reede, 27. juuli 2012

257.päev, 2. juuli. Malaaria, arstide streik ja Tansaania eestlased

Südaööl ärkan ja tunnen ennast veidralt. Lisaks imelikule tundele peas tunnen ennast üle keha hõõgumas. Lähen kõrvaltuppa, kus just lõpetatakse jalgpalli EM-i finaali vaatamist, hispaanlastele pannakse medaleid kaela. 

Küsin valvurilt ja ühelt külastajalt, et mis teha malaaria kahtlusega. Pakuvad oma malaariatablette. Ütlen, et mul on olemas, kuid niisama nagu ka ei tahaks võtta. Kinnitavad, et testida saab hommikul alates 8-st haiglas. Annavad keeduvett.

Lähen oma tuppa ja võtan vastu otsuse ikkagi oma tabletid sisse võtta. 4 Malaronet. Raviks tuleb võtta neljakordne tavaline doos. Veidi hiljem tuleb mulle meelde, et nendega peab ka midagi sööma. Sunnin ennast selleks. Heidan voodisse. 1,5 tundi hiljem läheb vastik enesetunne ja hõõgumine üle ja jään magama.

Hommikul ärkan varajase äratuse peale ja tunnen ennast hästi. Paremini kui eelmistel hommikutel. Lähen haiglasse malaariatesti tegema. Vastuvõtus öeldakse, et täna on arstide streik. Et mingu ma parem erakliinikusse. Kõnnin siis tagasi ja lähen erakliinikusse. Kardan, et seal on test kallis, kuid selgub, et see maksab alla EURO. Neiu teatab, et test on negatiivne. 

Olen juba enne otsustanud, et sel juhul liigun kohe edasi Sao Hilli, Tansaania eestlaste kantsi. Lähen bussijaama. Üks kohalik hakkab mulle kohe „sõbraks“, üritab igat pidi abiks olla ja on nagu takjas mul sabas. Hommikusööki süües küsin talt: „Mis su nimi on?“ - „Friend. Jajah, see on minu päris nimi!“ Uskumatu sell.

Lõpuks saan oma bussi peale. Väljudes sama tüüp küsib: „Natuke raha Sõbrale?“ „EI!“ Siiski on mul kahtlus, et ta sai midagi minu pileti pealt. Kuigi tegin mitmest allikast kindlaks, et ainult 1 buss minu sihtkohta läheb. Kuid mulle tundus, et enne sööki uurimas käies öeldi mulle 17 000, nüüd aga 18 000. Kahtlust avaldades öeldi, et eksin.

Küsin ühelt naiselt bussis, kes sama kaugele sõidab, et palju tema pilet maksis. „10 000 (5 EUR).“ Mõtlen, et teen natuke stseeni ja küsin konduktorilt raha tagasi. Ka teised bussis kinnitavad, et mul on millegipärast teistsugune pilet, nagu oleksin läbi mingi vahendusfirma ostnud. Kuigi ostsin bussist pileti. Ja konduktor räägib mulle ainult suahiili keeles vastu – tõsi, inglise keelt ei rääkinud ta ka piletit ostes. Lisaks pannakse ka bussi vahekäik inimesi täis. Uskumatu maa.

Kell pool 5 visatakse mind Sao Hilli metsa ääres maha. Helistan ja mulle tuleb järgi Aadu, Sao Hill Industries saeveski juhataja. Maasturiga. Läheme kontorisse ja näen esimest korda nende saeveskist. Võtan osa ühest kohtumisest tarnijaga. Norra lipuke laual vihjab sellele, et firma kuulub Norra omanikele. 

Sõidame Aadu majja, kus elab ka teine eestlane Imre, kes praegu Eestis puhkab. Maja on suur ja siin on kõik olemas – SAT-TV, internet, kaks vannituba, ühes isegi vann. Külmkapid on täis head ja paremat. Saan oma toa.







256.päev, 1. juuli. Tansaania hommikusöök ja pähklivõi


Söön Tansaania hommikusööki, mis koosneb India leivast chapatist ja leene sees olevast kondisest lihatükist. Lõunaks söön lõpuni ka oma Malawist ostetud „ehtsa“ pähklivõi. See on selline, mis pole magus ja muudab suu väga kuivaks. Olen ka Eestis seda kui midagi „eksklusiivset“ ühe korra söönud.

Kuna unustasin Nkhata Bayst tulles oma kampsuni üles bussi võtta, siis olen tundidepikkuse tuuletõmbuse tulemusel külmetanud. Õhtul tõuseb ka palavik ning mul käib peast läbi mõte, et äkki on see malaaria. Lähen varakult magama.



Tänav, kus asus mu öömaja

255.päev, 30. juuni. Malawi unest Tansaania karmi tegelikkusesse


Söön korraliku hommikusöögi ja istun ühisauto peale, mis viib mind Tansaania piirini. Malawist väljumise templiga läheb kaua, sest minu ees on terve grupp Mosambiigi tudengeid. Kahe nende gruppi juhtiva hollandlase sõnul õpivad nad kõik õpetajaks. Ja nemad korraldavad neile 4-kuulise bussireisi läbi mitme Aafrika riigi.

Mind hoiatatakse veel, et mitte vahetada raha kahe piiripunkti vahel olevate agentidega. Seda, et neid  selle ei tasu usaldada, tean juba niigi. Kuid ka Tansaania poolel on rahavahetusvõimalused väga kesised. Ainus ametlik rahavahetuspunkt muudab minu kahe külastuse jooksul kurssi halvemaks kaks korda. Nii palju tullakse vastu, et vahetatakse kursiga nr 2.

Parasjagu kõmpimist kõrvetava päikese käes ja saan piirkonna suurimasse linna Mbeyasse mineva minibussi peale. Kui Sambias ja Malawis pandi minibussid väga täis, siis Tansaanias on asi täiesti üle mõistuse. Lisaks kõigi istmete täitmisele moodustatakse ukse juurde inimtropp ja osad pea-aegu ripuvad sõitvast bussist väljas. Minu suur seljakott pannakse minibussi teise otsa, nii et ma isegi ei näe, kas see on alles.

Peagi saan teada, et ka mõned teised asjad on siin teisiti. Sisenemisel öeldakse, et bussipilet on 4500 Tansaania šillingit. Maksmisel, et pilet on 5000 (2,5 EUR). Annan mehele, kes raha kogub, 10 000-se ja 500-se. Ta ei tee midagi. Teised hakkavad midagi ütlema. Tema paneb sõrme suu ette, et näidata, et nad oleksid tasa. Siis tõstan häält. Annab mulle 5000 tagasi. Küsin veel. Annab minu 500 ka.

Ja kujutage ette, teised inimesed bussis suruvad mu kätt. Umbes, et: „Tubli, et enda eest seisid!“ Sambias ja Malawis kartsin ka vahel, et äkki ei taheta suurest rahast tagasi anda. Kuid peab ütlema, selles osas olid nad ausad. 
Eriti ausad olid inimesed Malawis – seal ei üritatud kordagi võtta minult kõrgemat hinda kui kohalikelt. Samuti panen tähele, et tansaanlased on lärmakamad. Ja nagu mu sõber Patan saarel mind hoiatas, nende inglise keele oskus on palju kehvem. Tahan tagasi Malawisse.

Mbeyasse jõudes avastan, et see linn näeb välja palju läänelikum kui kohad, kus olin Malawis. Ja asub roheliste mägede vahel. Toa saan 6000 šillingi (3 EUR) eest ja õhtusöögi 5500 eest (3 EUR). Restorani menüü on suahiili keeles, kuid ma saan ka ilma küsimata aru, et „chips kuku“ tähendab friikaid kanaga. 

