nad väga sõbralikud ja lubavad tulla järgmisel õhtul minu hostelisse ja minuga õlut juua. Paar tundi hiljem väsib Marjo ära ja Benson kutsub välja järgmise oma sõbra, kelle autoga meid ilusti meie hostelisse ära visatakse. Ei saa jätta ka mainimata, et ta ole nõus vastu võtma raha kahe õlle eest, mis ta mulle ostis. Ega tüdrukutelt nende jookide eest. Ütleb, et see oli tema kohus meie võõrustajana. Väga külalislahke temast.



Üleval vasakul sild, mis ühendab Zimbabwet ja Sambiat



Marjo, Benson ja Jenna

212.päev, 18. mai. Teekond Livingstone´i. Soomlannad ja Hemingway. Juuste saladus


Lähen varahommikul kella 7-se bussi peale, et sõita Livingstone´i. Buss on eba-aafrikalikult igati korralik. Ühes külakeses tulevad peale kaks valget tüdrukut, kes osutuvad soomlasteks. Buss jõuab Livingstone’i veidi enne 2-e. Peale hostelisse sisse kirjutamist käime soomlannadega koos söömas. Nende nimed on Jenna ja Marjo. Jenna töötas 4 kuud Lusaka haiglas vabatahtlikuna. See oli osa tema õe-praktikast. Tema sõbranna Marjo tuli talle paariks-kolmeks nädalaks Soomest külla, peale Livingstone’i käivad nad veel Tansaanias safaril ja Zanzibari saarel.

Jenna räägib, et kohtas haiglas töötades ühte hindu-noormeest, kes seal arstina praktiseeris. Ja kellega ta nüüd kaugsuhet hakkab pidama. Augustis plaanib ta 3-ks nädalaks Indiasse minna. Ühe nädala sellest sisustab tolle noormehe õe pulm. Ja 2 nädalat reisivad nad koos mööda Indiat ringi. 

Õhtul lesime hostelis ja ajame juttu. Muide, tegu on üsna uhke kohaga, basseiniga ja puha. Kõik noored, kes puhkealas aega veedavad, on valged. Ja mitte lihtsalt valged, vaid enamuses pärit Skandinaavia-riikidest. Ehk siis päikese käes pimestavalt valged. Olles juba mõnda aega Aafrikas olnud ja enne seda Brasiilias, tunnen ennast nii valges seltskonnas natuke ebamugavalt. 

Hosteli seinale on kirjutatud Ernst Hemingway tsitaat: „Aafrikas olles polnud ühtegi hommikut, mis ma poleks ärganud õnnelikuna.“ Jenna kommenteerib, et see kehtib ka tema kohta. Muidugi, sa leidsid siin ju oma hindu poisssõbra.

Jenna on oma siinviibimise jooksul saanud ühtteist teada kohalike kohta. Näiteks seda, et nii kohalikel meestel kui naistel ei kasva juuksed pikemaks kui siilisoeng. Ja kõik vähegi endast lugu pidavad naised kasutavad juuksepikendusi. Olen juba enne märganud imelikke poode, kus müüakse juukseid. Väljas on neil kirjad a la „värsked juuksed Brasiiliast“. Selle tõttu võivad naised üleöö üsna kardinaalselt oma juukseid muuta. Mõned kannavad iga päev erinevaid juukseid. Seega on vahel neid järgmisel päeval raske ära tunda. 

Samas, ega ma mehi ka eristan pigem riiete järgi. Tihti nad küsivad: „Remember me?“ Ma vastan alati „Yes!“, kuigi tegelikult tihti ei mäleta. Kõik siin tahavad valgetega väga suhelda, seega on väga palju inimesi, keda meeles pidada. Kui natuke juttu ajan, siis saan enamasti aru, kellega tegu.





 

211.päev, 17. mai. Lusaka bussijaam. Kohalikud reklaamid. Mis telekast tuleb


Käin bussijaamas, et osta järgmiseks päevaks pilet Livingstone´i. Kui muidu on Lusaka väga rahulik linn, võrreldes näiteks Etioopia pealinna Addis Abebaga, siis bussijaam seda pole. Rahulik tähendab, et kaupmehed, lapsed ja petuskeemide üritajad ei tülita sind tänaval. Kui paar-kolm kerjust välja arvata. Bussijaamas aga üritatakse üsna aktiivselt mulle erinevaid pileteid pähe määrida. Tekib tunne, et olen tagasi Etioopias. Samas kõik tülitajad on valmis mind juhatama. Leian õige piletikassa. Bussijaamast välja minnes lehvitan igal pool äsja ostetud piletit, et mind rahule jäetaks. Ega ikka väga ei aita.

