teisipäev, 28. august 2012

287.päev, 1. august. Da-daa, Tansaania! Rong Sambiasse

Hommikul vara sõidutab Imre mu Mafingasse. Sealt lähen bussiga vahelinna Makambakosse ja edasi Mbeyasse, et seal rongi peale istuda. Kuigi vahel jäävad rongid hiljaks paar päeva, pean ikkagi täpselt õigel ajal kohal olema.

Astun rongijaama sisse ja esimese asjana kohtan Sarah't, Sami õde, kellega koos olin Malawis Likoma saarel ja pärast praami peal. Tema ootab sõpradega rongi teisele poole, Dari suunas. Tema hinnang Tansaaniale võrreldes Malawiga on sama, mis mul. Palju rohkem ebameeldivusi.  Saan talt tagasi oma tema kätte jäänud raamatu, mille ta vahepeal läbi on lugenud.

Ühtlasi saan teada, et Malawi järve praam pandigi seisma. Hiljem  Londonis kuulen Lucylt, et minu praam oligi viimane. Tema pidi minema mingi väikse laevaga, millele pani 3 korda rohkem inimesi kui peaks. Ja mille mootor järve peal kaks korda kaheks tunniks välja suri. Ja lainetes ümber hakkas minema. Kusjuures mobiililevi ka polnud. Nii et ta oli juba valmis oma maise eluga hüvasti jätma.

Siirdun piletit ostma. Kassa ümber on mass inimesi, kes tahab põhiliselt teise suuna piletit osta. Kuigi tegelikult eriti pileteid alles pole, saan esimesse klassi tänu Keenia hindudele, kellel lausa mitu broneeritud piletit üle.

Rong saabub 1 tund ja väljub 2 tundi plaanitust hiljem. Tänu hindude broneeringule veab mul eriti ja jagan 4-st rongikupeed ainult ühe korealasega, kes kogu sõidu lesib vaikselt oma naril. Samas kui 2. klassi eelmisel päeval pileti ostnud peab 5 mitte kõige vaiksema kohalikuga kupeed jagama.

See on Jaapanis elav inglane Theo. Sattume koos tema ja sakslasest matemaatikatudengi Pauliga koos restoranivagunis õhtust sööma. Peale seda siirdume baarivagunisse, kus jätkub minu sünnipäeva tähistamine. Lisaks õlledele toon välja ka oma sünnipäevakingiks saadud viski.

Theo on lihtsalt ringi reisimas. Jaapanis töötab ta inglise keele õpetajana. Proovis kolida tagasi Inglismaale, kuid ei suutnud seal enam kohaneda. Paul tuli, et külastada oma isa, kes Lusakas töötab. Enne südaööd jõuame üle piiri Sambiasse. Piirivalvurid natuke pahandavad, et baarivagunis tiksume, kuid kõik saame ilusti formaalsused täidetud. Ja sõit jätkub läbi Sambia...

Ahjaa, Tansaania ajaloost pole saanud mahti rääkida.Väga lühidalt - kõigepealt oli Tansaania 19. sajandist Saksa koloonia. Siis peale 1. maailmasõda võeti see sakslastelt ära ja anti brittidele. 1961 iseseisvus Tanganjika. 1963 Sansibar. 1964 liitusid Tansaaniaks. Prantsusmaast poole suuremas riigis oli peale iseseisvumist umbes 10 kõrgharitud kohalikku.

Järgmised 20 aastat oli presidendiks kooliõpetaja Julius Nyerere, kes katsetas enda välja mõeldud Aafrika sotsialismi. Mis, nagu kõikjal, ebaõnnestus. Vahepeal sõdis ka Uganda verise diktaatori Idi Aminiga. Nüüd on Tansaania lõpuks kõigest sellest taastumas, sellele aitavad kaasa ka kullakaevandused. Sambiast on ta vaesem, kuid Malawist jõukam.