Kuid pimedas läheb tõeliselt külmaks. 10 kraadi tunde järgi. Küsin tänaval liha grillivalt mehelt, et kas siin on alati nii külm. Ta mõtleb pikalt ja kardan juba, et ta ei oska inglise keelt. Kuid siis vastab: „Jah, sellel kuul küll.“ Toas teen reisijuhist kindlaks, et asun 2000 meetri kõrgusel. Ja juunis hakkas siin talv. Kuna öömajas kütet pole, siis magan kahe teki all magamiskotis.





Elu minibussis


Video: Vampiir öömajas


254.päev, 29. juuni. Mosambiigi ärinaine, nahkhiired ja Malawi ajakirjanikud


Hommikul asun teele tagasi Mzuzusse, et sealt edasi põhja Tansaaniasse sõita. Bussis pannakse mind istuma kohaliku tüdruku kõrvale. See tekitab kõvasti elevust. Kõige rohkem viskab ta ise oma sõbrannaga nalja. Väga kõva häälega, mis kostub üle bussi. 

Otsustan keerata olukorra enda kasuks ja hakkan temaga suhtlema. Peagi selgub, et Chimwemwe (22) on hoopis Mosambiigist. Sellest ka valju hääl – Malawi inimesed on üldiselt vaiksemad, vähemalt Aafrika standardite järgi. 

Kuna Mosambiigis nagu Brasiiliaski on riiklik keel portugali keel, siis ta inglise keel on üsna nõrk. Siiski oskab ta nii palju öelda, et tegeleb „äriga“. Saan aru, et tal on Nkhata Bays jalatsipood. Ja et ta läheb Mzuzusse, et sealt osta kaupa juurde. Lasen talle Brasiilia muusikat ja ta ütleb, et saab sõnadest aru.

Kui jõuame Mzuzusse, kutsub ta kaasa. Käime järjest erinevates hiinlaste poodides. Jae-, mitte hulgimüügis. Nad valivad sõbrannadega igast poest parimad kingad ja ostavad paar paari. Ja võib kindel olla, et müüvad Nkhata Bays palju kallimalt. 

Kuna minu Argentiinast ostetud jalavarjud on üsna läbi, ostan ka ühed ketsid 1600 kvatša (5 EUR) eest. Hiljem turul üks mees näeb neid mul jalas ja tahab ära osta – kui valge mees kannab, siis peavad head jalatsid olema.

Ütlen Chimwemwele head aega ja sõidan minibussiga 5 tundi põhja poole. Minibussis on üks mees majale paigutatava päiksepatareiga. Ütleb, et maksis 80 000 kvatšat (230 EUR). Ja et elektrivõrku ühendamine oleks läinud maksma 5 korda rohkem. Taastuvenergia teeb võidukäiku ka Aafrikas.

Jõuan oma sihtkohta päikseloojanguks. Bussijaama juures toimub just mingi kontsert. Nagu teada saan, on see õllefirmade reklaamüritus. Õhtul märkan oma külalistemaja esiku seinal kolme nahkhiirt. Üsna rahulikud tegelased muidu, ainult kui liiga lähedale ronin, hakkavad paaniliselt ringi lendama. 

Külalistemaja juures hakkavad minuga rääkima kaks kohalikku. Ütlevad, et on ajakirjanikud, tulnud siia mingit lugu tegema. Räägin oma reisist ja jutukestest, mida kirjutan. Nad soovitavad mul kindlasti tagasi jõudes raamatu avaldada. Luban seda kaaluda.

Minu hiinlaste poest ostetud kets (teine oli ikka ka)
Mzuzu rattataksod olid kellade ja viledega


Õhtune tasuta kontsert

kolmapäev, 25. juuli 2012

253.päev, 28. juuni. Nkhata kliiniku hinnakiri


Käin Nkhata Bay kliinikus bilharzia (Aafrika järveparasiit) profülaktika tablette ostmas. Seal on selline hinnakiri (500 MK = 1,5 EUR):
.

252.päev, 27. juuni. Öine randumine. Rännak mööda järveäärt


Ärkan peale südaööd sagimise peale – oleme jõudnud taas Malawi rannikule, minu ja Aichah’ sihtpunkti. Inimesed trügivad laeva külgedel olevate paatide peale. Aichah saab esimesele paadile peale, kuid minule enam ruumi ei jätku. Lähen laeva teisele küljele. Võitlen ennast rahvasummas paadile. Aerutame rannale. Saan kuiva jalaga maale. Kohtan Aichah’t – temal nii hästi pole läinud. Paat randus algul vales kohas ja ta on vööni märg.

Leiame kohe rannal külalistemaja, mille omanik meid lahkelt vastu võtab. Kell on 3, kui lõpuks magama saan. Hommikul jätame hüvasti, kuna meie teekond viib eri suundades. Võtan rattatakso, et minibusside peatusesse saada. See on siin ainus ühistransport. Sõidan minibussiga kõigepealt ühte külasse, kus istun ümber teise peale. Kogu tee sõidame Malawi järve ranniku äärt mööda. Tee on korralik asfalt, nagu Malawile kombeks. 

Kella ühe paiku jõuan tagasi Nkhata Baysse. Lähen samasse öömajja, kuhu esimene õhtu – seekord on siin ka mõned inimesed peale minu. Lähen läbi küla teise künka peale, kus asub „Kohalik restoran“. Rasta Kelvin on mind nähes väga rõõmus. Arvas, et ma juba ammu edasi olen reisinud. Kuna mu viimane raamat „The Chosen“ jäi inglastele praamis, ostan talt 1,5 EUR eest 70ndate bestsellerist finantspõneviku „The Billion Dollar Sure Thing“. 

Mina oma kompsudega rattatakso peal




251.päev, 26. juuni. Praamielamus nr 2. Imemaa Mauritius


Hommikul tõusen vara, et minna külla raha vahetama, sest seekord peaks laev hommikupoolikul lahkuma. See putka, kust paar päeva tagasi leidsin rahavahetaja, on kinni. Küsin suvalise mehe käest, et kus võiks vahetada. Pintsakus mees ütleb, et noh, vaheta minuga. Ütlen kursi, mis üsna õiglane. Ta uurib natuke, et mis kursid mujal on ja nõustub. 

Olen üsna skeptiline, kuid läheme tehingu läbiviimiseks „Näljakliinikusse". Ta laob välja terve paki uusi 1000-kwatchalisi. Kogus vastab kokkulepitule ja annan oma 50 EUROse vastu. Mees ütleb, et tema läheb ka praami peale, kuid et teisipäeviti ootab ta mitu tundi. Sellegipoolest ei kavatse ma seekord riske võtta ja lähen paadiranda. Seekord käib siin kohutav siblimine, kõik on laevale minevaid inimesi täis. Samal ajal käib kauba laevale saatmine ja laevalt mahalaadimine.

Pressin ennast ka ühe paadi peale ja peale väikseid tasakaaluharjutusi saan koos oma kottidega laeva redelist üles ronitud. Kell on 9. Võtan dekil koha sisse. Britid, kes osutuvad õeks-vennaks, on juba peal. Üks mustanahaline naine Mauritiuselt ka, kes ka samas kuurordis mõned päevad viibinud ja nüüd sõidab samasse külasse kui mina.

Ajan temaga pikemalt juttu. Ausalt öeldes ma enne väga palju Mauritiusest ei teadnud. Aga tuleb välja, et selles Madagaskari lähistel asuvas saareriigis elab nagu Eestiski 1,3 miljonit inimest. Ja ka nemad on näinud kiiret majanduskasvu. Interneti järgi kuuluvad neile sellised tiitlid nagu „Aafrika kõige paremini juhitud riik“ ja „Aafrika ainus täielik demokraatia“. Kuigi saar on väike, on igaühel au küsimus omada autot.