Siinkohal võib-olla kerkib küsimus, et kas ma Lusaka vaatamisväärsustega ei tutvugi? Vastus on, et ega siin väga ei ole neid. Algne koloonia pealinn oli 1904 asutatud Livingstone, Lusaka sai pealinnaks 1935. Seega midagi väga ajaloolist siin ei saagi olla. Ega üldse on üsna uskumatu, et alles 150 aastat tagasi eurooplased selle osa Aafrikast koloniseerisid ja alles 50 aastat tagasi need riigid iseseisvusid. Kui sellele mõelda, siis on isegi üllatav, et päris paljud Aafrika riigid on oma arengus ikkagi nii kaugele jõudnud. Ega eurooplastest koloniseerijad ka siinseid riike väga ei arendanud, rohkem ikka tassisid siit teenitud raha minema.

Nüüd aga naudib Sambia kapitalismi viljastavaid tingimusi ja kõike sellega kaasnevat. Nagu näiteks reklaame. Kuna need on inglise keeles, siis saan ka mina neist osa. Üks on selline: valge Sambia rahvustiimi jalgpallur pakib oma asju. Taustal on madala häälega jutt: „Lahingu võidab see, kes on kõige kaugemal nõrkusest. Lahing võidetakse ammu enne mängu. Treenides. Teel olles.“ Ja siis näitab kuidas ta viimasena pakib kotti pesupulbri „BOOM!“.

Või teine, kus mingi hääl kordab kogu reklaami: „Best Juice – the very best juice!“ Muide, selline väga ühemõtteline toodete ja firmade nimetamine on Aafrikale väga omane. Et oleks selge, millega ikka tegu on. Reklaamide vahel näidatakse lääne sarjade vanu osi (mis Eestis olid 6 aastat tagasi), mingeid imelikke india/tai seebikaid, kus tegutsevad ka vaimud ja libahundid. Ja uudiseid mõnest järjekordsest korruptsiooniskandaalist valitsuses. Nagu meil.

Esimeses Lusaka hostelis vaatab keegi pühapäev läbi mingit live usujutlustajate etendust. Sellist, kus vahepeal mustad nunnad laulavad, vahepeal sattub publik usutranssi. Isegi kurje vaime aetakse välja. Teise hosteli baaris vaadatakse telekast päevad läbi Big Brother Africat. Tõsielusarja, kus hunnik kuulsusi erinevatest must Aafrika riikidest pannakse ühte majja elama. Ja näidatakse kuidas nad läbi saavad. Eriti ei saa. Naised nutavad ja kaklevad, klatšivad ja intrigeerivad. Ei midagi uut.

Pangareklaam

Saturday, June 9, 2012

210.päev, 16. mai. Juuksed, mis läksid mulle kalliks maksma


Võtan kätte ja käin juuksuris. Kolmandat korda oma reisi jooksul. 1. kord oli Malaisias ja 2. Tšiilis, seega kord igal kontinendil. Kuna eelmisel aastal Etioopias ühes külas üks kohalik pidas mind pikkade juuste tõttu kaugelt naisterahvaks, siis olen otsustanud sel korral Aafrikas natuke lühemate juustega läbi ajada. Valin juuksuri, mille hinnaks on märgitud 12 000 kwatchat (30 krooni). 

Kuna tüüp kasutab ainult masinat, kääre üldse mitte, siis ma otsustan, et oma pealmiste juuste kallale teda ei lase. Hoolimata sellest tulemus polegi paha. Hakkan 12 000 maksma, kui juuksur juhib tähelepanu, et sirgejuustelistele on hind 20 000. Tõesti on hinnakirjas selline asi kirjas. Diskrimineerimine juuksetüübi alusel. Midagi uut.

