neljapäev, 25. detsember 2014

21. päev, 21. nov. Lahkumine. Kuuba - elurõõmus prints muutuste tuules



Viimasel päeval saame veel uuesti Lisandraga kokku kui läheme teda ta vanakraami müügipunkti külastama. Kuid ta tuleb oma ülemusega meile hoopis tänaval vastu. Õhtul sõidame taksoga lennujaama.

Lennuki väljumist oodates saame tuttavaks kahe inglannaga. Chloe ja Suby mängivad ühte kaardimängu, mida nad nimetavad lihtsalt „mälu mänguks“ (Memory Game). Nad õpetavad seda ka meile ja varsti mängime koos terve seeria. Hiljem selgub, et nad teavad ka „turakat“ (nimega „turak“) ja teeme natuke ka seda, kuni on aeg meie lennuki peale minna.

Reisi jooksul sain korduvalt tõdeda, et Kuuba on mõneti teistsugune kui teised riigid, kus olen käinud. Mentaliteedi poolest, mis on Hispaania-Aafrika segu, sarnaneb ta kõige rohkem Brasiiliale. Ka siin on inimestes selline elurõõmus rütm. Vähemalt turiste saadab muusika kõikjal – restoranis, tänaval, turul ja loomulikult igaõhtustel tantsupidudel. Kus on alati ka kohalikke.

Elustandardi poolest aga läheneb Kuuba pigem Etioopiale kui Lõuna-Ameerikale. Ainult 8% elanikkonnast on auto. Ja enamus neist sõidab taksot. Kui Etioopias olid autod ’90. aasta jaapanlased ja Ladad, siis siin on Lada juba väga uus auto. ’50ndate ameeriklased uhketes, kuid 60 aastat renoveerimata, omal ajal väga uhkete majade vahel – midagi sellist ei saa kuskil mujal kogeda. Kahtlemata on ajas maha jäänud vaeseid riike teisigi (nt. Põhja-Korea), kuid Kuubal on tunda seda Kariibi mere elurõõmu, mistõttu ka kommunism ja vaesus ei tundu eriti koledad.

Mulle meeldib Lonely Planeti lause: „Kuuba on nagu prints vaese mehe riietes“. Ühelt poolt võib seda tõlgendada nii, et omal ajal (enne 1959. kommunistlikku revolutsiooni) oli Kariibi mere kõige haritum ja jõukam riik. Kogu see peen arhitektuur (ja uhked autod) on siiani säilinud, lihtsalt väga tuhmunud ja kulunud. Teisalt on see rahvas ikkagi väärikas nagu prints, hoolimata, et hetkel kõige paremaid riideid selga panna pole. Raskused, mida nad on talunud, on seda väärikust ehk isegi suurendanud.

Epiloog: 17. detsembril 2014, vähem kui kuu peale meie lahkumist Kuubalt teatas USA president Barack Obama üle 50 aasta kestnud Kuuba boikoti lõpetamisest ja diplomaatiliste suhete taastamisest. Paar kiiret muutust toob see kindlasti: paljud Kuuba vanad uunikumid ostetakse ameeriklaste poolt ära ja viiakse USAsse. Ja Kuubale hakkab käima massiliselt USA turiste, kelle rahapakid ajavad hinnad veelgi rohkem üles. Suhtumine turistidesse muutub – rohkem ükskõiksuse ja raha-ahnuse poole. 

Läbi kodumajutuste ja pererestoranide saavad sellest rahast osa ka tavalised kuubalased ning selle üle on mul ainult hea meel. Ka kuubalased, nagu kõik rahvad, väärivad õigust oma töö ja vaeva eest väärilist tasu saada ning elujärge parandada. Nad ei pea elama ajamullis lihtsalt selleks, et me saaks neid nagu muuseumis vaatamas käia. Viva la Cuba!

Viimasel päeval suveniiriturul - Kuuba muusikariistad

Havanna laht

Kuubalaste usk paremasse tulevikku - küll seegi auto hakkab taas sõitma

Kuuba värvikirev kunst

Lapsed vanalinnas värvimas

Rokk-kontsert vanalinna keskväljakul


Viimane pilk Plaza Viejale enne lahkumist

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar