Pärast Havana Club
rummimuuseumi külastust otsustame sõita praamiga üle lahe teisele kaldale, kus
on Kristuse kuju ja koloniaalaegsed kindlustused. Sõit ei maksa praktiliselt
midagi – 0,5 CUPi (0,025 EUR). Annan taskus oleva 5-se ja tagasi ei küsi. Paraku
kui oleme „laevaga“ (põhi, kus inimesed seisavad, 2 seina ja lagi) juba 10 min sõitnud,
saame aru, et see läheb hoopis kaugemale. Jõuame nö 3.-le kaldale, kus lähedal
asub rafineerimistehas, mille tõrviku leeki linna poolt kaldalt nägime. Õhus on
tunda tugevat naftatoodete lõhna.
Istume seal kaldal,
kuni tuleb järgmine laev. Selle peale minnes hakkame juttu ajama ühe kohaliku
vanema mehega, kes maksab meie eest pääsu laevale. Ta räägib (nii palju kui
hispaania keelest aru saan), et on Eesti kohta internetist mingit saadet
näinud. Mainin, et tahtsime laevaga tegelikult teisele kaldale minna ning
lahkudes annab mulle 1 CUP-ise, et saaksin uued piletid osta. Mida teemegi. Hemingwayd
(kes muide väga armastas Havannas aega veeta) parafraseerides: Igas väga vaeses
riigis on vähemalt üks kohalik, kes eestlastele välja teeb, mitte ei nuru raha.
 |
| Havana Club rummimuuseumis (50% firmast kuulub prantslasele ja 50% Kuuba riigile) |
 |
| Rummi degusteerimas |
 |
| Kohalikega praami peal |
 |
| Rafineerimistehase juures kaldal |
 |
| Meie praam |
 |
| Kapitoolium ja kindlus |
 |
| Pimenev Havanna teiselt kaldalt |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar