Monday, September 10, 2012

294.päev, 8. august. Maailmareis on läbi


Mõned faktid.
Reisil läbitud 77 000 km.
Maad mööda 24 000 km.
Lennates 53 000 km.
Kokku läbisin 14 riiki: 5 Aasias, 5 Lõuna-Ameerikas, 3 Aafrikas ja lisaks Suurbritannia.
Aafrikas läbisin maad mööda 5500 km, 15 linna ja küla.

Mõned mõtted ka. Ma ei saa öelda, et see reis muutis mind uueks inimeseks. See polnudki eesmärk. Samuti ei olnud mul vaja leida, mida ma elust tahan. Seda ma teadsin juba niigi. Küll aga andis töölt lahti võtmine ja sellise reisi ette võtmine tunde, et olen tõesti oma elu peremees. Ja kui ma sellega hakkama sain, siis ei ole asju, mis mulle üle jõu käiksid. Saan oma elus nüüd otsida järgmisi, teistsuguseid väljakutseid.
Tunnen, et see reis pani mind mõtlema, mis oli ka üks eesmärk. Jõudsin järeldusele, et Euroopa ja USA majanduskriis on normaalne nähtus teel õiglasema maailma suunas. Maailma ressursid on piiratud. Kui Aasia, Aafrika ja Lõuna-Ameerika saavad rikkamaks (nägin oma silmaga, et nad arenevad kiiresti!), peavad lääneriigid jääma vaesemaks. Õnneks meie Eestis olime vaesed ka enne. Seega meie elu ehk veel veidi paraneb.
Võin öelda, et ma näen maailma palju laiemalt. See, et Eesti ja ka Euroopa on ainult üks väike osa maailmast, oli mulle selge juba enne. Nüüd tajun läbi isikliku kogemuse ka seda osa, mis enne oli tundmatu ja võib-olla natuke hirmutav. Et tegelikult on sügaval sisimas inimesed kõikjal ühesugused. Tunnen, et maakera on palju väiksemaks jäänud. Justkui võiksin seda peos hoida. Jah, olen endiselt eestlane. Ma ei tahaks kuskil mujal elada kui Eestis. Kuid ühtlasi tunnen, et olen ka osake millestki suuremast. Et olen maailmakodanik.

Tuesday, September 4, 2012

293.päev, 7. august. Aafrika kokkuvõte



Minu Inglismaa seiklustest jääb ajalugu vaikima, sest 120 EURO eest saab igaüks siia lennata (just nii palju maksis minu EasyJeti pilet Eestisse). See polnud üldse plaaniline osa minu maailmareisist. Lihtsalt peatus koduteel. Kuid nüüd on aeg kokkuvõteteks. Kõigepealt Aafrika ja siis kogu reis.
Aafrika täitis kõik minu ootused. Kui eelnev reis oli nagu jalutuskäik pargis, siis siit tõesti leidsin väljakutseid, mida otsisin. Need 10 tundi kuumas bussis väljasõitu oodates. Elamine täiesti minimaalsete tingimustega külas. Enda eest võitlemine, et maksta õiglast hinda ja ka saada oma raha eest õiget asja. Ja tohutult suhtlemist väga paljude kohalikega.
Mulle teeb tõeliselt rõõmu, et sain olla osa nii teistsugusest, kohati üsna arhailisest elust. Just nagu kohalik. Kellegi kodus. Haiglas. Politseijaoskonnas. Koolis. Kolledžis. Tööl. Kirikus. Baaris. Ööklubis. Ma üritasin mitte olla turist ja see õnnestus hästi. Kuna tegu on põhjendamatult alahinnatud mandriga, siis siin ei ole turistide horde. Seetõttu ei ole nad veel valgetest tüdinud. 
Tõsi, kui otsid uhkeid losse, varemeid ja vaatamisväärsusi, siis kõik, mis siin on, on üsna tühine. Kuid siinne vaatamisväärsus on inimesed. Jah, nad võivad olla kitsa silmaringiga. Võivad küsida naeruväärseid küsimus. Kuid neis on säilinud see algelisematele ühiskondadele omane inimeste, ka võõraste kokkuhoidmine. See on paljudes kohtades kadunud ja ka meil on kadumas. Aafriklased võtavad sind alati avasüli vastu. Ja kui nendega juba jutu peale saad, avastad, et nad pole oma loomult üldse häbelikud.


Adrenaliinirikkaim hetk – seljakotivargus Dar Es Salaamis Tansaanias
Joogielamus (alkohol) – maisipuskar Mfuwe külas Sambias
Traagilisem elulugu – Patan Chizumulu saarelt Malawis
Huvitavaim kaasreisiline – ameeriklanna Lucy Malawis
Ilusaim looduslik koht – Victoria juga
Raputavaim sõit – sõit Mfuwe külasse
 

Sunday, September 2, 2012

Video: P-Square - Chop My Money


Seda lugu kuulsin läbi Aafrika igal pool - Sambias Mfuwe külas naabermajas päev läbi mängimas, Malawi tänavatel ja bussides, Tansaania ja Sambia ööklubides. P-Square on aga tegelikult pärit hoopis Nigeeriast. Laulu sõnad on midagi sellist:

On üks tüdruk, kes mulle meeldib. 
Ta võib minu raha mõtlematult laristada.
See mind huvita, sest mul on seda palju. 
Mul on 50 dollarit.

292.päev, 6. august. Veel viimane sekeldus Aafrikas


Hommikul kell 6.30 ärkan oma hiiglaslikus kaheinimese voodis. Transport hotellist tagasi lennujaama on ette nähtud kell 7.55. Kell 7.05 lähen alla, et igaks juhuks üle küsida. Vastuseks saan: "Buss on juba läinud, peate takso võtma!" Olen segaduses. Sularaha mul takso jaoks pole. Üks valge neiu, keda ma oma hotellis eelmine õhtu ei näinud, ütleb, et tema jäi ka maha. Tema lend on kell 10 ja ta võtab kohe takso, sest kardab hilineda.
Ütlen, et minu lend on ka 10, aga tahaksin hommikusööki ka süüa. Et paras on 2 tundi enne minna. Tema: "Juba praegu on vähem kui kaks tundi alles!" Sel hetkel saan aru. Ma unustasin kella 1 tund edasi keerata! Kell on tegelikult juba 8.05! Siiski sööme kiiresti hommikust ja võtame seejärel takso. Selgub, et Beate on Saksa juurtega kanadalanna, kes töötab elektriinsenerina Šveitsi saksakeelses osas. Zürichis, kui täpne olla. Sõidu jooksul jõuame mõlemad kogu oma eluloo ära rääkida.
Taksos otsin välja oma pileti ja avastan, et minu lend väljub alles 11.45. Jätsin meelde vajaliku lennujaama jõudmise aja. Sama asi juhtus ka Lusakas. Niisiis lennujaamas tõttab Beate ette turvavärava sabast, mina jään maha. Kuid peale väravast läbi saamist pöörab minu poole ja teeb käega kirjutamise liigutust.
Mõtlen hetke. Siis hüüan, et mul on visiitkaart. Annan üle turvalindi talle oma viimase visiitkaardi, mida hoidsin reisirahakoti vahel. Juhuks kui see kaotsi läheb ja selle leiab keegi, kes ta tagastada tahab. Ülejäänud visiitkaardid, kuhu töömeili asemel kirjutasin isikliku e-postiaadressi, olen oma reisi jooksul välja jaganud. Beate tõttab minema. Hiljem Eestis võtabki minuga ühendust.
Saan ka ise kõik protseduurid üsna kiiresti tehtud, seega kahtlemata jõuab ta oma lennukile. Minu lend Londonisse kulgeb üle Sahara kõrbe lõputute kollaste liivadüünide.
Etioopia suveniirmale

