reede, 25. oktoober 2013

9. päev, 17. okt. Isla Mujeres - tülikad müügimehed ja igaöine rannapidu



Päeval käime saare imeilusas rannas, ujume. Õhtul jalutame mööda rannapromenaadi ja jalutustänavat. See tänav on ääristatud stiilselt valgustatud restoranide, baaride ja suveniiripoodidega. Kui õhtul seal jalutada, siis igalt poolt hüütakse „amigo, tule sööma!“ või „tule vaata minu asju“. Nagu Araabiamaades.

Tõsi, siin hüütakse enamasti inglise keeles, Chichen Itzas aga pöörduti meie poole enamasti vene keeles. Ja seal oli neid suveniiriputkasid ikka eriti palju. Nende vene keel piirdus küll enamasti sõnadega „pole kallis“ – mis muidugi ei vastanud tõele.

Mitmetes baarides on ka õhtuti esinejad, kuid meil pole erilist huvi sinna minna, sest Poc Na hostelis, kus ööbime, on igal õhtul kell 10 oma esineja ja peale seda toimub rannapidu. Sinna tulevad ka inimesed väljastpoolt. Ja kuna meie ühistuba asub kohe ranna ääres, siis igal ööl 3-4-ni toimuvast peost mitte osa võtta on üsna raske, sest ladinapärane muusika on päris vali. Tänu suurele väsimusele ja minu puhul kõrvatroppidele (need on mul alati kaasas) esimesel ööl siiski see õnnestub.

Valisime sellise hosteli, kuna Merida hostelis kohatud paljureisinud Uus-Meremaa tüüp soovitas seda väga soojalt. Alguses meil polnud isegi plaanis sellele saarele minna, kuid see oli ilmselt reisi parim otsus. Seda, et saartel on mingi oma võlu, olen igal pool kogenud.

Isla Mujerese rand

Üks hotell saarerannal

Kohalik Veenus - aga sündinud mitte merikarbist, vaid meritähest

Päikseloojang saarerannas

Mõned ägedad suveniirid

Vähivastase võitluse päevaga seotud jumalateenistus kohalikus kirikus

Ööelu ühes kohalikus baaris koos esinejaga

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar