Thursday, November 27, 2014

12. päev, 12. nov. Eesti muusikud (?) Koopaklubi. Internet kodus? Keelatud!



Päeval käime üle-eelmisel päeval laenutatud kitarriga pargis ja peaväljakul istumas ning teeme paar laulu. Õnneks väga palju tähelepanu ei tõmba. Nagu esimesel päeval, kui meile kohe pakuti võimalust õhtul ühes restoranis esineda (ilma meie oskusi kuulamata). Igas restoranis, kus mõni ansambel esineb, küsivad nad alati kõigilt kuulajatelt tippi ja pakuvad oma plaate müüa. Üsna võimalik, et restoranid neile muud tasu ei maksagi. Raha osas läbi rääkimiseni me ei jõudnudki.

Õhtusööki sööme oma öömajas (see võimalus on ettetellimisel igal pool olemas), kus 6 CUC-i (5 EUR) eest inimese kohta valmistatakse meile supp, suur praad, puuviljad ja jäätis magustoiduks. Ka üle-eelmine õhtu sõime majas, kuid siis oli mitmetunnine elektrikatkestus ja tegime seda akuga LED-lambi valguses.

Õhtul saame keskväljaku treppidel taas kokku Sanne ja Elinega, kellel on Trinidadis viimane õhtu. Kui pidu pool 1 lõppeb, liigume koos nende ja paari kohalikuga edasi üles mäeküljel asuvasse koopa-ööklubisse. Klubi on päris maa all. Kui siseneme, teevad kohalikud suures rahvast täis koopaõõnsuses show’d – söövad klaasikilde ja üks mees seisab matšeete peal, mis on teraga teise kõhu peal. Pärast läheb lahti tants tüüpilise mürtsuva klubitümaka ja valgusshow saatel. Pooled külastajatest on kohalikud ja pooled turistid.

Üllatav, et riigis, kus interneti omamine kodus on keelatud ja seda saab kasutada ainult vähestes riiklikes internetipunktides hinnaga 5 EUR/tund (kui järjekorda pole), on ikkagi olemas viimase peal ööklubid. Internetist veel nii palju, et iga kord õhtul või öösel oma casa juurde jalutades möödume hotellist, millest teisel pool teed istub oma nutitelefonidega hunnik kohalikke noori. Et mida nad seal öösel teevad? Eks ikka istuvad hotelli WiFis, mille parooli nad kuskilt on kätte saanud. Öösel ei aja turvamees neid sealt ka minema.

Eesti muusik (vähemalt kohalike arvates)

Kohalikud noored nutiseadmetega hotelli WiFis

Tants peaväljaku treppidel

Wednesday, November 19, 2014

11. päev, 11. nov. Matk koos Sanne ja Elinega



Hollandlannad kauplevad meile takso, et sõita loodusparki, kus võtame ette 4-tunnise matka kose juurde, kus saame ka ujuda. Kuigi pärast matka oleme üsna läbi, veame ennast nagu igal õhtul keskväljaku juurde Casa de la Musica treppidele tantsu ja tralli vaatama.

Hobuvankritele keelatud!

Mareki karvane käsi ja karvane ämblik

Teel loodusparki peatusime vaatepunktis

Marek, meie takso, hollandlannad Sanne ja Eline



Kose juures sai ujuda

Marek ja tüdrukud kose all


Marek ja Eline otsustasid koos pargivalvuriga päris üles ronida



Alcoholicos Anonimos

See auto oli pargitud kellelgi päris tuppa

Trinidadi peaplats

Melu platsi juures treppidel Casa del Musicas


Tuesday, November 18, 2014

10. päev, 10. nov. Marekil kästakse riided ära võtta. Kuuba – pidu igal õhtul



Peale väikest linnaga tutvumist rendib Marek kultuurimajast 2-ks päevaks kitarri. Rent maksab 20 CUCi, uus kitarr 55 CUCi, kuid kitarri kogu aeg kaasas tassida oleks tülikas. Kui sellega tänaval kõnnime, tekitame kõvasti elevust.

Marek küsib Luisi ja Yise käest, kas oleks võimalik saada privaat-salsatundi. Öeldakse, et jah, kella 5-st tuleb keegi salsaõpetaja. Kella 5-st tullaksegi, kui selgub, et tund ei toimu öömajas, vaid hoopis kuskil linna piiril. Marek võetakse jalgratta pakiraamile. Kohalikele teeb see pilt kõvasti nalja. Ja sõidutatakse kuskile getosse, kus tal palutakse minna ühte räämas majja.

Tema tantsuõpetaja, vanem naisterahvas, käsib tal võtta jalast kingad ja seljast särgi. Marek natuke tõrgub, kuid siiski nõustub. Tal palutakse näidata, mida ta oskab ja õpe läheb sellest edasi. Õpetaja on hea ja vähem kui 60 minutiga saab päris palju selgeks. Marek longib tagasi öömaja juurde. „See oli mu kõige huvitavam kogemus seni“ on ta esimene kommentaar mulle.

Igal õhtul toimub keskväljakul treppide peal asuvas vabaõhu-restoranis pidu (ka sel esmaspäeval), kus kogunevad nii kohalikud kui turistid (sissepääs esimestele on 0,4 ja meile 1 CUC). Alati mängib elav muusika ja tantsitakse, vahel on ka etteasted. Mõned kohalikud tüübid on alati kohal, ostavad rummi ja kohalikku koolat pudelite kaupa ning tantsitavad erinevaid mittekohalikke naisterahvaid. Kutsuvad välismaalasi, sh meid oma lauda või tulevad ilma kutsumata ise meie lauda.

