Thursday, December 25, 2014

21. päev, 21. nov. Lahkumine. Kuuba - elurõõmus prints muutuste tuules



Viimasel päeval saame veel uuesti Lisandraga kokku kui läheme teda ta vanakraami müügipunkti külastama. Kuid ta tuleb oma ülemusega meile hoopis tänaval vastu. Õhtul sõidame taksoga lennujaama.

Lennuki väljumist oodates saame tuttavaks kahe inglannaga. Chloe ja Suby mängivad ühte kaardimängu, mida nad nimetavad lihtsalt „mälu mänguks“ (Memory Game). Nad õpetavad seda ka meile ja varsti mängime koos terve seeria. Hiljem selgub, et nad teavad ka „turakat“ (nimega „turak“) ja teeme natuke ka seda, kuni on aeg meie lennuki peale minna.

Reisi jooksul sain korduvalt tõdeda, et Kuuba on mõneti teistsugune kui teised riigid, kus olen käinud. Mentaliteedi poolest, mis on Hispaania-Aafrika segu, sarnaneb ta kõige rohkem Brasiiliale. Ka siin on inimestes selline elurõõmus rütm. Vähemalt turiste saadab muusika kõikjal – restoranis, tänaval, turul ja loomulikult igaõhtustel tantsupidudel. Kus on alati ka kohalikke.

Elustandardi poolest aga läheneb Kuuba pigem Etioopiale kui Lõuna-Ameerikale. Ainult 8% elanikkonnast on auto. Ja enamus neist sõidab taksot. Kui Etioopias olid autod ’90. aasta jaapanlased ja Ladad, siis siin on Lada juba väga uus auto. ’50ndate ameeriklased uhketes, kuid 60 aastat renoveerimata, omal ajal väga uhkete majade vahel – midagi sellist ei saa kuskil mujal kogeda. Kahtlemata on ajas maha jäänud vaeseid riike teisigi (nt. Põhja-Korea), kuid Kuubal on tunda seda Kariibi mere elurõõmu, mistõttu ka kommunism ja vaesus ei tundu eriti koledad.

Mulle meeldib Lonely Planeti lause: „Kuuba on nagu prints vaese mehe riietes“. Ühelt poolt võib seda tõlgendada nii, et omal ajal (enne 1959. kommunistlikku revolutsiooni) oli Kariibi mere kõige haritum ja jõukam riik. Kogu see peen arhitektuur (ja uhked autod) on siiani säilinud, lihtsalt väga tuhmunud ja kulunud. Teisalt on see rahvas ikkagi väärikas nagu prints, hoolimata, et hetkel kõige paremaid riideid selga panna pole. Raskused, mida nad on talunud, on seda väärikust ehk isegi suurendanud.

Epiloog: 17. detsembril 2014, vähem kui kuu peale meie lahkumist Kuubalt teatas USA president Barack Obama üle 50 aasta kestnud Kuuba boikoti lõpetamisest ja diplomaatiliste suhete taastamisest. Paar kiiret muutust toob see kindlasti: paljud Kuuba vanad uunikumid ostetakse ameeriklaste poolt ära ja viiakse USAsse. Ja Kuubale hakkab käima massiliselt USA turiste, kelle rahapakid ajavad hinnad veelgi rohkem üles. Suhtumine turistidesse muutub – rohkem ükskõiksuse ja raha-ahnuse poole. 

Läbi kodumajutuste ja pererestoranide saavad sellest rahast osa ka tavalised kuubalased ning selle üle on mul ainult hea meel. Ka kuubalased, nagu kõik rahvad, väärivad õigust oma töö ja vaeva eest väärilist tasu saada ning elujärge parandada. Nad ei pea elama ajamullis lihtsalt selleks, et me saaks neid nagu muuseumis vaatamas käia. Viva la Cuba!

Viimasel päeval suveniiriturul - Kuuba muusikariistad

Havanna laht

Kuubalaste usk paremasse tulevikku - küll seegi auto hakkab taas sõitma

Kuuba värvikirev kunst

Lapsed vanalinnas värvimas

Rokk-kontsert vanalinna keskväljakul


Viimane pilk Plaza Viejale enne lahkumist

Sunday, December 21, 2014

20. päev, 20. nov. Lisandra ja Mayoga väljas. Kurjategijad politseist ja alatud riidevargad



Meie viimane õhtu Havannas enne tagasilendu. Saame kell 6 õhtul hotell Inglaterra (tõlkes Inglismaa) ees kokku kohaliku tüdruku Lisandra (26) ja tema sõbra Mayoga (27) , kelle nime ma ei mäleta. Nendega tutvusime rannas kohe esimesel päeval Varaderos ja kui tagasi Havannasse eile tulime, siis helistasin Lisandrale.