Veel mõned Etioopia suveniirid lennujaamast

Addis Ababa õhust

Etioopia on enamjaolt mägine

See peaks olema Sahara kõrb, millesse jõed on vaod uuristanud

Aafrika manner saab otsa

291.päev, 5. august. Sambiast Etioopiasse. Natuke luksust. Must mustlastüdruk


Hommikul sõidan taksoga ühte kallisse hotelli, kust internetist leitud info järgi peaks minema tasuta buss lennujaama. Selgub, et pole tasuta. Bussipilet maksab 22 dollarit (17 EUR). Sama hind, mis taksoga. Sularaha mul enam piisavalt pole ja vähemalt siin saan maksta kaardiga. Viimase sularaha - 7 dollari ja 30 000 kwacha (10 EUR) - eest saan lennujaamast Sambia taldriku osta.
Lend Ethiopian Airways'iga läheb libedalt. Seda, et tegu on tipptasemel lennufirmaga, sain teada juba Etioopias käies. Vahepeatuses Addis Ababas maandudes selgub, kui tasemel. Minu üllatuseks on mulle lennufirma Etioopia pealinnas korraldanud tasuta mitmetärni hotelli, transpordi, õhtu- ja hommikusöögi. Arvasin, et pean Londoni lennukit oodates öö lennujaamas veetma.
Kui ootame teiste üleöö peatujatega lennujaama ees transporti hotelli, tuleb meie juurde üks väike tüdruk. Pakub müüa nätsu. Ütleb, et üks pakk maksab 5 dollarit (4 EUR). Teised, kes on kõik sambialased, saavad selle üle kõvasti naerda ja norivad teda. Et kas kingitusena ei saa. Tüdruk ilusas inglise keeles: "Ei saa, see on äri!" Väidab, et on 8-aastane. Ja mis eriti huvitav, ütleb, et tema esivanemad on Bulgaariast. Ehk siis must mustlane. Ma ei kahtlegi, et nii mõnigi rikas valge on selle 5 dollari eest talt nätsupaki ostnud. 
Broads Backpackers-i baarinurk

Lusaka hotelli fuajee, kus oma bussi ootasin

Mõned Aafrika vormid hotelli fuajees

Ethiopian Airways lennuk, millega Addis Ababasse lendasin

Reklaam lennujaamas, mida 1. Aafrika postituses mainisin, oli endiselt üleval

Addis Ababa arhitektuuripärlist lennujaam

Saturday, September 1, 2012

289.päev, 3. august. Kolm Sambia tüdrukut ja üks namiiblanna pealekauba


Vahetan öömaja Broads'i vastu. Lähen printima ja kohtan Chipot, kes 3 kuud tagasi uuris, kas ma olen uus linnas. Tunneb mu kohe ära ja uurib, kuhu ma peale Livingstone'i läksin. Lepime kokku, et järgmine päev näitab mulle linna. Käin odavas söögikohas, kus paar korda eelmine kord käisin, söömas ja mees leti taga hüüab kohe: "Pole ammu näinud!" Ja nagu ma polekski vahepeal ära olnud, teatab: "Meil on täna nshimat!" Viimati tundsin selle vastu huvi. Võtangi siis nshima kalaga. Tore on olla tagasi.

Ostan SIM-kaardi, et järgmine hommik Chipole helistada. Hiljem baaris tahan oma uut numbrit teada ja palun ühelt tüdrukult, kes seal õlut joob, abi. Saan numbri teada ja jään temaga juttu ajama. Ta nimi on Kuliye (jätan nime meelde Külli järgi). Ta on 22, õpib ärikorraldust ja töötab õppimise kõrvalt mingis hindude firmas. Enne töötas isa firmas. Tahab eriala vahetada "environmental health" (otsetõlkes "keskkonnatervishoid") nimelise ala vastu. Mingis meditsiiniülikoolis. Ütleb, et tahab inimesi aidata.

Peagi liitub Nelly (22), tema sõbranna ja endine naaber, kes elab otse hosteli kõrval. Tema õpib teises ülikoolis ja töötab samuti. Lõpuks liitub ka kolmas sõbranna. Kohe on märgata, et ta on hoopis teistsugune kui ta sõbrannad. Vaikne, heledama nahaga, rohkem kui peajagu pikem. Selgub, et ta nimi on Mundia ja ta on pärit Namiibiast. Namiibia on endine saksa koloonia ja seal on ka palju kohalike ja valgete järeltulijaid.

Mundia elab siin alates kolledžist. Samas kolledžis käis ka Nelly. Nüüd õpib ta juba 3 aastat ülikoolis juurat, kaks aastat on veel jäänud. Üllatav on, et 5 aastaga saadakse alles bakalaureus, magistri jaoks peab veel 2 aastat õppima. Väikest taskuraha teenib ta modellide stilistina. Ka ta enda soeng on väga äge, selline nagu moešõudel võib näha. Mainin seda ka talle ja ta tundub väga õnnelik selle üle.