Mbeya rongijaam seest
Mbeya rongijaam väljast
Rongist mööda libisevad maastikud


Baarivagunis. Vasakul sakslane Paul

286.päev, 31. juuli. Minu Aafrika sünnipäev

On minu sünnipäev ja viimane päev Sao Hillis enne kui algab minu teekond tagasi Lusakasse ja sealt koju Eestisse. Annie helistab, et õnne soovida. Ühtlasi saan teada, et minu lahkumise hommikul oli ta mulle head aega ütlema tulnud. Kõigepealt käinud YMCA-s, kus ma tavaliselt sõin. Seejärel tulnud YWCA-sse. Saanud teada, et ma lahkusin 5 minutit tagasi ja olnud väga kurb.

Päeval käin Queenyga tema teises töökohas hüvasti jätmas ja ta annab mulle üle sünnipäevakaardi. Sellise nagu meil Eestiski poes müüakse. Ilusa pildi ja ingliskeelse luulereaga. Juurde on kirjutatud ainult "from Queeny to Leo". Hüvasti jättes ütlen talle: "Sul on hea pea. Kasuta seda - õpi hoolega ja mine ka ülikooli!" Ta lubab seda teha.

Õhtul toimub sünnipäeva tähistamine. Imre soovitusel saab kokku kutsutud seltskond, kes kõik suudavad suhelda omavahel vene keeles. Eestlased Imre ja Hillar. Venelane Andrei koos oma lapsega. 18 aastat Venemaal elanud inglane Nick koos oma vene naisega. Teeme tünnisauna, grillime lamba- ja veiseliha. Kõrvale keedukartul. Toome külmkapist välja ka Viru Valge. Üritus kestab ööni. Täitsa nagu päris sünnipäev.

Aadu rattaga sõitsin mööda küla ringi - külalistemaja ees

Sünnipäeva "peolaud"

Tansaania liha, Tansaania õlu ja Eesti sünnipäevalaps

Eestlased tünnis ja venelanna väljas

283.päev, 28. juuli. Kuri kasuema, õlleurgas ja baaritüdrukud

On elektrikatkestuse päev. See tähendab, elektrikatkestusi on ka teistel päevadel, kuid täna teame sellest ka ette. Ja see kestab päev läbi. Imre paneb keskpäeval tunnikeseks tööle ka generaatori. Et külmkapid üles ei sulaks.

Queeny pakub võimalust külastada tema kodu. Elab ta oma tädi juures. Tema vanemad on lahutud ja mõlemal on juba uus pere. Selle tädi juures on ta elanud kogu elu, kasvanud üles koos tädi lastega. Tema õde elab teise tädiga. Tema vanem vend elab turismilinnas Arushas. Sinna tahab ka Queeny kunagi elama asuda.

Queeny maja on ilusti telliskividest laotud. Näeb väljast üsna sarnane välja nagu eestlaste majad. Aga seest on üsna erinev. Palju väikseid tube. Igaühes elab paar inimest. Üks ahjuga tuba, kuhu mind istuma pannakse. Tädi on täna Iringasse läinud. Kuna ta on natuke karm, siis Queeny valis just selle päeva, et mind külla kutsuda. Tõeline kurja kasuema lugu.

Mind tulevad kaema inimesed. Mõned tädi lapsed. Naabripoiss, kes pidevalt külas käib. Queeny toob teed. Ütlen, et ei taha suhkrut. See tekitab siin Aafrikas alati suurt imestust. Kohalikud kühveldavad ikka mitu lusikat. Queeny ütleb, et võtab minust eeskuju ja hakkab ka ilma suhkruta teed jooma.

Seejärel viiakse mind viljaaeda vaatama. See on üsna tagasihoidlik lapike. Mõned taimed tunnen ära. Tomat. Kartulid. Lehtsalat.

Peale seda peab Queeny onule külla minema. Tema emal on üldse 6 õde-venda. Queeny selgitab: "Nemad ei õppinud koolis pereplaneerimist. Mina üle kahe lapse ei tahaks." Lähen kaasa.

Läheme läbi küla, kus igal pool aedikute vahel kuivavad maisitõlvikud. Hiiglaslikes virnades. Käimas on just maisivõtmishooaeg. Onu pole kodus, seega tuleme sama targalt tagasi.

Õhtul lähen meie külas elava Christeli juurde, kes töötab saeveskis personalispetsialistina. Eelmisel õhtul külalistemaja baaris lubas ta minu jaoks uurida, et kas lähimas linnas Mafingas sel laupäeva õhtul midagi toimub. Ta ütleb, et Ebony Club nimelises kohas pidavat mingi pidu olema.

