249.päev, 24. juuni. Ameeriklanna, koerahammustus ja vereülekanne

Hommikul kell 9 on minu uue külalistemaja omanik juba purjus. Aeg-ajalt joob väikeseid viinakotikesi peale. Lähen „Näljakliinikusse“ hommikust sööma ja kohtan seal taas ameeriklanna Lucyt. Ta on ka lõpuks teiselt saarelt siia jõudnud. Samasse kuurorti. Räägib, et tal oli igavene tegu, et mõistliku hinnaga paati leida. Lisaks oli üks koer teda Chizumulu saarel hammustanud. 

Üritan internetti pääseda ja raha vahetada. Kuid pühapäeva hommikul midagi külas ei toimu. Seega lõpuks lähen kirikusse. Äkki kohtan kedagi tuttavat. Tunnike hiljem teenistus lõpeb. Ainsad, keda kohtan, on inglased, kes minu lahkumise päeval kuurorti tulid. 

Peale lõunat leian ka ühe mehe, kes mu 50 EURO-st kohalikuks rahaks vahetama nõus on. Üsna krõbeda kursiga. Ja teise, kes ütleb, et töötab praamifirmas turvamehena ja et jutt praami peatamise kohta on jama. Teades, et vähemalt raha vahetamise võimalus on olemas, kolin tagasi eelmisesse külalistemajja. 

Peale seda kohtan tänaval Chrissyt. Ta õde olevat mind juba hommikul kirikus näinud. Ta on teel sõbranna juurde, et tollele soengut teha. Lähen kaasa. Kuni Chrissy askeldab juuste kallal, loen raamatut. Mingi hetk peab sõbranna tagasi tööle minema. Tema abikaasa võtab ta kastiga autoga peale. See on üks 15-st autost saare peal. Kuulub haiglale. Läheme ka kaasa.

Sõbranna töötab haiglas labori assistendina. Vaatan, kuidas ta töötab. Tuuakse üks vereproov. Ta testib kõigepealt aparaadiga hemoglobiini. See on väga madal. Ütleb, et malaariast – see hävitab punaseid vererakke. Seejärel veregruppi. See käib nii: tilgutab neli tilka verd kõrvuti. Paneb iga tilga peale erinevat reagenti. Ja siis vaatab, millised reagendid verega reageerivad. Sealne veri tõmbub klompudesse.

  

Siis tuleb üks mees, annab vereproovi. Testib samu asju. Siis tuleb see mees, heidab voodile ja hakatakse tema verd kotti pumpama.Saan teada, et esimene proov oli tema 15-aastase tütre oma, kes on siin haiglas. Ta veri on malaaria tõttu nii kehv, et ta vajab vereülekannet. Ja isa oli nõus seda talle andma.

Sõbranna küsib: „Noh, testime sinu veregrupi ka ära?“ Küsin: „Tasuta?“ – „Jah, tasuta.“ Olen nõus. Nüüdseks suudan juba ise erinevad reagendid ära tunda – saan teada, et mu veregrupp on AB+. Olen nüüd küll näinud ära kõik külaelu aspektid – ravitseja, kiriku, partei ja haigla.

Seekord istusin taha ritta ja sain pühapäevast katedraalis hea pildi

Rase sõbranna vereproovi testimas

Õhtul kliinikust lahkudes näeme, kuidas karja koju aetakse