Ainus suur erinevus on see, et sealne rahvas on hindude, mustade, hiinlaste ja teab veel kelle segu. Minu esimene mulje Aichah’st on, et ta näeb väga omapärane välja. Hiljem saan aru, et ta välimus on mustanahalise ja hindu segu. Töötab ta koos sõpradega asutatud ajakirjas. Kutsub mind Mauritiust külastama, näiteks ühildama sealkäiku reisiga Madagaskarile. 

Kell 12, kolm tundi peale praamile ronimist, teatatakse valjuhääldist, et laadimisprobleemide tõttu viibib väljasõit veelgi. Lõpuks veidi enne 2 sõidame välja. Peale pimedaks minekut vaatame dekil arvutist filme. Õhtul jõuame Mosambiigi rannikul, kus paaditäis kohalikke lauldes praami juurest minema aerutab. Peale seda jään tukkuma.
.
Koer on paadis, aga kus on kolm meest?
Hüvasti, Baobabi saar!

Niimoodi tulin praamile ka mina

Laeva dekil - 1. klassi baar

Vasakul paistab jupike Mosambiigi rannikut

Ainus pilt Mauritiuselt pärit Aichah'st - laeva restoranis

250.päev, 25. juuni. Matemaatika, eksam ja tigedad koerad

Hommikul sattun taas haiglasse – seekord selleks, et kokku saada Lucyga, kes seal oma viimast marutaudi vastast süsti saamas. Näen ka haiglas lebavaid haigeid. Peale seda tuleb Lucyl mõte ronida anglikaani katedraali torni. Lähen kaasa. Lucyst lahku minnes lepime kokku, et kohtume taas Londonis, kus mõlemad oleme samal ajal augustis. Mõlema jaoks on see peatus teel koju.

Pärastlõunal kohtan taas noort geograafiageeniust Alexandriat. Küsib, et kas ma saan teda aidata matemaatikaga. Olen nõus. Nagu selgub, on ta sama nõrk matemaatikas, kui ta on tugev geograafias. Üritan talle mitmel moel ja paari ülesannet samm-haaval koos tehes seletada hulkasid, kuid tulutult. Ülesanded on väga lihtsad: toodud on kaks arvrida, mõned arvud on vahel samad ja joonisel tuleb näidata, millised kuuluvad 1., millised 2. arvude kogumisse ja millised mõlemasse. Iga kord kui ise tegema, paneb ta need ikkagi valesti. Saan aru, et kõik varasemad ülesanded kogu aines on ta kellegi pealt maha teinud.

Õhtu poole lähen kooli vaatama Chrissyt, kel on täna õpetajakutse eksam. Ta on õpetanud ainult ühe aasta, enne seda õppis ta õpetajaametit 2 aastat Mzuzus. Kui sinna jõuan, ajavad nad teiste noorte õpetajatega juttu, samal ajal eksamipabereid lehitsedes. Chrissy võtab ühe eksamieksemplari, kortsutab selle kokku ja viskab järsu liigutusega maha. Ilmselt ei läinud eksam väga hästi. Vaatan ka ise inglise keele eksami paberit ja pean tunnistama, et ka minul oleks sellega raskusi. 

Koduteel liitub meiega Chrissy nõbu, kes ka eksamit tegi. Kuigi olen üle kinnitanud, et praam jätkab käimist ka peale teisipäeva, olen otsustanud järgmisel päeval saarelt lahkuda. Chrissy kutsub mind veel viimasele õhtusöögile, kuid ütlen ära, sest seekord lähen oma teisele sõbrale head aega ütlema. Kui jõuan pimedas saare teisele rannikule, sööb Anettie just Joy juures õhtusööki. Telefonis ütles juba üle-eelmisel päeval, et on täiesti terve.