Kohe peale seda prindin sama koha all välja järgmised lehed oma reisijuhist. Kui maksma asun, siis kohalik neiu kassas uurib flirtival toonil: „Ohoo, pole sind siin varem näinud, kas sa oled uus linnas?“ Kahjuks pean teda kurvastama: „Olen ainult läbisõidul, lahkun juba homme Livingstone’i“. Tundub, et juuksur tegi head tööd.

Kuna otsin mööda apteeke ja poode üht-teist vajalikku taga, siis ma siiski järgmiseks päevaks bussipileteid ostma ei jõua. Küll aga avastan, et linnas saab pea poole odavamalt süüa kui hostelist, kuigi varem on mulle väidetud vastupidist. Võtan kana friikartulitega ja vaatan söögikoha telekast kohalikke muusikavideoid. Enamasti rivi mehi või naisi kuskil külas muusika saatel korda mööda jalgadega paremale või vasakule vehkivat ja plaksu löövat, samal ajal kaasa lauldes.

Kesklinna saamiseks pidin minema üle raudteesilla

209.päev, 15. mai. Ärimehed hostelis. Kahe Rhodesia lugu. Zimbabwe luterlane


Ka uues kohas ööbin ühikas ja on üsna üllatav, et siin ööbivad erinevad ärimehed. Näiteks üks hiinlane ning ülikonna ja prillidega soliidne kohalik härra. Istuvad päevad läbi ühika ees, loevad lehte või klõbistavad arvuti taga ja arutavad, mis äriga võiks järgmisena alustada. Omavahel räägivad hiina keeles. Näiteks kohalikul härral tuleb mõte üles panna veebileht, mille kaudu hiinlastele kohalikku põllumaad vahendada. Teeb paar kõnet ja lepib asjad kokku.

Minuga teeb juttu ka üks mees naaberriigist Zimbabwest. 3 aastat tagasi 1000% inflatsiooni all kannatanud riigis olevat nüüd asjad natuke paremad. Kuid Rober Mugabe diktatuur kestab jätkuvalt ja väga paljud elanikud on naaberriikidesse põgenenud. Omal ajal olid Zambia ja Zimbabwe mõlemad Briti kolooniad. Need omastas 1890. aastal Briti ettevõtja Cecil Rhodesi asutatud British South Africa Company. Ja nimetas need oma nime järgi Põhja-Rhodesiaks ja Lõuna-Rhodesiaks. Päris suur ego. 1963-4. aastal iseseisvudes nimetasid kohalikud need riigid iseseisvudes end vastavalt Zambiaks ja Zimbabweks.

Kuigi brittidele palju raha sisse toonud vasekaevandused asusid Zambias, meeldis neile investeerida rohkem Zimbabwesse. Kuid tänu ühele ogarale diktaatorile on asjad nüüd muutunud. Zimbabwe on maailma 3. kõige vaesem riik. Ja Sambia on tänu vasele paarkümmend kohta kõrgemal. Igatahes võib brittidele olla tänulik selle eest, et pea kõik kohalikud räägivad inglise keelt, eri hõimude esindajad ka omavahel. Tõsi, nende pudikeelest alati aru ei saa.

Zimbabwe mees on jutukas ja soovitab kindlasti minna vaatama Suur Zimbabwe varemeid. See oli suur keskaegne linn, mis inglaste saabudes oli juba maha jäetud. Asub tänase Zimbabwe keskel. Äkki küsib mult, et mis usku ma olen. Katoliiklane? Mõtlen hetke, et mis meil see põhireligioon Eestis ongi. Vastan: „Ei, protestant.“
Tema: „Aga täpsemalt?“
Mina: „Ee, luterlane.“
Tema: „Ohoo, mina olen ka. Hollandi luteri kogudus, aga see on vist enam-vähem sama!“
Mina: „Oi, kui tore…“ Ja liigun vaikselt minema.

Söön õhtusöögiks pühvliliha. Kuigi põhimõtteliselt peaks see üsna vintske liha olema, on see siin väga pehmeks keedetud. Üsna veiseliha maitsega, aga ma ütleks, et natuke parem. Siin hostelis ei panda administraatoreid süüa tegema, seega ma ei tunne ennast süüdi, kui siit toitu tellin. 