Kuna sajab paduvihma, siis viipavad Lisandra ja ta sõber Mayo meile kaks velotaksot. Kauplevad ja lepivad kahe takso peale kokku 3 CUCi lähedalasuva pubi juurde sõiduks. Mis on mõistlik hind. Kui kohale jõuame, küsivad juhid aga loomulikult mõlemad 3 CUC-i. Kuigi pakun, et meie maksame pool, maksavad nad ka meie eest.

Istume stiilsesse ja rahvast täis väiksesse kohta teisele korrusele maha, võtame mõned söögid ja joogid. Tumedanahaline, veidi poisiliku välimusega, kuid muheda olekuga Lisandra müüb vanalinna keskväljakul antiike. Tal on väga kindlad veendumused ja tema jutus ei ole puudu ka kriitikast valitsuse suhtes. Ta ütleb, et Kuubal ülikooli minna pole mõtet, sest isegi arstina teenid sa mitu korda vähem kui turistidele asju müües. Kõige olulisem olevat keeli osata.

Nagu Rosalia (teine tüdruk, kellega Varaderos tutvusime), on ka tema õppinud 3 aastat 4 päeva nädalas inglise keelt, aga tema ka reaalselt räägib seda väga hästi. Ja nüüd õpib ta juba saksa keelt. Kui kaks võõrkeelt suus, saab hakata juba giidiks. Oma töös puutub ta kokku paljude välismaalastega ja saab nendega tihti ka lähemalt tuttavaks.

Mayo tegeleb aga ürituste korraldamisega ja õpib ühtlasi ülikoolis IT-d. Ja kuigi ta inglise keelt üldse ei räägi, suudab ta siiski meiega mingil määral suhelda, visata nalja ja teha pilte.

Veedame juttu ajades palju tunde, mille jooksul tänu mõningasele kavalusele teeme oma kahele kaaslasele välja ainult 2 jooki. Jookide hinnad on Eesti tasemel.

Õhtu jooksul saame tuttavaks paljude teiste välismaalastega, kes istuvad kõrvallaudades ja kes liituvad vahepeal ka meie lauaga. Näiteks kahe pika blondi norralannaga, kelle mõlema nimed on Solveig ja kes hetkel elavad Dominikaani Vabariigis. Kui ma ei eksi, siis töötavad seal vabatahtlikuna.

Aga ka näiteks ühe sõbraliku tüübiga Pariisist, kes vabandab, et prantslased üldiselt nii ülbed on ja üldse teisi keeli ei oska. Ta on osa seltskonnast, kes siin koos hispaania keelt õpivad.

Helistan ka vahepeal Rosaliale, kes on ka kuskil linna peal sõpradega, aga keelebarjääri tõttu ei õnnestu mul telefonis aru saada, kus ta on. Kella 12 ajal läheb Marek, kes on natuke külmetanud, koju. Tunde kestnud vihmasadu on praeguseks läbi saanud.

Meile aga tuuakse poole 1 ajal enne sulgemist arve, peale mida läheme lähedalasuvasse parki istuma. Mayo kaob vahepeal ära ja jääme Lisandraga kahekesi.

Hiljem, kui Mayo taas liitub, tuleb veel paar nende sõpra ja lõpuks hakkame jalutame suunas, kust nad kõik koos saaksid takso võtta – minu öömaja vanalinnas on jalutuskäigu kaugusel. Kapitooliumi juures näitavad nad mulle õige suuna kätte (mida tean niigi) ja jätame südamlikult hüvasti.

Paraku tõmbame oma hüvastijätuga lähedalasuvas politseiautos istuva kahe politseiniku tähelepanu. Nad tulevad, paluvad näha kõigi meie dokumente. Seejärel ütlevad teistele, et ka minu dokumentidega on kõik korras ja et nad võivad minna. Teised lähevadki. Minu passikoopia aga on veel nende käes.

Räägivad nad ainult hispaania keelt. Kohe kui teised on läinud, ütlevad sõbralikult, et kirjutavad mulle hoiatuse, kuna mul on ainult passikoopia, aga pole originaalpassi. Mis on muidugi absurd. Kuna nad trahvist ei räägi, siis ma lasen neil kirjutada. Küsivad kõvasti igasugu andmeid, täidavad mingit vormi.

Kui see on valmis, siis teatavad sõbralikult, et ma pean maksma 10 CUCi (8 EUR) hoiatuse eest. Küsin, kas ma paberit omale ei saagi. Vastavad, et ei. Mõtlen, et noh, ainult 10 CUCi ja maksan siis ära. Teades, et see on puhas korruptsioon. Jätame sõbralikult hüvasti.

Mina aga pole valmis koju minema. Lähen hoopis Lisandra ja Mayo näidatud lounge-ööklubisse, kuhu nad ise ei tahtnud minna, kuna nende jaoks oli sissepääs 5 CUCi kallis. Seal  pidavat olema rohkem kohalikke ja meeldivam atmosfäär kui Casa de la Musicas.