Just tuleb talle külla ka Eli, kes kaks nädalat varem koos minu, Nicki ja Erlendiga Mafingas baaris oli. Töötab ta tegelikult Daris emafirma kontoris, kuid aeg-ajalt käib siin vaatamas, et kas mets ikka kasvab. Tema on kõva peopanija ja kohe nõus ka midagi ette võtma. Mõne aja pärast lähemegi firma autojuhiga Mafingasse.

Ebony Club on kinni. Nagu ka kõik teised potentsiaalsed kohad, kus midagi peo moodi võiks toimuda. Inimestega rääkides jääb mulje, et 50 000 elanikuga linnas pole inimestel nii palju raha, et sellistes kohtades käia.

Lõpuks käime paaris kohalike baaris ja võtame mõlemas ühe õlle. Need kohad erinevad hotelli baarist - otse Euroopast tulnud inimene nimetaks neid ilmselt "urgasteks". Valgeid siin eriti ei nähta ja minu sisenemine tekitab kergelt elevust. Mõlemas kohas on ka päris mitu naist, kes meeste seltskondades nagu võrdsed juttu ajavad ja mingit jooki lürbivad.

Eli nimetab neid "baaritüdrukuteks". Ta arvab, et sõna "prostituut" on liiga ülekohtune. Samas teab ta öelda, et siinne "taks" on 10 000 šillingit ehk 5 EUR. Märkimisväärselt vähem kui 50 000, mille too tüdruk Dari klubis nime küsimisele vastuseks ütles. Saan aru, et siin on nagu Malawis - korralikud naised baaris ei käi.

Samal päeval on olnud mingi rahvusliiga jalgpallimatš. Osad mehed baaris on ühe või teise jalgpallimeeskonna värvides. Ühes sõpruskonnas noritakse meest, kes nähtavasti on kaotanud võistkonna värvides. Aga mingit agressiivsust keegi üles ei näita. Õlled joodud, viib autojuht mind koju. Olen rahul, et nägin ära, kuidas kohalikud laupäeva õhtut siin mägismaal veedavad.

Nii toimub generaatorist majale voolu andmine - lükkad juhtme lihtsalt pistikusse

Queeny kodu kaminatuba

Quueny maja väljast. Pingil istub naabripoiss Freddy

Queeny maja aed ja tema ise

Niimoodi kuivatatakse maisi

Baaritüdrukud ja jalgpallifännid "õlleurkas"

pühapäev, 26. august 2012

281.päev, 26. juuli. Taas saeveskis

Vaatan üle saeveski arhailised katlad, turbiinid ja mootorid. Õhtul käime Imrega Noradis, meie majast 2 maja edasi asuvas teises külalistemajas. Üks portugaallanna on järgmisel päeval Tansaaniast lahkumas ja toimub väike istumine.

70ndatest aurumootor, millega omal ajal saeveskis elektrit toodeti. Euroopas pole ma ühtegi aurumootorit kohanud
Istumine Noradis

278.päev, 23. juuli. Võõras linnas eksinud. Šoppingutuur. Fotokaparandajad vol 2

Ärkan Iringa nimelises linnas ja otsustan üritada siit oma kaks Aafrika taldrikut Eestisse saata. Kõigepealt otsin kohalike abiga postkontori üles. Teel näen veel ühte seltskonda kohalikke, kes püssidega mägedesse jahile suunduvad. Sarnast jõuku nägin ühel varahommikul ka Mbeyas.

 Postkontoris öeldakse, et saab välismaale pakke saata küll. Siis avastan, et ei oska enam tagasi külalistemajja minna. Linna kaarti mul ei ole. Isegi koha nime ei mäleta. Ja neid öömaju on kümneid! Õnneks andis üks tüsedamat sorti tüdruk bussist mulle eelmisel õhtul oma telefoninumbri. Just selliseks puhuks. Helistan talle ja saan oma hosteli nime teada. Juhtnööre küsides leian selle lõpuks üles. Eksinud olin ca tund aega.