208.päev, 14. mai. Õed sambialannad


Vahetan hosteli tasuta WiFiga koha vastu, mida mainis eelmisel päeval teises kohas ameeriklane Seth. Ta oli üsna naljakas kuju, selline „lai vend“, viimane lause hommikul oli tal „kui sul veab siis kohtume veel kuskil“. Ma eriti temaga ei jõudnud rääkida, ainult nii palju, et sain teada, et ta oli reisimas läbi terve Aafrika, startis Egiptusest ja lõpetab Lõuna-Aafrika Vabariigis. Ja et ta oli Eestis käinud. Aga mitte turistina, vaid lihtsalt pokkerit mängimas. Oletasin, et nii oli ta oma reisi finantseerinud.

Võtan uues kohas õhtusöögiks veiseliha friikartulitega. Saan natuke pealt küpsetatud toored kartulid. Kuna olen üsna näljane, siis söön need ikkagi ära. Rohkem selles kohas enam friikartuleid ei telli. Aga liha on hea. 

Istun õhtul uue koha baaris oma arvutiga, kui minuga teevad juttu kaks kohalikku naist kõrvallauast. Liitun nendega ja selgub, et nad on õed. Käisid Malawis pulmas ja on teel tagasi oma kodukohta. Jutukam õde räägib, et tema on lahutatud ja tema vaikne õde on lesk. Mees olevat ükskord purjus peaga baarist koju tulnud ja tee peal tapetud. Traagiline lugu.

Nad on käinud ka Suurbritannias. Päris paljud paremal järjel sambialased on Euroopas reisinud. Baari ilmub ka seesama kohalik superstaar oma seltskonnaga, kellega eelmise öömajas õhtust sõin. Nemad ei ole kolinud, lihtsalt käivad teisest kohast siin õlut joomas. Baar on hoolimata esmaspäevast üsna täis, eranditult kohalikud. 

Cairo Road

Wednesday, June 6, 2012

207.päev, 13. mai. Kohalik staar. Viimane Lõuna-Ameerika film


Minu hostelis peatub ka üks iseäralik seltskond, mis erineb kohalikest selle poolest, et kahel tüübil on pikad juuksed, täpsemini rastapatsid. Ühel veel otstest blondeeritud. Kohalikel meestel aga on siin absoluutselt kõigil siilisoeng. Muide, ka Alisial on rastapatsid ja ta on nii päevitunud, et kohalikest väga ei erinegi oma nahavärvilt.

Alisia ütleb, et üks sellest seltskonnast (oletan, et too blondeeritud otstega) pidavat olema Sambias väga populaarne muusik. Ajame õhtul selle seltskonnaga söögilaua ääres ka juttu. Kui mainin, et olen Eestist, siis ütleb üks lühikeste juustega tüüp, et kohtas teises hostelis Lusakas kahte vanadaami Eestist, kes jõid veini. Nojah, ega ma ei arvanudki, et olen esimene eestlane Sambias.

Õhtune nshima söödud, vaatame Alisiaga, kellel on viimane päev Lusakas, Tšiili Wladimiri soovitatud komöödiat Sexo con Amor. See oli see film, mille Wladimir välja pakkus, kui tahtsin, et ta ka ühe tüüpilise Tšiili filmi nimetaks. On tõesti päris mitu seksistseeni, aga need on siiski üsna viisakad. Nalja saab kõvasti. Alisiale igatahes meeldib film väga. Kui Wladimirile kirjutan, et kahest Tšiili filmist (teine oli "Machuca", mida vaatasin Paratys) meeldis see mulle rohkem, vastab ta, et see film näitab hästi tšiillastele omast "salakavalust".

Peale selle filmi vaatamist saavad mul ka Lõuna-Ameerika filmid arvutist otsa – seega tunnen, et lõpuks olen tõesti Lõuna-Ameerikaga ühele poole saanud.