Tantsuruum on tugevalt konditsioneeritud, kuid väga stiilne, aga palju rahvast siin pole. Sattun hoopis eesruumis (mis on ühtlasi suitsuruum) rääkima kahe inglasega - Franki ja Maxiga. Selgub, et Frank on kuu aega Tallinna hostelis töötanud. Ta teab ka mitmeid Eesti start-up-e, kuna töötab IT-firmas Londonis. Max teeb aga Saksamaal start-up-i.

Samal ajal kui nendega räägin, paneb keegi kohe mu käe kõrvalt diivanilt pihta mu kampsuni. Nii et kui sattute Havannasse ja näete kedagi sinise Montoni kampsuniga, siis teate, et see on minu mittetahtlikult jäetud Eesti suveniir. Lõpuks võtan velotakso vanalinna keskväljakule, ostan saiapoest (need on siin kas kogu aeg või juba väga vara lahti) mõned värsked saiad, söön ja lähen magama. Viimast õhtut on vääriliselt tähistatud.

 
Ühes alates 30ndatest tegutsevas söögikohas Habana Viejas ehk vanalinnas

Mareki lemmik pagaripood
Marek ja Lisandra

Panoraam õdusas pubis olevatest seltskondadest

Lisandra, Solveig, Solveig, Mayo

Tuesday, December 16, 2014

19. päev, 19. nov. Tagasi Havannasse



Sõidame tagasi Havannasse. Seekord leiame öömaja vanalinnas. Marek tahab ära käia ka sealses Casa de la Musicas, mis asub kesklinnas meie eelmise öömaja juures, kuid kuhu me eelmine kord ei läinud. Üks põhjus oli see, et meile öeldi, et õhtul on see kallis ja seal on ainult turistid. Ja nii ongi. Ja lisaks 50 prostituuti. Ehk rohkem kui kliente sel kolmapäeva õhtul.

Meid nad õnneks praktiliselt üldse ei kimbuta, kuna istume kohe ühte lauda just samasugust ringreisi alustava prantsuse paarikesega, kellega kogu aja juttu ajame. Kuid kui saabub mõni uus meesteseltskond, siis lendavad nad kõik korraga peale nagu kaarnad. See pilt on päris hirmuäratav. Kui prantslased lahkuvad, läheme peatselt ka meie. 

Legendaarne Bueno Vista Social Clubi nimeline bändi, mille esinemised toimuvad igal õhtul mitmes kohas korraga

Gran Teatro La Habana, mis omal ajal oli tehnoloogiliselt üks arenenumaid maailmas

Vanalinna kirikuväljaku märjad tänavakivid

18. päev, 18. nov. Torm, minigolf ja hispaaniakeelne komöödiashow



Hommikul ärgates avastame, et päike on kadunud. Hakkab sadama vihma ja puhuma tuul. Tõuseb torm. Mis enam ei lõppe. Marek läheb poosaare tippu parki. Leiab sealt mingid kondid. Inimkondid. Iidsed. Mis on hunnikus. Ja käib mingis ägedas koopas, mis on Kuuba kõige vanem turistiatraktsioon. 1860ndast aastast.

Õhtul läheme meie lähedal asuvasse Casa de la Musicasse, kusjuures ühel eelmisel õhtul seisis sabas palju kohalikke. Väga palju turiste õhtul meie kandis üldse ei kohta, sest enamus neist on poolsaare tipu pool asuvates kallistes hotellides, kus on igal õhtul oma meelelahutusprogramm.

Varaderos on Casa de la Musica üsna krõbeda piletiga (10 CUC-i turistid, 4 CUC-i kohalikud) siseruumides asuv ööklubi. Selgub, et sel teisipäevaõhtul esineb seal kohalik koomik, peale seda algab pidu. Ostame pileti ära ja läheme sisse, kuid midagi veel ei toimu. Öeldakse, et koomik alustab 11 paiku ja lõpetab kell 12.

Kuna Marek on kogu aja mulle rääkinud, et tahab minigolfi mängida, siis läheme ühe restorani väljakule seda tegema. Pimedas ja tormis. Omanik ütleb, et võime kasvõi kogu öö mängida. On väga lõbus. Mängu võidab sport.

Kell on juba 12 läbi ja läheme klubisse tagasi. Komöödiashow ikka kestab. Tundub päris naljakas. Kõik naeravad iga natukese aja tagant. Aga meie ei saa midagi aru. Pärast järgnev pidu päris tuure üles ei võtagi. Kahe ajal läheme koju.

 
Tormis maha peetud minigolfilahing


Kuuba koomik, kellest me midagi aru ei saanud

Varadero Casa de la Musica

Diskokuul laes