Võtan taldrikud ja lähen uuesti postkontorisse. Kuigi Eestit süsteemis ei ole, õnnestub mul pakk teele panna. 1,6 kilo saatmine on kallim kui taldrikud kokku. 50 000 šillingit (25 EUR). Seejärel teen turul veel mõned sisseostud. Uusi sokke. Uued tossud. 20 000-sed (10 EUR) Adidased. Malawist ostetud hiinakad lagunesid mõne nädalaga ära. Uus kampsun. 40 000 (20 EUR). Peruust ostetud laama-kampsun läks kas bajajiga sõites või kaubanduskeskuses kaduma.

Kui uut kampsunit ostan, kukub mul fotokas maha. Ja ei tee enam pilte. Paarist kohast küsides leian kohalikud elektroonikasepad, kes 30 000 šillingi (15 EUR) eest selle korda teevad. Kuigi algul arvavad, et läheb kaks tundi, saab see korda 20 minutiga. Hinda vähendama nad siiski nõus ei ole.

Seejärel pressin ennast minibussi peale. Paari tunniga olen Sao Hilli väravas. Imre, kes nüüd Eestist tagasi jõudnud, tuleb mulle rattaga vastu. Saan taas oma tuppa eestlaste majas. See on lähim asi kodule, mis mul viimastel kuudel on olnud.
Iringa jahimehed lähevad hommikul jahile

Iringa

Fotokaparandajate testpilt. Üks parandajatest. Tagantjärgi vaatasin, et on naine

Shooters Pub
 
Iringa tänav
Hüvasti, Iringa! (minibussi aknast)

reede, 17. august 2012

277.päev, 22. juuli. Öine retk, Itaalia bulgaarlanna ja riietumisetikett

Öösel 1.30 ärkan, sest sääsevõrk on ühest nurgast lahti tulnud ja sääsed on pool mu nägu ära söönud. Tapan nad kõik ära. Väljast üle tee asuvast ööklubist kostub valju muusika. Uudishimu saab minust võitu ja lähen Fanny soovitatud ööklubisse „Bucanas“, mis asub üle tee ja üks kvartal edasi.

Klubi ees kohtan rootslast, kes just Sansibaril muusikavideosid filmimas käis ja ta kohalikust sõpra. Küsin, et kas sees rahvast ka on . Ütlevad, et natuke seoses islami paastukuu Ramadani algusega vähem kui tavaliselt, aga ikkagi on. Läheme sisse ja koht on ikka väga tühi.

Küsin ühelt üksi tantsupõrandat jälgivalt tüdrukult, et kas ta tantsida ei taha. Tundub, et ta on kuidagi nukker. Ei, talle meeldib vaadata. Seejärel küsin, mis ta nimi on. Vastuseks ütleb ta: „50 000“ (25 EUR). Nüüd märkan, et ta on ebanormaalselt avara dekolteega. Prostituut.

Rootslane ja ta sõber lähevad välja, lähen ka. Rootslane ütleb, et läheb teise klubisse, mida peab keegi ta sõber ja seega saab ta VIP-nurka. Pakub, et läheksin koos nendega, kuid ütlen ära. Lähen sisse tagasi, istun lava juurde maha. Tuleb kohalik tüdruk, kes kohe väga ligi tikub. Viib tantsima.

Seekord olen targem ja peagi viin ta kättpidi turvamehe juurde ja küsin tollelt, kas see tüdruk on prostituut. Turva räägib temaga suahiili keeles. Seejärel ütleb, et ei. Ütlen turvale:„Ma ikka arvan, et ta ikkagi on prostituut“. Turva konsulteerib temaga uuesti. „Jah... Aga sa meeldid talle!“ Ütlen, et pole huvitatud ja tüdruk saab aru ning ei järgne.

Lähen istun, kuid sama tüdruk tuleb mõne aja pärast uuesti mu kõrvale. Räägib, et ma meeldin talle. Üritab käest kinni võtta. Jalga silitada. Mu ees tantsida. Isegi minu vastas. Mina ainult istun ja vaatan tantsupõrandat. Üritan mitte välja teha. Tema jutu peale raputan pead. Kõrvalt vaadates on see ilmselt üsna naljakas. Lõpuks ta jätab mu rahule.