Kohaliku panga peakontor

206.päev, 12. mai. Sambialaste tööorjus


Kuna veedan palju aega hostelis, siis jääb mulle silma, et hosteli administraatorite töö on üsna karm. Nimelt teevad seda tööd vahetustega 2 tüdrukut, üks 12 tundi päeval ja teine 12 tundi õhtul ja öösel. Nädalavahetusel töötab ühel päeval üks 24 tundi ja teisel päeval teine 24 tundi. Ja nende töö ei ole lihtsalt inimeste sisse ja välja kirjutamine, vaid lisaks peavad nad ise ka iga tellimuse peale köögis klientidele süüa küpsetama! Moti, kes on päeviti, tundub üsna rõõmsameelne. Katrin (täitsa Eesti nimi) on kogu aeg sellise olekuga, et temalt õhtusööki või muud teenet paluda tekitab minus süümepiinu. 12-tunnised tööpäevad pidavat reisijuhi järgi siin üsna tavalised olema. Aga see on ikka liiast. 

Peaks mainima, et Aasias paljudes ärides (poodides ja restoranides) töötasid inimesed 12 tundi päevas. Ainult et seal olid nad enamasti oma väikse äri omanikud. Seega nemad tegid seda hea meelega.  

Alisia tuleb hea uudisega – ta sai oma koti selle mehe käest, kes lubas vargad kinni püüda, kätte! Ja vargad toimetati politseisse. Kuna ta on sellele mehele nii tänulik, siis kavatseb ta oma arvuti talle jätta. Ütleb: „ah, saan hakkama ka oma vana arvutiga kodus!“

Lusaka, Sambia pealinn

205.päev, 11. mai. 2 kanadalast, šveitslanna pealekauba


Tutvun mõnede inimestega oma hostelist. Üks on Alisia, šveitslanna, kes töötas paar aastat Šveitsis õena, kogus raha. Siis tuli koos oma poisssõbraga Lõuna-Aafrika Vabariiki. Töötas seal baaridaamina. Siis läksid nad lahku, poiss lendas tagasi, tema reisis edasi mööda Aafrika lõunaosa riike. Nüüd aasta hiljem on tal raha otsakorral ja ta on teel tagasi LAV-i, et sealt koju lennata. Kogub natuke raha ja siis tuleb tagasi Aafrikasse. Algul plaanis ta ka teisi kontinente külastada, kuid nüüd on kuidagi Aafrika külge kinni jäänud.

Teised on William ja Rob, inseneritudengid Kanadast, kes tulnud siia 4-ks kuuks vabatahtliku tööd tegema. Koos kohaliku ülikooliga mingeid projekte tegema. Üks on prantsuskeelsest ja teine inglisekeelsest Kanadast. Muide, ingliskeelsete kanadalaste aktsent on samasugune nagu ameeriklastel. Nii et kui kuulete seda aktsenti, siis ei maksa kohe eeldada, et tegu on ameeriklastega. Kanadalased väga ameeriklasi ei armasta, seega nende ameeriklasteks pidamine võib neid solvata.

Alisia saabus just Malawist. Tema seljakott koos kõigi asjadega aga mitte. Nimelt vahetas ta mingi kahtlase tüübiga bussijaamas raha, kuid bussi tulles sai aru, et talle anti poole vähem kui pidi. Mingid mehed bussis lubasid kotti valvata ja siis ta läks ja nõudis ülejäänud raha välja. Kuid tagasi jõudes olid mehed kotiga just jalga lasknud ja buss juba hakkas ära sõitma. Üks kohalik lubas nad kinni püüda. Ta andis talle viimase kohaliku raha, et ta saaks tema kotiga Lusakasse tulla. Nüüd ta siis istub ja käib saabuvaid busse vaatamas. Riided, arvuti, kõik jäid kotti. Tolle mehe telefoninumbri oli ka valesti kirjutanud.

Malawi kohta räägib ta, et kui ta seal oli, siis kohalikku raha just devalveeriti 30%. Mille tulemusel kõik välismaa kaubad maksavad kohalike jaoks pea 50% rohkem. Õnneks mina saan nüüd ka poole rohkem kohalikku raha oma EURO-de eest. Lisaks räägib ta loo, kuidas ta kuskilt autokastis sõitis. Üks kohalik naine oli küsinud, et kas ta on abielus. Ta vastas ei. Järgmine küsimus oli, et kas vastab tõele, et valgetele naistele tehakse õlavarde süst ja siis nad enam ei tunne sugukihku. Et kuidas nad muidu niimoodi üksi hakkama saavad. Selle peale ei osanud Alisia midagi öelda.

Üks mu hostelikaaslastest