Olen kaasa tassinud oma arvuti, kust vaatame filmi, tobedat USA komöödiat. Lubasin neile juba ammu filmi näidata, kuid Anettie malaaria tõttu jäi see vahepeal ära. Pärast jätan ka Anettiega hüvasti. Tagasi kõmpides hakkab äkki mind haukudes jälitama kari koeri. Mõtlen juba, et kas mind ootab ka Lucy saatus. Õnneks jätavad nad mind mõne aja pärast rahule ja jõuan ilusti oma öömajja magama.





249.päev, 24. juuni. Ameeriklanna, koerahammustus ja vereülekanne


Hommikul kell 9 on minu uue külalistemaja omanik juba purjus. Aeg-ajalt joob väikeseid viinakotikesi peale. Lähen „Näljakliinikusse“ hommikust sööma ja kohtan seal taas ameeriklanna Lucyt. Ta on ka lõpuks teiselt saarelt siia jõudnud. Samasse kuurorti. Räägib, et tal oli igavene tegu, et mõistliku hinnaga paati leida. Lisaks oli üks koer teda Chizumulu saarel hammustanud. 

Üritan internetti pääseda ja raha vahetada. Kuid pühapäeva hommikul midagi külas ei toimu. Seega lõpuks lähen kirikusse. Äkki kohtan kedagi tuttavat. Tunnike hiljem teenistus lõpeb. Ainsad, keda kohtan, on inglased, kes minu lahkumise päeval kuurorti tulid. 

Peale lõunat leian ka ühe mehe, kes mu 50 EURO-st kohalikuks rahaks vahetama nõus on. Üsna krõbeda kursiga. Ja teise, kes ütleb, et töötab praamifirmas turvamehena ja et jutt praami peatamise kohta on jama. Teades, et vähemalt raha vahetamise võimalus on olemas, kolin tagasi eelmisesse külalistemajja. 

Peale seda kohtan tänaval Chrissyt. Ta õde olevat mind juba hommikul kirikus näinud. Ta on teel sõbranna juurde, et tollele soengut teha. Lähen kaasa. Kuni Chrissy askeldab juuste kallal, loen raamatut. Mingi hetk peab sõbranna tagasi tööle minema. Tema abikaasa võtab ta kastiga autoga peale. See on üks 15-st autost saare peal. Kuulub haiglale. Läheme ka kaasa.

Sõbranna töötab haiglas labori assistendina. Vaatan, kuidas ta töötab. Tuuakse üks vereproov. Ta testib kõigepealt aparaadiga hemoglobiini. See on väga madal. Ütleb, et malaariast – see hävitab punaseid vererakke. Seejärel veregruppi. See käib nii: tilgutab neli tilka verd kõrvuti. Paneb iga tilga peale erinevat reagenti. Ja siis vaatab, millised reagendid verega reageerivad. Sealne veri tõmbub klompudesse.
  
Siis tuleb üks mees, annab vereproovi. Testib samu asju. Siis tuleb see mees, heidab voodile ja hakatakse tema verd kotti pumpama.Saan teada, et esimene proov oli tema 15-aastase tütre oma, kes on siin haiglas. Ta veri on malaaria tõttu nii kehv, et ta vajab vereülekannet. Ja isa oli nõus seda talle andma.

Sõbranna küsib: „Noh, testime sinu veregrupi ka ära?“ Küsin: „Tasuta?“ – „Jah, tasuta.“ Olen nõus. Nüüdseks suudan juba ise erinevad reagendid ära tunda – saan teada, et mu veregrupp on AB+. Olen nüüd küll näinud ära kõik külaelu aspektid – ravitseja, kiriku, partei ja haigla.

Seekord istusin taha ritta ja sain pühapäevast katedraalis hea pildi
Rase sõbranna vereproovi testimas
Õhtul kliinikust lahkudes näeme, kuidas karja koju aetakse