Kohtame seal taas hollandlannasid bussist. Seekord jäävad ka nimed meelde – Sanne (28) ja Eline (28) – endised klassikaaslased nagu meiegi Marekiga. Marek võtab päevasel privaat-salsatunnil õpitu katsetamiseks Sanne paar korda tantsima. Kui ta kohalike vahel löögile saab. Tüdrukud plaanivad järgmisel päeval taksoga paarikümne km kaugusele loodusparki sõita ja väikse matka teha. Kuna see oli ka meil plaanis (päev hilisemaks küll), siis kaupleme ennast kaasa.


Keskpargis




Muusika saadab Kuubas sind igalpool





Koolilapsed Trinidadis

Marek kitarri rentimas

Muusikaklass kultuurimajas

Doomino on popp

9. päev, 9. nov. Teekond Trinidadi. Sattumine Luisi ja Yise juurde



Kuna Trinidad asub teisel pool Havannat, siis sõidame läbi Havanna ja sõit läheb isegi pikemaks kui plaanitud – pea-aegu 10 tundi. Tee peal tehakse õnneks korralik söögipeatus ühes väga läänelikus söögikohas, kus 10 CUCi eest saad omale kohalikus stiilis Rootsi lauast tõsta nii palju sööki kui soovid. Üks meiega koos sõitu alustanud ja söögilauda jaganud üksi reisiv vanem inglane tuleb peale sööki bussi juures meilt küsima, et kus see koht oli, kus maksma pidi. Ja läheb tagasi sisse maksma. Ühtlasi teeb Marek juttu kahe Havannast peale tulnud hollandlannaga.
                        
Kui saabume Trinidadi, pole meil ühtegi öömaja broneeritud. Seega oleme üsna üllatunud kui bussijaama väljapääsu juures seisab mees sildiga „Marek i Leo“ (see on broneeringute puhul tüüpiline). Marek oli eelmisel päeval saatnud SMS-i Vinaleses soovitatud kohale broneeringu tegemiseks, need olid vastanud, et ruumi pole, kuid pakkunud teist kohta. Marek oli vastanud „tänan, ei!“. Sellegipärast pakkus mees viisakalt võimalust rattataksoga vaatamas käia ja siis otsustada. Läksime, vaatasime ja jäime rahule. Peremees Luis rääkis inglise keelt ja ta naine Yise oli väga lahke ja meeldiv inimene.

Trinidad on Kuuba tuntud vaatamisväärsus – ilus suhkrubuumi-aegne koloniaallinn, mis üsnagi oma 150-aasta tagusel säilinud. Mulle meenutab ta väga teist sarnast linna nimega Paraty Brasiilia rannikul. Keskväljakut ümbritsevatel tänavatel on palju restorane ja kunstipoode, päeval on osadel tänavatel suveniiriturg.

 
Trinidadis on palju selliseid kunstipoode

Esimene toit Trinidadi pererestoranis Mimi

8. päev, 8. nov. Rannapäev ja koopapidu



Leiame hommikul ühe Lada-takso, kes meid 60 km eemal randa viib, ootab mitu tundi ja siis tagasi toob. Teed on mitmes kohas sama hullud nagu Tallinnas, kuid ilusti kohale ja tagasi me siiski jõuame.

Õhtul aga läheme taksoga mõni kilomeeter linnast eemal koopas toimuvale peole, mida üks kohalik eelmine päev meile soovitas. Sõidame ta sõbra taksoga (kuid hind on sama, mis päevane taksojuht ütles) ja soovitamise eest võtab ta meie piletitelt ka 1 CUC-i vahelt. Lihtsalt niisama ei soovita keegi siin midagi. Siiski peab tõdema, et ka ta ise tuleb hiljem samale peole.

Koopas toimub jälle tantsushow ning peale seda hakkavad inimesed järk-järgult tantsima. Ühest tantsivad juba kõik. Kohtan ka ühte kuubalannat, kellega eelmisel päeval teisel peol tantsisin, kuid ta lahkub varakult. Peo lõpu lähenedes läheb asi natuke käest ära, hakatakse üksteisele jooke pähe kallama (põhiliselt õlut) ja samas kõik ainult naeravad selle üle.

Lõpuks saan ka ise kergelt üle kallatud, mille järel minul küll tantsuisu lahtub. Poole 4-a paiku hakkan lahkuma. Küsin ühe seltskonnaga, kellega peol natuke juttu ajasin, taksot jagada. Selgub, et juhiks on üks nende seast. See mees kindlasti pole kaine, kuid paremaid valikuid seal ei paista ja vahemaa on ainult 5 km. Autos on veel 4 inimest, kuid ikkagi küsitakse mult juba enne sõidu algust täishinda – 5 CUCi. Vähemalt visatakse mind päris öömaja juurde. Aga juba 2 tunni pärast pean ärkama, et alustada pikka bussisõitu järgmisesse linna – Trinidadi...


Takso, mis meid randa viis

Taksojuht on ilmselt Saksamaa jalgpallikoondise austaja (Saksa lipp)

Teel randa



Sisalik toas teki peal

Kogunemine linnaplatsil

Koopapeol - kabareeprogramm