1. päev, 1. nov. Saabumine Kuubale. Havanna

Kuuba. Fidel Castro. Sigarid. Rumm. Kommunism. Vaesus. Need asjad tulevad esimesena meelde seoses Kuubaga. Ajaloost on teada ka Kuuba raketikriis, mis oli Külma Sõja üks tulisemaid konflikte USA ja NSV Liidu vahel. Aga milline on Kuuba tegelikult? Loodetavasti järgmised postitused annavad sellest mingi pildi.

Madriidist startinud Air Europa lennuk maandub Havanna lähistel lennujaamas õhtul kell 7.  Poolteist tundi hiljem kui oleks pidanud. Eesti aja järgi öösel kell 2. Kuna mu seekordse reisikaaslase Mareki passis on suvest USA külastuse tempel, siis jäetakse meid immigratsioonis kõige viimaseks, aga rohkem siiski ei tülitata. Selleks ajaks, kui alla jõuame, on ette broneeritud Casa Particularesest (kodumajutusest) saadetud taksojuht meid oodanud 2 tundi.

Siis läheb veel pea tund, et kahest (riiklikust) rahavahetusest kätte saada kohalik raha (CUC - Pesos convertibles), mis mõeldud väliskaubanduseks. Kurss on 1 EUR = 1,2 CUC. Lisaks on veel ringluses kohalik raha (CUP – Pesos nationales), mille eest saab osta ainult odavat kohalikku toodangut (1 CUC = 24 CUP). Lennujaamas on ka üks-kaks pangaautomaati, aga need aktsepteerivad ainult Visat. Marekil isegi on UK Visa kaart, kuid kuna Kuuba on Inglismaa pankade nimekirjades kahtlane riik, siis see blokeeritakse esimesel katsel.

Lõpuks saame takse peale, sõidu hind on ette kokku lepitud 30 CUC (25 EUR). Tee on pime (ilmselt hoitakse elektrit kokku), näha on mõningaid 60 aastat vanu autosid ja ka muud algelist transporti. Ühel ristmikul sõidab üks uunikum taksole pea-aegu kõrvalt sisse. Viimasel hetkel saab pidurite krigisedes pidama.

Jõuame Havanna kesklinna. Siin, nagu kõigis hispaania kolooniates, on tänavad korrapärane ruudustik. Meie öömajas tervitab meid uksel tore vanatädi, kes oskab ainult hispaania keelt.  Antud casa particulares on kõrgete lagedega villa. Toas on isegi lame-ekraan telekas. Mis näitab ainult 1 kanalit.

Tuba maksab 30 CUCi öö, korralik hommikusöök 4 CUCi lisaks. Selline eraettevõtlus on sotsialistlikus Kuubas lubatud sellise süsteemi alusel, et kes tahab sellist majutust pakkuda, peab maksma riigile CUCides iga kuu päris korraliku summa, sõltumata sellest kuidas äri läheb.

Esimeseks õhtusöögiks läheme casas soovitatud paladerosse, sarnasel põhimõttel toimivasse erarestorani. Kuigi mitmel pool hoiatatakse, et Kuubal on halb toit, siis peale eraettevõtluse tõusu paar aastat tagasi see enam nii ei ole. Õhtusöögi hind – odavam praad 5-6 CUCi, lisaks jook ja soovitatav 10% tippi – on enamike kohalike jaoks, kes teenivad kuus 40 CUCi, üsna kättesaamatu. Siiski on seal söömas ka jõukamaid kuubalasi.

Esimene toit. Minul on sandwichid. Need chipsid on tegelikult banaanid. Taga seekordne reisikaaslane Marek (kellega oleme aastate jooksul varemgi samas seltskonnas reisinud)

Kuuba lipp