Uurin Lusaka ööelu kohta ja tüdrukud ütlevad, et lähevad edasi paari ööklubisse. Kutsun meie lauda liituma 7-st rongiseltskonda, kes siia õhtust sööma tulnud. Selgub, et enamus neist on juba ostnud järgmiseks päevaks bussipiletid Livingstone'i. Poole 11 paiku jätan nendega hüvasti ja lähen tüdrukutega kaasa. Keegi nende valge sõber viskab meid oma maasturiga ära. Esimese koha nimi, kuhu läheme on Vegas Lounge.

Viimasepeal koht ka Euroopa standardite järgi ja puupüsti täis. Sissepääs on tasuta. Saan Kylielt teada, et enamus ööklubisid Lusakas on tasuta. Õlu maksab 10 000 kwachat (24 kr). Sees tunneb mu ära üks mees, kelle nimi on Eddie. Oli meiega ühes minibussis, millega rongi pealt tulime. Küsib ka teiste kohta, ütlen, et lähevad homme Livingstone'i. Tema ka! Vahepeal toimub mingisugune väike rüselus, mille toimumise ajal õnnestub mul eemal olla ja millest kuulen alles pärast.

Järgmisena liigume teise kohta paar maja eemal, mille nimi on lihtsalt Lounge. Ma ei saagi päris aru, mille poolest see koht teisest erineb. Kuna Kuliye ja Nelly kaovad kogu aeg kuskile ära, siis oleme põhiliselt Mundiaga kahekesi. Ilmselt käitume kuidagi familiaarselt, sest üks naine, kes on oma mehega samas lauas, ütleb: "Te olete nii armas paar!" Ja teeb meile õlle välja. Nojah, eks siin on raske aru saada. Ega see pole Brasiilia, kus paarikesed ilma silma pilgutamata igal pool suudlevad.

Lõpuks kolme paiku öösel tantsib rahvas terves klubis. Isegi laudade ja istmete vahel. Kõik hõõritavad oma puusi. Mina ja Mundia ka. Mõtlen: "Suurepärane lõpp Aafrika seiklusele!" Kui Mundiaga hüvasti jätan, siis ta suudleb kolm korda mind peopesale. Ütleb, et Namiibias on nii kombeks. Andvat ränduritele head õnne.

Tõsi, järgmisel päeval olen nii väsinud, et Chipoga koos linnaga tutvuma minna ei jõuagi. Mis sest, et tema kogu selle sündmuste ahela käivitas.


Vasakul on namiiblanna Mundia ja paremal sambialanna Kyliye, kes mulle Lusaka ööelu tutvustasid 


288.päev, 2. august. Sambias tagasi. Valgete gäng. Vanad tuttavad


Ärkan hommikul oma kupees. Päeva veedan põhiliselt raamatut lugedes. Õhtul kell pool 4 jõuame Capri Moshi rongijaama kohale. 1,5 tundi plaanitust hiljem. Rongiga tulnutest saame kokku panna terve grupi valgeid. Kaupleme omale otse jaamast ühe minibussi, millega saame Sambia pealinna Lusakasse. Tansaaniast tulnutele tundub Sambia väga jõukana. Eriti kuna sõidame läbi Copper Belt-i ehk jõuka vasekaevanduste piirkonna.
Kell 7-8 õhtul jõuame Lusakasse. Sama minibussi juht viib meid väikse lisatasu eest Broads Backpackers'isse, kus olin ka viimati. Teised valged on Lusakas esimest korda, seega valime koha minu kogemuste põhjal. Kuid selgub, et seal on ainult 2 kohta, meid on 7. Seejärel juhatan seltskonna Flintstone Backpackers’isse. Minu esimesse hostelisse Aafrikas.
Katrin on ikka tööl, hiljem kohtan ka Motit. Mõlemad mäletavad mind. Kui Moti näeb parem välja, siis Katriniga on vastupidi. Väikest progressi on märgata hostelis endas. Koht on osaliselt üle värvitud ja uued telekad saanud. Tundub, et köögi jaoks on eraldi inimene võetud. Kuid kui me kõik 7 korraga õhtusöögi tellime, ootame ikka 2 tundi.
Rong venib nagu madu üle võsase Sambia põhjaosa, vahel paistavad tee ääres hütid

Kapri Moshi rongijaam, ca 2 tundi Lusakast põhja pool

Need naised autokastis nutsid valju häälega. Oletasime, et tulid rongiga matusele


Eriti peale Tansaaniat hakkas silma, et Sambia naiste välimus on läänelikum

Kuskil tee ääres Copper Belt'i piirkonnas