Kuid olen väsinud ja tantsida ei viitsi. Lihtsalt jälgin neid üksikuid, kes tantsivad. Ka siin tehakse koordineeritud liigutustega tantsu, ka seda, mille samme Annie mulle õpetas. Ja rivitantsu. Paar naist isegi viskuvad põrandale käpuli ja raputavad oma tagumikku. Sellist asja Eestis ei näe. Brasiilias nägi küll.

Mingi hetk minu kõrval istunud/tantsinud tüdrukud hakkavad ära minema. Nad nägid kogu seda tsirkust prostituudiga. Lähen ka välja. Küsin, kas võin nendega taksot jagada ja nad on nõus. Tulin ma jala. Üksi taksot võtta on kulukas ja vahemaa oli väga lühike. Kuid turvaline on siiski kasutada taksot. Sophia ja Bella ütlevad ilusas inglise keeles, et lõpetasid äsja keskkooli. Ja et tahavad Inglismaale või Hiina õppima minna. Rohkem ma teada ei saa, sest mu YWCA on juba sealsamas.

Hommikul ajan ennast üles ja sõidan minibussiga bussijaama. Seekord vaatan pileti maksumuse enne bussifirma kontori seinal olevast hinnakirjast üle. Keeldun maksmast üle selle hinna. Bussis on üks valge naine ja küsin ka palju tema maksis. Selgub, et ta on Itaalias elav bulgaarlanna. Ta on väga jutukas, kutsub enda kõrvale istuma. Ta India poisssõber, kes istub ta kõrval, teeb mulle koha vabaks.

Naine hakkab mulle rääkima mingist India religioonist, mille ta 10 aastat tagasi Bulgaarias avastas ja mille tõttu ta Itaaliasse kolis. Midagi kõiki ühendavast energiast ja sellest, et kõik religioonid kummardavad tegelikult sama jumalat. Ütleb, et ta oli ka algul väga skeptiline, aga tundis ennast peal esimesel seminaril käimist sisemiselt muutumas ja seejärel hakkas uskujaks.

Õhtul jõuan Iringasse, linna, kust Sao Hilli veel paari tunni pikkune tee. Ma pole eelnevalt isegi ühegi öömaja asukohta välja uurinud. Õnneks tuleb bussist maha üks sakslane. Ta on Tansaanias aasta töötanud ja teab ühte head öömaja.

Olen üsna üllatunud, kui ta ütleb mulle, et ma ei peaks lühikesi pükse kandma. Kohalikud mehed kannavad ainult pikki ja seega vaadatakse sellele halvasti. Mõtlen, et ainus riik kogu reisi jooksul, kus kohalikud lühikesi pükse kandsid, oli Brasiilia. Ja mina alati järgisin kohalikke tavasid. Nüüd reisi lõpus, kui ennast natuke mugavamalt tahtsin tunda, saan märkuse.

Sellist mütsi kannavad Sansibarilt pärit Dari elanikud

Ca 50% inimestest on islamiusulised

Dar Es Salaami äärelinn


Mind Iringasse viinud buss

Aaloe põllud

neljapäev, 16. august 2012

276.päev, 21. juuli. Malaaria (vist), jälle ja prantslased, jälle

Öösel kell 3 ärkan. Põletava palaviku ja veidra tundega nagu Mbeyas. Unustasin päeval ka oma igapäevase malaaria ennetamise tableti doksütsükliini sisse võtta. Seekord juba tean mida teha. Võtan 4 Malaronet sisse. Kui tunni aja pärast midagi ei muutu, hakkan juba muret tundma. Siiski 1,5 tunni pärast läheb paremaks. Peale seda jään magama.

Hommikul ärgates olen täielik laip. Ja nii kogu päeva. Malarone kõrvalmõju on seekord tugevam. Seotud ilmselt ka 2 õllega, mis eelmine õhtu enne nende tablettide võtmist jõin. Ei jaksa midagi teha.

Õhtupoole otsustan, et hakkan järgmisel hommikul tagasi Sao Hilli sõitma. Helistan Anniele. Kui seda talle mainin, läheb ta natuke endast välja. Ütleb, et ta on tädi maja lähedal rannas, mis asub linna teises otsas ja ei jõua mulle ei õhtul ega hommikul head aega ütlema. Et miks ma lõunapaiku helistades ei uurinud, mida ta teeb, oleksin võinud ka randa tulla. Ütlen, et uurisingi, aga tema ütles lihtsalt, et tal on tegemist. Tema: "Aa, õige jah."

