reede, 17. august 2012

277.päev, 22. juuli. Öine retk, Itaalia bulgaarlanna ja riietumisetikett

Öösel 1.30 ärkan, sest sääsevõrk on ühest nurgast lahti tulnud ja sääsed on pool mu nägu ära söönud. Tapan nad kõik ära. Väljast üle tee asuvast ööklubist kostub valju muusika. Uudishimu saab minust võitu ja lähen Fanny soovitatud ööklubisse „Bucanas“, mis asub üle tee ja üks kvartal edasi.

Klubi ees kohtan rootslast, kes just Sansibaril muusikavideosid filmimas käis ja ta kohalikust sõpra. Küsin, et kas sees rahvast ka on . Ütlevad, et natuke seoses islami paastukuu Ramadani algusega vähem kui tavaliselt, aga ikkagi on. Läheme sisse ja koht on ikka väga tühi.

Küsin ühelt üksi tantsupõrandat jälgivalt tüdrukult, et kas ta tantsida ei taha. Tundub, et ta on kuidagi nukker. Ei, talle meeldib vaadata. Seejärel küsin, mis ta nimi on. Vastuseks ütleb ta: „50 000“ (25 EUR). Nüüd märkan, et ta on ebanormaalselt avara dekolteega. Prostituut.

Rootslane ja ta sõber lähevad välja, lähen ka. Rootslane ütleb, et läheb teise klubisse, mida peab keegi ta sõber ja seega saab ta VIP-nurka. Pakub, et läheksin koos nendega, kuid ütlen ära. Lähen sisse tagasi, istun lava juurde maha. Tuleb kohalik tüdruk, kes kohe väga ligi tikub. Viib tantsima.

Seekord olen targem ja peagi viin ta kättpidi turvamehe juurde ja küsin tollelt, kas see tüdruk on prostituut. Turva räägib temaga suahiili keeles. Seejärel ütleb, et ei. Ütlen turvale:„Ma ikka arvan, et ta ikkagi on prostituut“. Turva konsulteerib temaga uuesti. „Jah... Aga sa meeldid talle!“ Ütlen, et pole huvitatud ja tüdruk saab aru ning ei järgne.

Lähen istun, kuid sama tüdruk tuleb mõne aja pärast uuesti mu kõrvale. Räägib, et ma meeldin talle. Üritab käest kinni võtta. Jalga silitada. Mu ees tantsida. Isegi minu vastas. Mina ainult istun ja vaatan tantsupõrandat. Üritan mitte välja teha. Tema jutu peale raputan pead. Kõrvalt vaadates on see ilmselt üsna naljakas. Lõpuks ta jätab mu rahule.

Kuid olen väsinud ja tantsida ei viitsi. Lihtsalt jälgin neid üksikuid, kes tantsivad. Ka siin tehakse koordineeritud liigutustega tantsu, ka seda, mille samme Annie mulle õpetas. Ja rivitantsu. Paar naist isegi viskuvad põrandale käpuli ja raputavad oma tagumikku. Sellist asja Eestis ei näe. Brasiilias nägi küll.

Mingi hetk minu kõrval istunud/tantsinud tüdrukud hakkavad ära minema. Nad nägid kogu seda tsirkust prostituudiga. Lähen ka välja. Küsin, kas võin nendega taksot jagada ja nad on nõus. Tulin ma jala. Üksi taksot võtta on kulukas ja vahemaa oli väga lühike. Kuid turvaline on siiski kasutada taksot. Sophia ja Bella ütlevad ilusas inglise keeles, et lõpetasid äsja keskkooli. Ja et tahavad Inglismaale või Hiina õppima minna. Rohkem ma teada ei saa, sest mu YWCA on juba sealsamas.

Hommikul ajan ennast üles ja sõidan minibussiga bussijaama. Seekord vaatan pileti maksumuse enne bussifirma kontori seinal olevast hinnakirjast üle. Keeldun maksmast üle selle hinna. Bussis on üks valge naine ja küsin ka palju tema maksis. Selgub, et ta on Itaalias elav bulgaarlanna. Ta on väga jutukas, kutsub enda kõrvale istuma. Ta India poisssõber, kes istub ta kõrval, teeb mulle koha vabaks.

Naine hakkab mulle rääkima mingist India religioonist, mille ta 10 aastat tagasi Bulgaarias avastas ja mille tõttu ta Itaaliasse kolis. Midagi kõiki ühendavast energiast ja sellest, et kõik religioonid kummardavad tegelikult sama jumalat. Ütleb, et ta oli ka algul väga skeptiline, aga tundis ennast peal esimesel seminaril käimist sisemiselt muutumas ja seejärel hakkas uskujaks.

Õhtul jõuan Iringasse, linna, kust Sao Hilli veel paari tunni pikkune tee. Ma pole eelnevalt isegi ühegi öömaja asukohta välja uurinud. Õnneks tuleb bussist maha üks sakslane. Ta on Tansaanias aasta töötanud ja teab ühte head öömaja.

Olen üsna üllatunud, kui ta ütleb mulle, et ma ei peaks lühikesi pükse kandma. Kohalikud mehed kannavad ainult pikki ja seega vaadatakse sellele halvasti. Mõtlen, et ainus riik kogu reisi jooksul, kus kohalikud lühikesi pükse kandsid, oli Brasiilia. Ja mina alati järgisin kohalikke tavasid. Nüüd reisi lõpus, kui ennast natuke mugavamalt tahtsin tunda, saan märkuse.

Sellist mütsi kannavad Sansibarilt pärit Dari elanikud

Ca 50% inimestest on islamiusulised

Dar Es Salaami äärelinn


Mind Iringasse viinud buss

Aaloe põllud

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar