241.päev, 16. juuni. Tutvus saarenaistega. Kohaliku kodus

Hommikul asun otsingule, et leida saare väheasustatud poolelt inimtühi liivarand. Kui paadiga saarele saabusime, tundus mulle, et nägin kuskil sellist randa. Kõnnin maabumiskohani välja. Nii ravitseja küla kui paadirannas on ikka nii kalamehed kui lapsed. Esimesed on üsna ohutud, kuid viimased enamasti ei lase rahulikult olla. 

Üks hetk tuleb vastu kaks kohalikku naist, keda teretan. Otsingust loobudes pööran tagasi ja sattun nende kõrvale kõndima. Hakkame juttu ajama. Nende nimed on Annetie (24) ja Joyce (lühidalt Joy, 30). Abielus ei ole (see küsimus on siin ühe viisaka vestluse algus). Annetie ei ole just märkimisväärselt ilus, kuid vähemalt kannab ta juukseid. Enamus naisi saarel seda ei tee. Sealhulgas ka Joy. Annetie näeb välja volüümikam, Joy üsna kõhna.

Nad ütlevad, et lähevad kala ostma ja ma küsin, et kas võin kaasa minna. Annetie küsib minu telefoninumbrit. Annan selle ja viisakalt löön sisse ka tema oma, kuigi tean, et juba samal päeval lahkun saarelt. Kui jõuame peamise külani, siis selgub, et nad hoopis on mind saatmas. Kalamüügikohast läksime juba ammu mööda. Ostan endale vee ja neile kompensatsiooniks Fantad. Ostame kala ära ning tassin nende Fantad kotis nende majadeni välja. Nagu selgub, on nad naabrid.

Saan teada, et Annetie töötab nende küla lähedal asuvas väikses kuurordis kokana. Enne elas ta 5 aastat Lilongwes, kus ta õppis keskkoolis. Mitte, et saarel keskkooli ei oleks. Ta pakub, et näitab seda kuurorti. Olen nõus, läheme 3-kesi sinna. Ulisa Bay nimeline kohake koosneb mõnest väiksest majakesest ja baarist-restoranist. Juures on ka tilluke liivarand.

Küsin Annetielt, et kas ta võiks oma maja ka näidata ja ta on nõus. Maja on savitellistest, nelja toaga, kus sisustus on minimaalne. Põrand on lihtsalt liivast. Elektrit ei ole. Kaks tuba on magamistoad ja kaks hoiuruumid. Elab ta seal kahekesi oma vennaga, kes on ehitaja ja sealsamas kõrval neile uut maja ehitab.

Annetie tuba on hämar. See koosneb voodist ja väiksest riiulikesest, kus on peal 5-6 raamatut. Üks neist on loomulikult Piibel ja ühtlasi näitab ta vihikut, kuhu on teinud pühapäevastest jutlustest märkmeid. Ta kirjutab mulle üles ka mõned Chichewa keeles ja oma kohalikus dialektis laused. Ja uurib, kuidas need eesti keeles on. Chizumulu saare peamises dialektis olid need tervitused hoopis teistsugused.

Ühtlasi näitab ta ühte oma lemmikraamatut, mille pealkirja võib tõlkida „50 inimest, kes Lõuna-Aafrika Vabariigi tuksi keerasid“. Tegu on naljaraamatuga, kus humoorikalt kirjutatud kõigist nende enamasti poliitikute sulitempudest ja pahedest. Igaühe kohta on ka karikatuur joonistatud.

Kell on 17.30 ja pean praamile jõudmiseks hakkama tagasi minema. Seletan seda Annetiele, kui järsku tuleb mul mõte, et miks ma pean tagasi minema? Tõsi, kõik teised valged lähevad, kuid mul on nüüd ju saarel sõbrad. Otsustan, et jään. Uurin, mida ta järgmistel päevadel teeb. Ütleb, et täna läheb matustele, kuid homme hommikul ehk pühapäeval on kirikus. Kutsub mind kirikusse ja nõustun minema.

Lähen tagasi oma kuurorti ja jätan teiste valgetega hüvasti. Õhtusöögiks söön koos kuurorti töötajatega tuunikala pastat.

Minu telk, mille kuurordist rentisin (ainus koht kogu reisil, kus olen telkinud)