Lähen WMCY-sse sööma ja kohtan samu prantslasi, kellega tähistasime Prantsuse riigi sünnipäeva. Nad on just jõudnud tagasi Sansibari saarelt, Tansaania ühest populaarsemast turismisihtkohast. Kuna ma ise otsustasin mitte nii turistiderohkesse kohta minna, siis annan siinkohal edasi nende kogemusi.

Praam saarele maksis 20 dollarit. Minnes oli paat paksult inimesi täis. Nad saarel kuulsid, et mõned päevad tagasi oli üks ülerahvastatud laev sel teel uppunud. Peale seda tulid nad tagasi kallima firmaga, mille pilet maksis 37,5 dollarit. Saarel kohtasid ka ainsat prantslast, keda nad kogu oma kuuajase Tansaaniareisi jooksul nägid. Sest enamus prantslasi reisib pigem mõnda endisesse Prantsusmaa kolooniasse, kus räägitakse ka prantsuse keelt.

See mees oli töötanud 9 kuud Tšaadis, keset kõrbe, mingis tee äärses peatuskohas. Sai ta selle eest 1300 EUR kuus. Kogu selle aja jooksul ei kohanud ta kedagi ja seega oli tal nüüd suur suhtlemisvajadus.

Sansibar on teistsugune kui ülejäänud Tansaania. Selle pealinn Stone Town on väga araabialik. Põhjaosas on elu kallis, idapool odavam. Väga kontrastne. Ilusates randades asuvad uhked mitmetärnihotellid turistele on kõrvuti vaeste  kohalike küladega. Lähen oma hostelisse ja jätan prantslased vaevlema küsimusega, et mis on Eesti pealinn. Vastuse saan neilt paar päeva hiljem e-postiga.

Neto üle-eelmisel päeval meisterdatud Tansaania suveniirtaldrik

Rannakitsed

Sini-must-valgega koolibuss

Dari kohta üsna vana maja
Tansaania Naistepank

Hotell Raha

reede, 10. august 2012

275.päev, 20. juuli. Uus arvuti, kolledžipidu ja tüdrukute ühikas

Käin läbi 8 arvutipoodi, et leida sama pika akukestvusega arvutit nagu oli eelmine. Selgub, et Daris sellist ei saa. Lõpuks ostan kõige parema hinnaga poest keskmise akukestusega. Siis, kui juba liiga hilja,, helistab neiu teisest poest, et nad nüüd leidsid veel odavama. Vahetan öömaja, teel ostan ka uue seljakoti.

Käin postkontoris, kus ei tunnistata Eestit. Öeldakse, et pole süsteemis. Lõpuks õnnestub kokku leppida, et mult võetakse Soome tariif. Aga kuna on juba sulgemisaeg, palutakse tulla tagasi esmaspäeval. Ehk siis terve nädalavahetus oodata.

Lähen läbi tollest lähedal asuvast arvutipoest, kust neiu helistas. Seletan, et ostsin juba ära, kuid tundub, et tõesti on samaväärne arvuti palju odavamalt. Kutsun Annie õhtusöögile. Ta lubab mõelda ja helistada. Mitte väga lootustandev. Pool 6 helistan ise ja ta nõustub. Tunnike hiljem saame kokku. Selgub, et ta on juba söönud midagi ja enne kui arugi saan, on ta minu söögi eest maksnud.

Selgub, et ta 22 ja lisaks tööle õpib kolledžis ärikorraldust, kuigi tegelikult tahab ehitusinseneriks õppida. Elas 10 aastat Sambias, Lusakas ja nüüd on probleem, et teda ei taheta Tansaania kodanikuna tunnistada. Seetõttu ei saanud ehitusinseneri õpinguid alustada. Elab tädiga, kui vaheajal kolledži ühikas olla ei saa. Peale sööki läheme ta kolledžisse, mis on üsna lähedal. Parasjagu käib kooliaasta lõpupidu.

Näitab ka tüdrukute ühikat. 4-sed toad, kus elab 8 inimest. Igas voodis magavad kahekesi. Annie helistab ja hoiatab meie tulekust, kuid koridoris kõnnib ikkagi üks palja ülakehaga tüdruk. Mind nähes põgeneb kiljudes. 

