Ärkan peale südaööd
sagimise peale – oleme jõudnud taas Malawi rannikule, minu ja Aichah’
sihtpunkti. Inimesed trügivad laeva külgedel olevate paatide peale. Aichah saab
esimesele paadile peale, kuid minule enam ruumi ei jätku. Lähen laeva teisele
küljele. Võitlen ennast rahvasummas paadile. Aerutame rannale. Saan kuiva
jalaga maale. Kohtan Aichah’t – temal nii hästi pole läinud. Paat randus algul
vales kohas ja ta on vööni märg.
Leiame kohe rannal
külalistemaja, mille omanik meid lahkelt vastu võtab. Kell on 3, kui lõpuks
magama saan. Hommikul jätame hüvasti, kuna meie teekond viib eri suundades. Võtan
rattatakso, et minibusside peatusesse saada. See on siin ainus ühistransport.
Sõidan minibussiga kõigepealt ühte külasse, kus istun ümber teise peale. Kogu
tee sõidame Malawi järve ranniku äärt mööda. Tee on korralik asfalt, nagu
Malawile kombeks.
Kella ühe paiku
jõuan tagasi Nkhata Baysse. Lähen samasse öömajja, kuhu esimene õhtu – seekord on
siin ka mõned inimesed peale minu. Lähen läbi küla teise künka peale, kus asub „Kohalik
restoran“. Rasta Kelvin on mind nähes väga rõõmus. Arvas, et ma juba ammu edasi
olen reisinud. Kuna mu viimane raamat „The Chosen“ jäi inglastele praamis, ostan
talt 1,5 EUR eest 70ndate bestsellerist
finantspõneviku „The Billion Dollar Sure Thing“.
 |
| Mina oma kompsudega rattatakso peal |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar