maailmakodanik: 219.päev, 25. mai. Teine piinarikas päev. Mfuwe küla toit. Väiksed voodikaaslased

reede, 6. juuli 2012

219.päev, 25. mai. Teine piinarikas päev. Mfuwe küla toit. Väiksed voodikaaslased

Ärkan peale liiga vähest und, et kiiresti hommikust süüa ja nõutud ajal kell 10 tuba vabastada. Kui küsin, kuidas linna pääseda, siis üks mees ütleb, et läheb niikuinii linna ja võib mu ära visata. Nõustun. Bussijaamas ootab Lõuna-Luangwa looduspargi värava lähedal asuvasse külla mineva minibussi juures juba 2 umbes minuvanust valget. Julia on soomlanna ja Simon on sakslane. Klaus õpetab just Juliale saksa keelt.

Minult küsitakse tasu nii pileti kui pagasi eest. Ütlen, et pagasi eest mina ei maksa. Mees vastab: „Aga kuidas, nemad maksid ka!“ Kuna minibuss on veel üsna tühi, lähen rahulikult lõunat sööma. Kui olen just lõpetamas, tuleb sama mees ja teatab, et minibuss hakkab täis saama, et ma parem tulgu. Ütlen, et võin suure seljakoti omale sõidu ajaks jalge vahele võtta. Aga lisatasu ma ei maksa. Mees jääb nõusse. Kui buss koos meiega on käinud tankimas, tagasi tulnud ja pakid peale laadinud, läheb sõit Mfuwe külla lahti.

Kuigi vahemaa on ainult 120 km, on siin suures osas tegu katteta teega. See tähendab mitut tundi rappumist üle mõistuse täis topitud minibussis. Pikk lõik põhiteest on suletud ja asendustee läheb kord paremalt, kord vasakult selle kõrvalt läbi võsa. Üks hetk inimesed hüüatavad midagi ja buss jääb seisma. Üks reisija seletab, et sõitsime üle ühest mustast mambast, maailma kiireimast ja ühest mürgisemaist maost. Ühe hammustusega eritatud mürk võiks tappa 15 inimest. Sõit jätkub peagi.

Saan teada, et Julia ja Simon on vabatahtlikud, kes siin Sambias olles üksteist leidnud. Nad kasutavad vaba nädalavahetust, et safaril ära käia. Julia ja Simon on broneerinud ühe safarikämpingu. Mina plaanin peatuda küla öömajas. Vahetame numbreid ja nad lubavad teada anda, kui safarile lähevad, et ma saaksin ühineda. Sest külast safarit broneerida ei saa.

Jõuame Mfuwe külla päikseloojangu paiku. Üks valge naine sõidab Jeepiga mööda ja palub, et laseksime end ära visata. Nimelt olevat alles eile mingid elevandid taga ajanud punti jala kõndinud valgeid. Isegi väljaspool rahvuspargi piire. Teised lähevad peale. Mina selgitan, et lähen kohalikku külalistemajja.

Külalistemajas pakutakse mulle kõigepealt kalleimat tuba, kuid palun näidata odavamat. See näeb välja natuke räpakas. Vaatamise ajal tõmban äkilise liigutusega voodilt teki poolenisti ära. Proua näeb välja natuke ehmunud. Kuid teki all ühtegi putukat ei ole. Siin maksab öö 40 000 (100 kr). Kõige odavam safarilaager on 30 USA dollarit öö (360 kr). Koos safari ja söögiga maksad alates 220 dollarist päev (2600 kr).

Söön kaks õhtusööki, esimese külalistemaja „restoranis“. Teise ühes teises „restoranis“. Miks kaks? Sest 15 000 (35 kr) saab lihtsalt nii pettumust valmistavalt väikse eine. Nshima on ainus valik ja selle kõrvale saab kas kolm veiselihakuubikut, praetud tibu või kõhnavõitu kala. Ja natuke rohelist, mida ma nimetan „vetikateks“.

Kui õhtul magama hakkan minema, mõtlen, kas ronida otse teki alla või vaadata ka põhjalikumalt, ega seal kedagi pole. Lõpuks otsustan ikkagi vaadata ja tõmban teki pealt. Allpool on kõik väikseid sipelgaid täis. Mobiililambi valguses uurides selgub, et nad tulevad kuskilt põrandas asuvast praost ja ronivad mööda vastu põrandat puutuvat tekki üles. Pühin nad maha, kuid kuna nad kipuvad ka mu reisikotti ronima, otsustan järgmisel päeval paluda tuba vahetada. Väga väsinult vajun lõpuks magama.