Läheme tagasi peole. Lastakse traditsioonilisemat muusikat. Kogu seltskond tantsib rivitantsu. Meie ka. Seejärel õpin ära kindlate sammudega grupitantsu, mida 30-kesi tantsitakse. See on päris tore. Annie kiidab mind. Annie rõhutab korduvalt, et Dar on väga ohtlik. Kui hostelisse jõuan, siis helistab üle, et kas ma ikka eluga kohale jõudsin.

Dar Es Salaami kesklinn

Dari politseijaoskonnas - politseinikud olid enamuses naised

Minu avalduse koopia. Käisin kirjutamas ainult selleks, et politsei teaks, et sellised asjad toimuvad. Internetis oli kirjas, et enamasti siin keegi avaldusi kirjutada ei viitsi, sest politsei on väga alamehitatud.

Äraarvamismäng: mis religiooni tempel see on?

Ja kelle tempel on see?

Arvutipoe teenindaja Annie kolledžipeol

274.päev, 19. juuli. Elamused ja mitte elamused

Kolin Fanny juurest linna. Enne saan Slipway suveniirinurga meistrilt kätte eelmisel päeval tellitud puidust Tansaania taldriku. Elevandiga. Hinna kauplesin 35 000 pealt alla 20 000 šillingile (10 EUR).

Linnas on mu plaan ööelu näha. Söömast tulles jäävad 2 soomlast ja 2 ameeriklast, kellega tuttavaks saan, kahtlase tänava ääres numbreid vahetama. Ütlen veel, et me läheme ju hotelli tagasi, seal saab ka seda teha.

Äkki märkan selja tagant autot ohtlikult lähedalt tulemas. Miski tõmbab mind tagant, kukun maha, seljakoti rihmad rebenevad katki. Saan aru, et mu kott tõmmati ära. Üks kohalik tormab selle eest võitlema, kuid ei saa kätte. Jään ilma läpparist ja mälupulgast, mis oli läppari oluliste failide back-up. Õnneks kõik fotod olen Eestisse saatnud. Ja osadest failidest on üks vana varukoopia internetis.

Kuidas siis selline asi minuga võis juhtuda? Pärast nii pikka edukat reisimist? Välja minnes unustasin läppari välja võtta. Alla jõudes tuli see mulle meelde, kuid ei tahtnud teisi ootama sundida. Mõtlesin, et mis selle söömas käigu jooksul ikka juhtub. Muutusin lohakaks. Peale seda pole mul enam mingit tuju välja minna.

Mixi - Zanzibari stiilis liha-sibula-puuvilja supp

Fanny Malaisast toodud pühakuju, kellel kogu aeg peab ees olema tass veega

Suveniiriputka Fanny kodu lähedal

Hotell Fanny kodu lähedal, millest parasjagu bajaji mööda sõitmas on

Suveniirid Slipway-s

Meistrimees, kes mulle Tansaania taldriku puust välja raius. Neto oli ta nimi

272.päev, 17. juuli. Dari rikkad ja ilusad

Käin mere ääres olevas kaubanduskeskuses. Väga uhke. Üsna kallis. Õhtul läheb Fanny sõprade ärasaatmispeole, kes lahkuvad Šveitsi. Meie vahel toimub umbes selline dialoog:
Tema; "See on Jaapani grillrestoran. Natuke kallis koht. ** tuhat šillingit (kuulen 14 tuhat)."
Mina: "Itaalia kohas maksin pizza eest 10 000. Seega 14 000 (7 EUR) pole hullu."
Tema: "Ei-ei, 40 000 (20 EUR)."
Mina: "Oih... (mõttepaus) Nojah, siis ma ei tule."
Kui Fanny õhtul koju jõuab, on ta natuke švipsis. Selgitab, et vein ja sake. Ütleb, et "hea, et meil purjus peaga juhtimise eest ei tehta trahvi." Nojah, ta on ju elanud ka Londonis ja Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus tehakse.

Vaade kaubanduskeskusest merele

Kohe kaubanduskeskuse kõrval oli ka sadam

Slipway kabanduskeskus


Fanny hoov koos tema maasturiga

Fanny elu- ja söögituba