maailmakodanik: 20. päev, 20. nov. Lisandra ja Mayoga väljas. Kurjategijad politseist ja alatud riidevargad

Meie viimane õhtu Havannas enne tagasilendu. Saame kell 6 õhtul hotell Inglaterra (tõlkes Inglismaa) ees kokku kohaliku tüdruku Lisandra (26) ja tema sõbra Mayoga (27) , kelle nime ma ei mäleta. Nendega tutvusime rannas kohe esimesel päeval Varaderos ja kui tagasi Havannasse eile tulime, siis helistasin Lisandrale.

Kuna sajab paduvihma, siis viipavad Lisandra ja ta sõber Mayo meile kaks velotaksot. Kauplevad ja lepivad kahe takso peale kokku 3 CUCi lähedalasuva pubi juurde sõiduks. Mis on mõistlik hind. Kui kohale jõuame, küsivad juhid aga loomulikult mõlemad 3 CUC-i. Kuigi pakun, et meie maksame pool, maksavad nad ka meie eest.

Istume stiilsesse ja rahvast täis väiksesse kohta teisele korrusele maha, võtame mõned söögid ja joogid. Tumedanahaline, veidi poisiliku välimusega, kuid muheda olekuga Lisandra müüb vanalinna keskväljakul antiike. Tal on väga kindlad veendumused ja tema jutus ei ole puudu ka kriitikast valitsuse suhtes. Ta ütleb, et Kuubal ülikooli minna pole mõtet, sest isegi arstina teenid sa mitu korda vähem kui turistidele asju müües. Kõige olulisem olevat keeli osata.

Nagu Rosalia (teine tüdruk, kellega Varaderos tutvusime), on ka tema õppinud 3 aastat 4 päeva nädalas inglise keelt, aga tema ka reaalselt räägib seda väga hästi. Ja nüüd õpib ta juba saksa keelt. Kui kaks võõrkeelt suus, saab hakata juba giidiks. Oma töös puutub ta kokku paljude välismaalastega ja saab nendega tihti ka lähemalt tuttavaks.

Mayo tegeleb aga ürituste korraldamisega ja õpib ühtlasi ülikoolis IT-d. Ja kuigi ta inglise keelt üldse ei räägi, suudab ta siiski meiega mingil määral suhelda, visata nalja ja teha pilte.

Veedame juttu ajades palju tunde, mille jooksul tänu mõningasele kavalusele teeme oma kahele kaaslasele välja ainult 2 jooki. Jookide hinnad on Eesti tasemel.

Õhtu jooksul saame tuttavaks paljude teiste välismaalastega, kes istuvad kõrvallaudades ja kes liituvad vahepeal ka meie lauaga. Näiteks kahe pika blondi norralannaga, kelle mõlema nimed on Solveig ja kes hetkel elavad Dominikaani Vabariigis. Kui ma ei eksi, siis töötavad seal vabatahtlikuna.

Aga ka näiteks ühe sõbraliku tüübiga Pariisist, kes vabandab, et prantslased üldiselt nii ülbed on ja üldse teisi keeli ei oska. Ta on osa seltskonnast, kes siin koos hispaania keelt õpivad.

Helistan ka vahepeal Rosaliale, kes on ka kuskil linna peal sõpradega, aga keelebarjääri tõttu ei õnnestu mul telefonis aru saada, kus ta on. Kella 12 ajal läheb Marek, kes on natuke külmetanud, koju. Tunde kestnud vihmasadu on praeguseks läbi saanud.

Meile aga tuuakse poole 1 ajal enne sulgemist arve, peale mida läheme lähedalasuvasse parki istuma. Mayo kaob vahepeal ära ja jääme Lisandraga kahekesi.

Hiljem, kui Mayo taas liitub, tuleb veel paar nende sõpra ja lõpuks hakkame jalutame suunas, kust nad kõik koos saaksid takso võtta – minu öömaja vanalinnas on jalutuskäigu kaugusel. Kapitooliumi juures näitavad nad mulle õige suuna kätte (mida tean niigi) ja jätame südamlikult hüvasti.

Paraku tõmbame oma hüvastijätuga lähedalasuvas politseiautos istuva kahe politseiniku tähelepanu. Nad tulevad, paluvad näha kõigi meie dokumente. Seejärel ütlevad teistele, et ka minu dokumentidega on kõik korras ja et nad võivad minna. Teised lähevadki. Minu passikoopia aga on veel nende käes.

Räägivad nad ainult hispaania keelt. Kohe kui teised on läinud, ütlevad sõbralikult, et kirjutavad mulle hoiatuse, kuna mul on ainult passikoopia, aga pole originaalpassi. Mis on muidugi absurd. Kuna nad trahvist ei räägi, siis ma lasen neil kirjutada. Küsivad kõvasti igasugu andmeid, täidavad mingit vormi.

Kui see on valmis, siis teatavad sõbralikult, et ma pean maksma 10 CUCi (8 EUR) hoiatuse eest. Küsin, kas ma paberit omale ei saagi. Vastavad, et ei. Mõtlen, et noh, ainult 10 CUCi ja maksan siis ära. Teades, et see on puhas korruptsioon. Jätame sõbralikult hüvasti.

Mina aga pole valmis koju minema. Lähen hoopis Lisandra ja Mayo näidatud lounge-ööklubisse, kuhu nad ise ei tahtnud minna, kuna nende jaoks oli sissepääs 5 CUCi kallis. Seal pidavat olema rohkem kohalikke ja meeldivam atmosfäär kui Casa de la Musicas.

Tantsuruum on tugevalt konditsioneeritud, kuid väga stiilne, aga palju rahvast siin pole. Sattun hoopis eesruumis (mis on ühtlasi suitsuruum) rääkima kahe inglasega - Franki ja Maxiga. Selgub, et Frank on kuu aega Tallinna hostelis töötanud. Ta teab ka mitmeid Eesti start-up-e, kuna töötab IT-firmas Londonis. Max teeb aga Saksamaal start-up-i.

Samal ajal kui nendega räägin, paneb keegi kohe mu käe kõrvalt diivanilt pihta mu kampsuni. Nii et kui sattute Havannasse ja näete kedagi sinise Montoni kampsuniga, siis teate, et see on minu mittetahtlikult jäetud Eesti suveniir. Lõpuks võtan velotakso vanalinna keskväljakule, ostan saiapoest (need on siin kas kogu aeg või juba väga vara lahti) mõned värsked saiad, söön ja lähen magama. Viimast õhtut on vääriliselt tähistatud.