Läbime ühe päevaga reisi pikima maa – 773 km - Mekelest Addis Ababasse
pilgeni täis, kuid siiski kohalikus mõistes keskmiselt rikkamate inimestega,
minibussis. Siin idapool on meist mööduvad mäed rohelisemad, kuna India
ookeanile poolsel platoo küljel sajab rohkem vihma.
Ühes vahepealses linnas tehakse lõunapeatus. Joome restoranis kohalikest
puuviljadest kokteile, kui meiega alustab juttu sõjardi välimusega mees. Ta
jutt jõuab ruttu selleni, et ta tappis kodusõja (ilmselt Etioopia-Eritrea sõja)
ajal palju inimesi. 13 aastat tagasi lahkus Kanadasse, kus abiellus juuditariga
ja sai õhuväe piloodiks. Praegu on sugulastel külas. Ta on tõeline raha-boss -
tahab meile sularaha anda, kuid lõpuks lepib meile spagettide välja tegemisega.
Märkus: juba teist korda Etioopias tehakse meile välja.
9 õhtul jõuame tagasi pealinna Addisi, kus palume ennast visata bussijaama
läheduses odavasse hotelli, kuna peame vara hommikul kohe edasi sõitma. Noorem mees
minibussis küsib meilt veel üle: „No
quality?“, me ütleme „OK“.
Tulemus: noorem mees laseb meid visata kõige hullemasse urkasse, kus kogu
reisi jooksul oleme olnud. All eesruumis on terve trobikond kohalikke naisi,
kes meid naeratades tervitavad. See on lõbumaja. Kuid hilja on ümber mõelda. Kell
on väga palju ja meil on vaja varakult edasi lõuna poole sõita. Noormees
kaupleb meile soodsama hinna, kui meilt alguses tahetakse küsida ja veendub
isiklikult, et me oma toa ilma ahistamiseta kätte saame.
Selgub, et peame magama ühes voodis, ühises vannitoas puudub dušš ja ukse
lukustamiseks antakse odav tilluke tabalukk. Käsi isegi ei malda kirjutama, mis
on vannitoa põrandal ühes kausis.
Sel ööl ma rahulikult ei maga. Öö läbi kostub toidukotist hiirte või
rottide krabinat – toidust hommikul allesjäänud saiapuru viskame minema. Kas
see on ilmsi või kujutan ette, aga kuulen teistest ruumidest isegi teatud hääli.
Tekki me igaks juhuks üles ei tõsta – magame oma magamiskottides.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar