maailmakodanik: aprill 2015

16. päev, 2. märts. Kuidagi peab ju ära elama! Etioopia kokkuvõte

Koiduga tuleme pealinna Addis Ababasse, et õhtul lennujaama minna ja alustada tagasiteed. Kohtume ühes söögikohas uuesti meilt 1. päeval koos ras Davidiga raha välja petnud rastaga, kelle minibuss meile järgi ei tulnudki. Küsime talt: „Miks ta seda teeb, miks ta petab ja rikub sellega oma riigi mainet, mille tulemusel mõnigi turist jätab siia tulemata?“ Ta vastab: „Kuidagi peab ju ära elama!“ Ja naerab. Välimuse järgi pole tal ära elamisega küll mingit probleemi.

Õhtul sõidame taksoga lennujaama. Ethiopian Airlines’i lendu oodates saame lennujaamas tuttavaks ühe 60+ vanaprouaga, kes just on samasuguse Etioopia-reisi lõpetanud. Üksi. Seljakotiga. Ta ütleb, et see on ainus viis kuidas reisida. Et ta üritab ka oma lapselapsi kasvatada backpackeriteks, mitte mingiteks kuurortis-redutavateks puhkuseturistidest.

Tagasi Eestisse läheme läbi Jordaania, Londoni ja Soome, kus ööbime Mardi tuttava juures. Ülejärgmisel päeval kell 9.30 hommikul jõuame Helsingist laevaga D-terminali.

Tunne reisi lõpus? See kõik käis väga kähku, ühelt poolt tahaks veel olla, teisalt on kodus inimesed, kelle jälle nägemist kaua juba oodatud...

Tunne neli aastat hiljem? Kohe peale reisi pani Mart Facebooki Etioopia-albumi pealkirjaks „Utopia“. Midagi sellist tundub ta tänaseni. Muidugi tulevad vanu kirju lugedes meelde kõik need raskused. Nüüd tundub naljakas, kuidas ma tollal nii väga malaariat kartsin.

Aafrikalikku inimeste soojust olen kohanud ka mujal. Äärmuslikku vaesust samuti. Kuid tänu oma koloniseerimisvabale ajaloole on siin segamatult välja arenenud ja säilinud araabia ja afrokultuuride segu. Kas ma mainisin, et kirikujoonistustel oli risti löödud Jeesus musta nahavärviga? Kus maailmas veel midagi sellist võib näha?

Tegu oli minu esimese arengumaaga, kus ma backpackerina käsin. Ja kuigi nüüd olen käinud paljudes, ei ole ükski selline nagu Etioopia. Esimese korra tunnet ei saa enam kunagi korrata.

Ainult Etioopias! Auto ette Etioopia ortodoksi risti panemine kaitseb avariide eest

Reisi marsruut

15. päev, 1. märts. Flamingode seebiveejärv. Tagasi tsivilisatsiooni

Koidu ajal lahkume Langano järve äärest. Kõmbime 14 km, et minna teise järve ääres rahvuspargis asuvaid flamingosid vaatama. Teel möödume ka ühest väike veepargiga kuurordist, kus on kuulda Briti aktsendiga perekondi lõbutsemas. Meie juurde tuleb kari kohalikke lapsi, kes meilt raha lunivad ja kui seda ei saa, meid kividega loobivad. Laste lunimist oleme igal pool näinud, aga sellist ülbust kohtame ainult siin. Üks täiskasvanud kohalik näeb seda ja manitseb neid. Kuid on selge, et rikkad turistid raha andes ainult rikuvad kohalikke lapsi.

Jõuame järve äärde, mis tänu kohalike poolt seal lahustatud suurele seebikogusele on muutunud aluseliseks ja järv õitseb vetikatest. Aga flamingodele see just meeldib. Neid on sadu. Ja nad on tõesti roosad. Värv, mida looduses ei ootaks.

Flamingod vaadatud, püüame kinni bussi Ziway linna, kus võtame hotelli, sööme luksuslikult, käime Ziway järve ääres ja puhkame enne tagasi Addis Ababasse sõitu end korralikult välja. Kohtame bussipeatuse juures taas Jonast, kes ikka väidab, et kogub raha bussipileti jaoks. Ka seekord me 10 biri ei anna. Siis ta loobub piletiraha jutust ja küsib ta midagi meie riietest. Ei anna me ka neid.

Kohtame ühte prantslast, kes on meiega samas hotellis. Ta reisib üksi ja räägib, ei julge peale pimedat Etioopias üldse õues liikuda. Pärast pimedat läheme koputame tema uksele, et kutsuda teda meiega õlut jooma, kuid keegi lahti ei tee.

See on ehtne Etioopia - inimesi täis tuubitud minibuss peab jääma seisma lehmakarja tõttu. Tee on ebaharilikult hea - uus hiinlaste asfalt

See on üsna tüüpiline Etioopia maaelu. Paljud lapsed koolis ei käi, kuna peavad põllul abiks olema.

Seebiveega flamingojärv

Flamingosulg

Siin oli järv ära kuivanud

Rahvuspargi valvurid

Esimene eine tagasi tsivilisatsioonis!

Need inimesesuurused linnud olid väga hirmuäratavad!

13.-14. päev, 27.-28. veebr. Päevad metsikus savannis ja õhtud tähistaeva all

Koiduga paneme telgi kokku ja liigume külast Langano järve ääres asuvasse savanni, kus veedame eri kohtades telkides kaks järgmist ööd. Päevad veedame järve ääres lindude ja mõnede loomade keskel puhates ja neid pildistades, järves ujudes ja end pestes, käies kuurordis söömas ja baarist pudelikaupa veini ostes. Järve ääres käivad vahepeal üksikud kohalikud uudistajad. Ütleme neile, et oleme kuurordist.

Õhtud veedame veini juues, tähti vaadates ja maailma asju arutades. Teine õhtu kahtlustame jälitamist ja kolime pimedas telgiga rannast eemale. Pimedas kolimine tähendab ka mõne okkalise taime otsa astumist, sest me ei taha ka taskulampidega tähelepanu tõmmata. Kuid enamus ajast oleme rahus ja need on kõige lõõgastavamad päevad siin Etioopias.